Eesti raamatupoed on tulvil ja pungil igasugust. Kõike on võimalik välja anda ja raamatupoe letile asetada, leidub üha kummalisemaid trükiseid üha kummalisemate teemade ja ainevalikuga. Kaos pole seega enam vaid kvantitatiivne. Selles tõelises Paabeli melus on huvitavate või mainimist/meeldejätmist väärivate raamatute leidmine üha raskem. Palju toredat võib kahe silma vahele jääda – hirmutavalt suur protsent algupärast kirjandust jääb üleüldse arvustamata. Siinkohal kõnelevad kaks tuntud ja armastatud kirjanikku, kelle teosed on pälvinud enamasti siiski ka vastukaja, nende ette sattunud raamatutest, millest ühe on kirjutanud tundmatu, arvatavasti pseudonüümi taha varjunud debütant ja teise mees, kes on küll tuntud, aga mitte oma ilukirjandusliku ande poolest. Selle juurde sobib – et huvitavat juttu saadaks ilus pilt – illustratsioon ühest toimetusse saabunud kummalisest, kuid kaunist trükisest “Poeetiline punane raamat”, mille idee autoriks on Tallinna ukraina kreekakatoliku kiriku asutaja Anatoli Ljutjuk. Teos sisaldab kolmkümmend pilti Eesti punasesse raamatusse kuuluvatest liikidest ning neid saadavad Timo Marani luuletused. See raamat asetseb mitmete funktsioonide ristumiskohas: sobib õpperaamatuks, mõtlikkusele/religioossusele kut­suvaks luulekoguks, kauniks kinkeraamatuks või on hoiatuseks meie loodusliku tasakaalu kadumise eest. Siinses kontekstis võiks kolmekäeline jumalaema õnnistada ka eesti lugejate tähelepanuvõimet – võimet eraldada tuhandeid sõklaid teradest, mida on ikka vähem ja üha raskem leida.