Uuenenud kujundusega (Rauno Thomas Moss) ?Acta? teise kogumiku artiklite teemad küündivad luulekunstist liikidevahelise kommunikatsioonini ja Formosa eksootikast Kihnu körtideni. Samuti ulatub autorite ring bakalaureustest professoriteni ja Helsingist Tartuni. Eklektilisus osutub siiski näiliseks, sisult on ?Acta? üsna ühtne ja ühtlane. Ühelt poolt seob ka kõige kaugemad teemad omavahel üldine metodoloogiline hoiak, mille kõige iseloomulikumaks jooneks võib pidada tugevat orienteeritust teooriale ja püüdu pakkuda kompleksseid mudeleid igasuguste kultuurinähtuste kirjeldamiseks. Teiselt poolt astuvad ühe numbri tekstid omavahel dialoogi teinekord üpris ootamatu nurga alt. Nii on artiklite grupeerimiseks ja üldistuste tegemiseks mitmeid võimalusi, olenevalt sellest, millist läbivatest lõngadest tahetakse järgida.
Seekordse ?Acta? artiklite sisu hargneb järgmiste akadeemiliste moe- ja märksõnade pingeväljas: mudelid, identiteet, ideoloogia, kommunikatsioon, aga ka protsessuaalsus, dialoog, tagasiside. Huvitavaks suundumuseks võiks pidada mitme autori tekstis kajastuvat püüdu kõigutada üldist arusaama pettusest, valest ja väljamõeldisest kui millestki negatiivsest või taunitavast. Kuigi see idee pole semiootikas uus, ulatudes vähemalt Umberto Eco skandaalse semiootikadefinitsioonini aastast 1976 (?distsipliin, mis uurib kõike seda, mida on võimalik kasutada valetamise otstarbel?), on just viimasel ajal hakatud vale enda semiootilisele staatusele rohkem tähelepanu pöörama. Küll aga on võime välja mõelda ja seeläbi ka valetada märgilise maailma autonoomia tunnistuseks, ning selle mõistmine võimaldab paremini aru saada märgiloome ja kommunikatsiooni protsessidest kõige üldisemalt.
Juri Lotmani käsitluses on kultuuri enesekirjeldus või -refleksioon kultuuriprotsessi osa, mida kultuur ühelt poolt küll vormib ja mõjutab, nii et kultuuri enesekirjeldus on mingis mõttes teda loova kultuuriga ?ühte nägu?, samas aga mõjutab ja kujundab normatiivsena toimiv enesekirjeldus, mis ei ole samastatav kultuuri endaga, omakorda kultuuri arengut. Kaasaegne kultuuritegelikkus vajab seega teoreetilisi mudeleid, mis sünnivad kaasaegsest kultuurikogemusest ja vastavad sellele. Lotmani teoreetilisele pärandile toetudes ja seda edasi arendades pakuvad ?Acta?s? seesuguseid mudeleid kultuurinähtuste analüüsimiseks välja Peeter Torop ja Kaie Kotov. Torop käsitleb oma artiklis kommunikatsioonitehnoloogiate muutumisega seonduvat teksti ontoloogiliste piiride hägustumist ning sellest tulenevat probleemi tekstianalüütikute jaoks. Kuidas piiritleda teksti, kui sama tekst võib kultuuris ringelda eri meediumides, mitmetes versioonides ühtaegu, näiteks filmi, raamatu ja koomiksina, ning filmina veel kinoversioonis, VHSil, DVD-l koos lõppvariandist väljajäänud episoodidega, treileriga, dokumentaalfilmiga filmi tegemisest? Analüütiku jaoks võiks lahenduseks olla teksti käsitlemine protsessuaalsena, ajalises perspektiivis, kaasates tekstianalüüsi ühelt poolt loomeprotsessi ning selle osaks olevad mustandid ja teiselt poolt retseptsiooni ja metatekstid. Traditsioonilisi tekstipiire lõhkuvate tekstide katusmõistena kasutab Torop kreoolteksti mõistet. Kotov omakorda pakub mudelit kollektiivse kultuurilise identiteedidiskursuse käsitlemiseks: eristades individuaalset identiteeti kollektiivsest ning deklareeritud identiteeti tegelikust, mõistame, et enesekirjeldustes loodav ja väljendatav identiteet täidab loomult heterogeenses kultuuriruumis korrastavat ja ühtlustavat funktsiooni. Samas tähendab identifitseerumisprotsess ühtlasi ka mingit laadi suhtesse asumist teise või teistega, piiride tõmbamist meie ja nende vahele.
Uue ideoloogia nõuetele vastava ?meie? kategooria konstrueerimist Nõukogude Eesti poliitilises retoorikas pärast 1940. aasta juunipööret analüüsib oma artiklis lähemalt Andreas Ventsel. Analüüsi materjaliks on valitud tolleaegsetes tähtsamates päevalehtedes ilmunud poliitikategelaste kõned, millede kaudu vabariigiaegne saksa romantismi vaimust kantud kujutlus rahvustervikust asendati rahvaterviku mõistega ? meie ühtsuse aluseks ei loetud enam rahvuslikku, vaid klassikuuluvust. Kui rahvuslikkuse oluliseks avaldumisvormiks on mineviku väärtustamine oleviku ja tuleviku jaoks, siis kommunistlik ideoloogia vastandas ennast jõuliselt varasemale hoiakule, esitledes end radikaalselt uue ja tulevikku suunatuna. Kui totalitaarse ideoloogia kohaselt ?need, kes pole meiega, on meie vastu?, siis teinekord võib iha parema või lihtsalt huvitavama elu järele muuta võõrapärase teise alternatiivse identiteedi allikaks. Utoopia ja eksootika mõiste kajastavadki olukorda, kus teine ei esinda mitte iseennast, vaid saab ebamääraseks lähtepunktiks meie kujutlusele teistsugusest iseendast. Berk Vaher vaatleb lähemalt eksootika määratlusi ja käsitlusi ning ?eksootilise autopoieesi pioneeri? George Psalmanazari identiteedi muteerumist vastavuses seltskonna ihade ja ootustega XVIII sajandi alguse Inglismaal.
Vastukaaluks olukorrale, kus ?mina? samasusevajadus allutab totaalselt teisesuse, leidub Emmanuel Levinasi filosoofias koht, kus ?mina? võib kohtuda tõelise Teisega, kus teine, hoolimata suhtest ?samaga?, säilitab oma transtsendentsuse. See kohtumine leiab aset eetilises keeles, dialoogisituatsioonis, mis erinevalt kommunikatsioonisituatsioonist ei ole keskendunud info vahetamisele ja maailma kohta tõe fikseerimisele, vaid kontaktile ja ütlemise ning ümberütlemise protsessile. Urve Eslase artikkel Levinasi eetilisest keelest tõukub otseselt Jaan Unduski kirjutisest, kus on väidetud, et semiootika ja märgistamine, mille abil võim eraldab omad võõrastest, on Levinasi arvates diskrimineerimise ja vägivalla aluseks.¹ Seega võib Levinasi pidada üheks suuremaks märgipõhise mõtlemise vastaseks XX sajandil.
Roland Barthes?i müüdi mudelile toetudes kõrvutab ja võrdleb Jelena Grigorjeva omavahel reklaami ning propaganda veenmisvahendeid. Mõlemal juhul sedastatakse kindel seos mingi sekundaarse tähistaja ja sellele vastava tähistatava vahel, ainult et propaganda puhul kinnitatakse see seos autoritaarselt, püüdes varjata kõiki ?liitekohti? ning ähvardades seose kahtluse alla panijaid füüsiliste sanktsioonidega, samas kui reklaamis, vastupidi, isegi tuuakse esile loodud seose abitraarset, mängulist iseloomu. Kumb on efektiivsem meetod, küsib autor.
Identiteedi ja ideoloogiaga seonduvaiks võib pidada ka Marina Gri?akova ja Dario Martinelli artiklit. Esimene käsitleb ?kaksikidentiteedi? mudeleid ehk peegleid ja teisikuid kirjanduses ja filmis. Teine juhatab lugeja antropoloogilise zoosemiootika valdkonda, püstitades küsimuse, kes või mis on loom kultuurilisest vaatepunktist ning millised on meie suhted temaga. Kommunikatsiooni võimalikkuse ja võimatuse üle liikide vahel arutleb ka Timo Maran. Biokommunikatsiooni uurimine sunnib kriitiliselt üle vaatama kommunikatsiooni üldiseid mudeleid, mis on loodud enamasti üksnes inimliigi sisekommunikatsiooni arvestades. Bioloogiliste mimikrinähtuste puhul on tegemist levinud arusaama mõistes paradoksaalse olukorraga, kus teate saatja intentsiooniks ei ole mitte tõepärase info levitamine, vaid äratundmise takistamine, vääritimõistmise tekitamine või hoopis tavamõistes kommunikatsiooni ärahoidmine. Kommunikatsiooni uurimise teoreetilisi probleeme arutab oma kirjutises ka Andres Kõnno, keskendudes massimeedia ja üksikutest indiviididest koosneva auditooriumi vahelises suhtluses kujuneva avaliku tähendusruumi kirjeldamise problemaatikale. Mida ja kuidas võivad kommunikeerida Kihnu kördi triibustik või linnapildiga postkaardid, saab lugeda Kristi Jõeste ja Tiit Remmi artiklist. Maarahva hiiekohti võib pidada paikadeks, kus omavahel on tihedalt põimunud loodus- ja kultuuripärand. Pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormidest annab arhiivimaterjalide põhjal ülevaate Auli Kütt, nentides, et pühapaikade maastikukujunduslikuks printsiibiks on olnud eelkõige nende kujundamata jätm
ine. Säilinud pühapaikades tuleks seega kaitse alla võtta pigem isekulgev protsess kui seisund.
Üheks intrigeerivamaks elamuseks seekordses ?Acta?s? osutus mulle kui värsianalüüsi-kaugele lugejale aga hoopiski Mihhail Lotmani rohkete näidetega ilmestatud analüüs arhetüüpsest seoses luule ja sõjakunsti vahel. Kuigi poeetika ja kunsti valdkonda peetakse üldiselt vabaduse sfääriks, vastandi ja vastukaaluna argielu ja argidiskursuste jäigale reglementeeritusele, püsib ka loomingulise vabaduse valdkond ?jalgupidi? kultuuriepohhile üldiselt iseloomulikes mudelites.
Artiklite kõrval sisaldab seekordne ?Acta? ka rubriike ?Märkamisi? ja ?Kroonika 2004?. Esimeses on avaldatud Kadri Tüüri jutuajamine Myrdene Andersoniga Imatrasse sõitvas rongis, sisuks semiootika ja abstraktse lähenemise õpetamise probleemid üldiselt. Süsteemiteooriaga kooskõlas on kohanemisvõimelise hariduse eelduseks eelkõige institutsionaalne paindlikkus ja süsteemi heterogeensus. Aastatel 2002 ? 2004 ilmunud biosemiootikaraamatutest ehk võimalikest ?maheraamatutest? annab ülevaate Kalevi Kull. Kroonika rubriik teeb kokkuvõtte 2004. aasta semiootikaalastest sündmustest ning kaitstud magistri- ja doktoritöödest.
¹Undusk, Jaan. Levinasi mittemärgiline nägu. Tuna 2003, nr 2, lk 6-7.