Küsisin oma eesti sõbralt, kas Jaan Kaplinski on tänapäeva kuulsaim eesti luuletaja. Tema aga kostis: „Kuidas sa ikka kuulsust mõõdad?“ Tõesti, kuidas? Ilmunud raamatute hulga ja nende trükiarvu järgi? Keelte arvu järgi, millesse need on tõlgitud? Arvustuste ja uurimuste järgi, mis on nendele raamatutele pühendatud? „Aga miks sa nii arvad?“ oli tema teine küsimus.
Kui esimest korda Eestisse tulin ja Tartus ülikooli raamatupoodi astusin, köitsid mu tähelepanu ühes luulekogumikus just Kaplinski luuletused. Tallinnas ja Tartus eesti keelt õppides luges kogu kursus Kaplinski luuletusi – ja tõlkis neid inglise, prantsuse, norra, soome, jaapani, vene, läti keelde … Kui meie õppejõud soovis rõhutada, et üks tema leedu õpilastest valdab eesti keelt väga hästi, ütles ta lihtsalt, et too loeb Kaplinskit eesti keeles.
Seejärel lugesin ise koos oma üliõpilastega, Šveitsi Lausanne’i ülikooli filoloogiatudengitega, Kaplinski luuletusi. Keeletüpoloogia kursusel prantsuse, tšehhi, vene ja eesti keelt võrreldes leidsid mu õpilased tema luuletusi juba eestikeelsest õpikust prantsuse keelt kõnelevatele õpilastele. Ka kolleegid Tallinnast ja Tartust, elukutselised filoloogid, kes käisid Lausanne’i ülikoolis vahetusõppejõuna loenguid andmas, rääkisid meile Jaan Kaplinskist ja tema luulest. Ühesõnaga – vaevalt võib küpses eas Eestisse ja selle kultuuri armunute seas leida neid, kes ei tea Jaan Kaplinski nime.
Kaplinski luule sarnaneb Eesti endaga, mis on juunikuus valguse pidu pidades nii kaunis. Kaplinski luule on paljuski valguseluule. Pole ime, et üks ta kuulsamaid luuletusi (märkasin seda kunagi isegi Tartus bussipeatuse seinal) on „Valgus ei saagi vanaks“.
Kaplinskist kui valgusluuletajast kirjutati juba tema ühe kuulsama luulekogu „Tule tagasi helmemänd“ (1984) varases arvustuses. Sirje Kiini ülevaateartiklis „Meeste laulud lõkke lähedal“, mis räägib kuuest 1984. aastal ilmunud luulekogust (lisaks Kaplinski omale Ilmar Trulli „Millest mõtled, seljaaju?“, Kalju Kanguri „Sel sajusel suvel“, Paul Haavaoksa „Suvised nurmed“, Rein Sanderi „Magistraallabürint“ ja Märt Luige „Tulesammal“), märgitakse järgmist:
„Pärast nende raamatute korraga lugemist tekkis kujutluspildis [—] harilik, tasane Eesti maastik. Kusagilt (kas ajaloost või detsembriöö pimedusest) paistis valgus, see muutus ikka heledamaks ja muutus siis leegitsevaks lõkkeks. Ja kujutasin ette: öösel lõkke ümber istuvad tule ääres kuus meest, kolme eri põlvkonna esindajad. Kõik nad kuuluvad ühe väikese rahva hulka, nad räägivad sama keelt. Nad kõik laulavad ühte laulu – oma kodupaigust, oma rahvast, minevikust ja tulevikust, endast, igaüks oma võimete kohaselt, kuid laulu sisu on ühine, sama. [—] Minu kujuteldaval pildil istub Kaplinski lõkkele kõige lähemal – tema luuletustes on kõige selgemalt tunda valguse kujund, elu ja lootuse sümbol (nt luuletustes „Valgus ei saagi vanaks“, „Kõik mis minul on öelda…“ jt). Valgusejanu on Kaplinski arvates püüd terviklikkuse poole.“* Artikkel ka lõpeb viitega valgusele: „Lõkketuli põleb, kiirgab valgust, soojendab, annab lootust.“
Mul on hea meel, et Kaplinski sama luulekogu – minu poeetilistes variatsioonides – avaldas kirjastus Aleksandra nüüd autori 80. sünnipäevaks. Muidugi, Kaplinski on kirjutanud vene keeles ka ise, samuti pole puudust mõne tema üksikluuletuse tõlkeist vene keelde – ent tervikuna oli vene keelde tõlgitud varem siiski vaid üks tema kogu, „Õhtu toob tagasi kõik“ (ee 1985, vn 1987, tlk Svetlan Semenenko). On hea meel, et nüüd on ka „Tule tagasi helmemänd“ vene lugejale tervikuna kättesaadav: „Вернись, янтарная сосна“.
Olles veendunud – järgides eelmise sajandi filoloogiaklassikuid –, et luulet on võimatu tõlkida, eelistan selle raamatu puhul „tõlke“ asemel kasutada väljendit „poeetiline variatsioon“. Kaplinski luule on ka ise omamoodi poeetiline variatsioon valguse teemal – valguse, „mis pole vana ei uus / mis on kõik kõiges kõik kõiges muus“.
Palju õnne sünnipäevaks, Jaan!
* Сирье Кийн, Мужские песни у костра (эстонская поэзия 1984 года). – Таллинн 1985, nr 1 (40), lk 84–89.
