Kontserdi esimeses pooles kõlasid Beethoveni sonaadid op. 27 nr 2 ning op. 110. Esimese teose menu sai alguse juba Beethoveni eluajal. Hoogu andis sellele protsessile lisaks saksa poeet ja muusikakriitik Ludwig Rellstab, kes sonaadi esimese osa mõjul teose pealkirjastas, sidudes selle külge isiklikud kuupaistelised elamused Luzerni järvelt. Kas Beethoveni teosel „Quasi una fantasia” sellega ka midagi pistmist on, jäägu igaühe enda otsustada. Tähelepanuväärsem on hoopis selle sonaadi viimane osa Presto agitato, kuhu tegelik raskuspunkt näib koondunud olevat ning mis kaalukuselt seljatab nii esimese kui ka teise osa. Ivari Ilja ettekandes järgnes introvertsele Adagio sostenuto’le ning delikaatsele Allegretto’le võimas finaal, milles ei puudunud tulisus ja kiirus ning pühkis teelt minema vähimagi mälestuse võimalikust kuupaistelisest ööst.
Asjaolu, et Beethoven on oma paljudes teostes kaalukamad sündmused viimaste osade tarvis armastanud jätta, avaldub ka sonaatides op. 109–111. Kolm viimast sonaati on loodud ajal, mil Beethoveni tervis halvenes ning kuulmine oli peaaegu kadunud. Sellel kontserdil kõlanud sonaati op. 110 alustas Ivari Ilja lüüriliselt ja õrnalt, mis oli kenasti kooskõlas esimese osa dramaatiliselt konfliktitu üldise olemusega. Vahest üleminekul töötlusele oleks oodanud veidi suuremat pinget ja ootamatust helistike vastandamisel, mis oleks muutnud kõlalise atmosfääri veelgi tähendusrikkamaks ja kummalisemaks.
Esituses võis ära tunda ka religioosse alatooni, mida suurteosega „Missa solemnis” üheaegselt loodud viimased sonaadid endas kahtlemata kannavad. Ilja esitatud Skertso väljus teose religioossest kontekstist vajalikul ja piisaval määral, edastades huumorit Beethovenile kohase hoiakuga. Arvata võib, et Skertsosse põimitud eluliste ja veidi naljakate tekstidega rahvalike laulude teemad kui mitte tänapäevast, siis vähemasti tolleaegset publikut pisut lõbustama pidid.
Igasuguse huumori lõpetab Arioso dolente, mille Beethoven kirjutas pärast raskest haigusest paranemist. Ilja esituses oli see emotsionaalne ja usutav. Lõpufuugagi ühes lootusrikkalt kõlava kvardikäikudest teemaga arenes järjekindlalt positiivsuse suunas, vaatamata hetkelisele tagasipõikele Arioso kõlamaailma. Sonaat op. 110 ongi kolmest viimasest sonaadist ainus, mida lõpetab triumfaalne rõõm.
Ivari Ilja eriline poeetilisus avaldus kõige enam Chopini Sonaadis op. 35. Tundub, et sõna „poeesia” on üldse Chopini loomingu ja interpretatsiooni kriitikas omamoodi läbiv motiiv. Sonaat op. 35 oli kenasti seoses kava esimese poolega, kuna teose inspireeriva eeskujuna pidas Chopin silmas tõenäoliselt Beethoveni leinamarsiga sonaati op. 26. Sonaadi b-moll esimesed sissejuhatavad akordid annavad samas ka väikese vihje, et op. 26 ei olnud sugugi ainus Beethoveni teos, mis Chopinis huvi äratas. Kontserdil kõlanud sonaadi esimese ja teise osa esitus oli haarav ja aristokraatne. Äärmustesse ei langetud ning toimunu oli nauditav. Leinamarsi keskmises osas tabas Ilja selliseid kõlasfääre, kuhu interpreet igal esinemisel üldse ei pruugigi sattuda, olgu tegemist ükskõik kui hea mängijaga. Klaverikõla oli nagu kummaline ja taevalik hääl kaugusest. Sellisesse olekusse ja atmosfääri ei saa siseneda käsu peale ega aita siin ka suur püüdmine. Kui see hetk aga saabub, võib kontserti õnnestunuks pidada.
Kava lõpuloona kõlanud „Eksprompt” op. 36 on nagu Chopini kuulus „Barkaroolgi” kirjutatud heliloojale küllalt ebatavalises Fis-duuris. Teose lõpuosas oli lisaks varasemale poeetilisusele dolcissimo-meloodias kuulda veel elegantselt vaba ja kontsertlikult säravat klaverivaldamist, mis meenutas lõike Ilja varasematel aegadel esitatud Chopini klaverikontsertidest. Nauditavad olid ka lisapaladena kõlanud masurkad, mis lõpetasid kaaluka kava elegantselt. Publikust õhkus tänu ja poolehoidu, mis Ivari Iljale on alati tugev olnud.