Kuidas sündis Pluralica idee? Kas ja kuidas oli see seotud Ungari kultuuriajakirjanduse olukorraga? Kuidas sobitub sellesse olukorda Pluralica?
Gergely Lőrincz: Meil, Szegedi ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilastel – nagu minu arvates paljudel teistelgi –, oli terve hulga muude ideede ja unistuste seas ka ühe ajakirja loomine. Plaanisime, rääkisime sellest aastast aastasse, aga ei leidnud kunagi, et aeg oleks selleks õige (või me ise piisavalt küpsed, mis põhimõtteliselt on seesama). Seejärel, 2007. aasta sügisel, tundsime, et õhus on vajalik annus energiat, et sellega lõpuks pihta hakata. Väljendan seda just nõnda seepärast, et tõepoolest oli see üheaegselt nii maailmas kui meis endis olemasolev energia ülimalt oluline. Tähtis, ja alati kõige tähtsam, on suhtumine. Kui on tahet ja indu, on ülejäänu juba teisejärguline. Tohutu hulga ideede teostumine jääb ära, kuna ei teadvustata seda pisikesena näivat asjaolu.
Maailmas vedelevad igal maakonnasuurusel maa-alal ideede kuhilad, sest idee, eks ole, sünnib, aga kohepea kerkib ka küsimus – enamasti, et kas selle jaoks raha ka on? „Ahjaa, ei, seda ei ole,” kõlab alla andev vastus. „Oh, jätame siis selle kõik sinnapaika.” Ja nii ongi ideel ots peal. Seda võib ka nii väljendada – mida on kogenud kõik, kes on sellest punktist üle saanud –, et suhtumine on looduslik valik ideede vahel. Teiselt poolt on loomulikult oluline teadvustada enesele antud olukorras võetud vastutust (arvestada enda ja vajaliku erialase kompetentsiga), milles on ühtlasi ka austus eelkäijate ja oma kaasaegsete suhtes. Ungari trükiajakirjanduse kultuur on alati rikkalik olnud.Ja on loomulikult hästi peegeldanud seda, mis huvitab antud ühiskonda (või vähemalt üht osa sellest). Leidsime, et praeguses olukorras tasub luua üks selline temaatilistele põhimõtetele ülesehituv ajakiri, mis käsitleks ungari kultuurikaanonis perifeeriasse jäävaid teemasid ja kultuure.
Lisaks sellele on ka iseenesest kenaks väljakutseks leida musternäidis – eelkäijate ja oma kaasaegsete hulgas oma koht –, eriti veel noorena, ja toimetuses on kõik hingelt noored ning esindavad sarnaseid põhimõtteid. Tulles tagasi koha juurde Ungari ajakirjade turul, arvan, et võib julgelt välja öelda: Pluralica esindab uut taset, nii sisult kui ka väliselt vormistuselt, ent kõige enam just nende kahe sulamina, mille poolest nimetaksin seda ajakirja ainulaadseks. Pluralicast peaks saama laia spektriga kultuuriajakiri (see joonistub välja alles pärast mitme numbri ilmumist), mis loob iseseisvaid, seiklusrikkaid maailmu nii, et vormistuses kasutatakse kirjandus- ja kunstiajakirjade eelisomadusi. Seeläbi on tulemuseks selline pind, mis on sõbralik nii tekstide kui ka piltide suhtes, mis omakorda aitab kaasa nende teineteisesse põimuvatele mängudele, ja mis sel moel, ühtsena, on lugejate jaoks uudne.
Mis sai otsustavaks, et Pluralica esimese numbri teemaks valiti eesti kaasaegne kirjandus ja kunst?
Proosaliselt võiksin öelda, et eesti kunst sobis meie eesmärgi täitmiseks suurepäraselt – see on ju põnev ja meie kodumaalt vaadatuna marginaalses seisundis. Ent tegelikult oli asjade käik eelnimetatust palju romantilisem. See tähendab, et asjade kulg oli spontaanne, mida ma ka üldiselt väga armastan. See number on suurepärane näide sellest, kui palju võib iga inimene teha selleks, et teisest rahvusest inimesed oma tähelepanu nende maa poole pööraksid. Juhtus niisiis, et mitu aastat tagasi tuli Szegedisse õpetajaks eesti lektor. Ja see, meist mitte palju vanem noormees, Kaur Mägi, sattus kiiresti meie sõpruskonda. Paljude muude omaduste hulgas oli iseäranis imponeeriv tema ungari keele oskus peaaegu emakeele tasemel, mis äratas minus väga suure austuse. Tema lükkaski juba midagi käima, suunas meist paljude huvi Eesti poole …
Seejärel tuli järgmine lektor Kerdi-Liis Kirs ja 2007. sügisel teiste hulgas Siiri Kolka, toona veel vahetusüliõpilasena – et nimetada vaid neid Kaurile järgnenud ühiseid Eesti „tugisambaid” meie seltskonnas, kes oma veetluse ja Pluralica heaks tehtud asendamatu tööga said selle silla eheteks. Ma tundsin ja tunnen ka nüüd, et eestlased on nooruslik ja tegutsemisindu täis rahvas, muinasjutulise maastiku ja muinasjutulise keelega ning lisaks sellele ka avatud, mis on äärmiselt oluline, iseäranis Pluralica jaoks. Seega pöördus meie tähelepanu aastate jooksul järk-järgult eestlaste poole, korraldasime nendega seoses mitu suuremat-väiksemat üritust: 2006. aastal Szegedis ühe animatsioonija filminädala, mille tarbeks tegime suurele osale filmidest ka ungarikeelsed subtiitrid, 2007. aastal ühe muusikaõhtu Anu Tauli ja tema seltskonnaga, 2008. aastal juba koostöös teiste asutustega suurejoonelisema, mitmeid kunste hõlmava kultuurinädala kolmes suuremas Ungari linnas. Kõigest sellest tulenevalt oli selleks hetkeks, kui konkreetselt ajakirja käimalükkamisega alustasime, justkui enesestmõistetav, et alustame eestlastega.
Pluralica jaguneb neljaks „osakonnaks”: materia, thesis, interactio ja reactio. Selgita palun lähemalt seda ülesehitust.
Alustaksin vastamist natuke kaugemalt. Pluralica aluseks on kaks põhimõtet – avatus ja koherentsus. Olla avatud nii paljudes suundades ja vormides kui võimalik: kunstide, kultuuride, teemade jm suhtes. Ning teiselt poolt püüdleme selleks, et see väga laialt mõtestatav avatus paremini käsitletav oleks, igas suhtes ühtsuse poole. Seega peegelduvad nendes – nagu loomulikult ka sõnas „pluralica” endas – või nende nimetuste järjestuses, mis on mitmes numbris sarnane, mingil määral meie põhimõtted. Kuna tegu on seni marginaalselt käsitletud teemade ja kunstidega, tahaksime tingimata asetada rõhu vahetutele, primaarsetele „kõnetamistele”, seetõttu on esimeseks plokiks materia, ning seepärast peame siin leiduvaid tekste mateeriaks, materjaliks. See olgu lugejale lähtekohaks, baasiks. Thesis on koht antud teemat käsitlevatele teoreetilistele kirjutistele. Sellele järgneb interactio, mida me ei nimeta teadlikult ei vestluseks, intervjuuks, kahekõneks ega millekski muuks sarnaseks. Nõnda saame piiritletava, aga siiski avatud ploki, mis paneb rõhu interaktsioonile endale ning samas annab järele žanrimääratluste jäikade piiride pitsituse osas.
Samasuguse käsitusviisi järgi (samas muidugi järgides meie kindlaksmääratud vaatenurki) annab avaramad piirid ka erinevatest väljaannetest kirjutisi esitav reactio osa, mis ei kanna ei retsensiooni, kriitika ega tutvustuse nime. Kui vaadelda veel koherentsust ja ajakirja ülesehitust, siis tasub märkida, et ülalnimetatud plokkidele eelneb veel partitura, võiksime öelda ka „sisukord” (aga ei ütle). Partitura märgib oma nimetuse ja köite alguses hõivatud kohaga lugeja jaoks ühemõtteliselt seda, mida ajakirja ülesehitus püüdleb: muuhulgas pildi ja teksti paralleelset kooslugemist, lisaks sellele aga ka võimalikult intensiivsete assotsiatiivsete väljade ehitamist. Plokid määratlevad küll tekstitüüpe, aga nende sisu tugevdab kogu köite ühtsust, mida toetab ka piltide paigutus plokkidest sõltumatuna.
Kui vaadata autoreid, keda Pluralica eesti numbrisse on valitud, võib tähele panna, et olete keskendanud oma tähelepanu kirjanikele, kes on sündinud 60ndatel ja 70ndatel. Tõsi, on ka nooremaid ja ka mõni vanem (Jaan Kaplinski, Doris Kareva). Kuidas toimus autorite valik? Millest lähtuvalt valisite numbrisse kunstnikud?
Ajakirjanumbri algusesse kirjutatud eessõnas väljendasime seda järgmiselt: „„Nüüdis-Eestiks” pidasime valiku seisukohast kõiki autoreid (nii elusaid kui ka lahkunuid; nii tuntud ja nimekaid kui ka algajaid), kes 1980. aastate lõpu muutuste ajast kuni praeguseni on loonud teoseid, mis on ajastu kultuurivõngetes saanud määravateks”. Valiku tegemisel oli selline lähenemine iseloomulik juba pä
ris algusest peale, see oli lähtekohaks. See tähendab, et suunda ei andnud mitte eluiga või muu sarnane tunnus, vaid see, kuivõrd üks või teine autor (või teos) olevikus pulseerib. Soovisime hõlmata üht piiritletavat perioodi, eesmärgiks oli tõeliselt nüüdisaegse õhustiku loomine. Leidub väljaandeid, mille pealkirjad viitavad nüüdisaegsusele, samas on suurem osa nendest esinevatest autoritest ikkagi juba 20 aastat surnud – sellised lähenemised meid ei huvita.
On enesestmõistetav, et ajakirja toimetus ei saa olla kõikide kultuuride asjatundja, ega peagi olema. Just seetõttu on iga numbri koostamise juures vastavat valdkonda tundvad kaastoimetajad, erialased nõuandjad. Nõnda oli see ka Eesti numbriga, mille valiku tegemise töös oli abiks seitse inimest. Nendega koostöös läks numbri materjali kokkupanemiseks aega rohkem kui aasta.
Eesti keele väiksus on tinginud olukorra, et eesti keelest ka suurtesse keeltesse tõlkijaid on reeglina üsna vähe. Erandiks ehk ainult soome keel. Vaadates aga Pluralicasse kaastööd teinud tõlkijate nimekirja, paistab silma nende rohkus. Millest selline huvi sinu meelest tuleneb – on siin tegu veel millegagi peale soome-ugri tausta?
Teie riik on muinasjutuline, teie tüdrukud ilusad, mehed julged. Kas sellest rohkemat ongi tarvis? No hea küll, tean Jürgen Rooste käest, et seal kandis on ka idioote (tavaline eesti idioot) – aga kus neid ei oleks? Sellesse maasse võib armuda. Kõik need, kes oskavad eesti keelest ungari keelde tõlkida, olete te vallutanud. Olete kaugelt rohkem kui sinihambuline tiigripoeg*, ja ma loodan, et see pole ainus, mis teile enesekindlust annab, vaid sellest tunduvalt püsivam omadus: avatus; see, kuidas suudate läheneda võõrastele, muusika ja tants, suhe loodusesse ja nii edasi. Teie väärtuslikud iseloomujooned ei ole kriisidest kõigutatavad. Ma ei usu, et huvis eesti keele ja kultuuri vastu oleks määrav roll mingil iseäralikul sugulustundel. Suguluslik taust võib suunata küll selle maa poole mõne inimese tähelepanu, ent sellest ei hakka nad veel igal aastal sinna reisima, huvi tundma ja pärast ülikooli lõpetamist veel 15 või kui tahes palju aastaid ilukirjandust tõlkima. See tähendab, et kui keegi eestlaste vastu suurt huvi tunneb, on see minu arvates eesti rahvuse enda teene. Pluralical on eesmärk, et iga numbri loomisest võtaks osa võimalikult palju tõlkijaid.
Me ei pea sugugi tulemuslikuks, kui üht niisuguste mõõtmetega väljaannet tõlgib 2-3 inimest, kuna see ei tõsta taset ega aita kaasa ka lähtekeelsete tekstide vastuvõtule sihtkeeles. On hea, kui saab anda võimaluse võimalikult paljudele tõlkijatele, sest see mõjub ju soodsalt ka antud kirjanduse hilisemale saatusele vastavas sihtkeeles. Piisava tähelepanelikkusega, mitmekordse korrektuuriga võib aga ka algajate tõlkijatega koostööd teha. Ma sooviksin, et tegeledes ka tulevikus eesti kirjandusega edasi, jõuaksime selleni, et leiame mõne eesti kirjaniku jaoks sobiva „ungari hääle”. Eraldi on aga mu kindel eesmärk kaasata tõlkimisse ka selliseid ungari luuletajaid, kel pole seni olnud mingit Eesti-suunalist huvi, kes ei oska eesti keelt ja kes tunnevad riikigi vaid kaardi pealt, ent kes on head luuletajad. Selle numbri juures oli kaks sellist inimest ja võin rõõmuga öelda, et oli äärmiselt hea, et just nemad teatud luuletustega tegelesid (nt Jaan Kaplinski „Tule tagasi metasekvoia” või Tõnu Õnnepalu „L’aurore éternelle”). Sageli käib sellise versiooniga kaasas küll rohkem tööd, on ju vajalik toortõlge, mitmed konsultatsioonid, tähelepanelikum korrektuur, ent see tasub end ära. See ei tähenda kahtlemata seda, et otse eesti keelest tõlkijate hulgas poleks häid luuletõlkijaid, vaid seda, et on hea, kui kaasame töösse ka luuletajaid, kes eesti keelt ei oska, sest nõnda jõuavad ju tõlked meie kodumaisesse kirjandusringlusse rohkemate kanalite kaudu, mis on vähe tuntud kirjanduse puhul suur eelis.
Kuidas on Pluralica esimene number Ungaris vastu võetud? Kuidas on müügiga? Milline on vastukaja ja kriitika?
Nii lugejate hulgas kui ka erialaringkondades võeti ajakiri ülimalt hästi vastu ja üldiselt olid kõik üllatunud. Üllatusid nii need, kes umbkaudu teadsid, mis on valmimas, kui ka need (ehk enamik), kes ei teadnud sellest midagi. Mõned näited sellest, kuidas siinne ajakirjandus on ajakirja vastu võtnud: kirjandusajakiri Irodalmi Jelen, mille keskus on Transilvaanias, iseloomustab seda sõnadega „imposantne” ja „märkimisväärne”; Magyar Narancs, mis on üks olulisemaid ühiskonna (poliitika-kultuuri) nädalalehti, kirjutab aga sellest kui „meie kodumaa kõige ilusamast, iga detailini läbi mõeldud” kirjandusajakirjast. Élet és Irodalom’i kui märkimisväärseima poliitika- ja kirjandusteemalise nädalalehe järgi on ajakiri „jalustrabav”, „väga-väga ilus” ja „ainulaadne”, „seega väärib vaeva”. Ja seesugune toon on iseloomulik ka teistele reaktsioonidele. See on ka Eesti seisukohalt väga oluline, tunnustus teile, sest Pluralical on küll loomulikult ka oma kindel, numbritest sõltumatu ülesehitus, ent hinnangu andmisel määrab arvamuse peamiselt ikkagi sisu, ja antud juhul on teemaks Eesti. Tähelepanu on suunatud teile: „meie eelarvamused on osutunud taas eksimuseks: eestlaste juures elu keeb” – tunnistab Magyar Narancs. Internetikülg Rénhírek kirjutab: „Nüüdisaegne eesti hing on Bauhaus, puhas ja ilus.” Teid loetakse ja vaadatakse, loodan, et midagi on käima lükatud … Minu suureks rõõmuks saime ka Eesti poole pealt hulga tänu ja õnnitlusi, iseäranis palju ka numbris esinevatelt loojatelt, mis tegi väga suurt rõõmu. Aga tegelikult saatsid eesti kunstnike-kirjanike sõbralikus toonis kirjad ja toetavad sõnad meie tööd selle numbri tegemisel algusest lõpuni. Selle tahtsin kindlasti ära mainida, sest see on oluline. Oli oluline numbri tegemise ajal, samuti pärast numbri tutvustamist Eestis, ja saab olema tähtis ka tulevikus, kuna on andnud ja annab edaspidigi tohutult palju energiat. Kultuurivahendus on oma olemuselt energiavahetus, kus sellesse panustatud energia hüvitatakse tagasisidega.
Millised on ungari ja eesti tänapäeva kirjanduse ja kunsti suurimad sarnasused ja erinevused?
Kuna ühelt poolt on see kaunis suur, raamatuteema mõõtu küsimus ning teiselt poolt ei ole sellele vastamiseks minu teadmised piisavad, ega ole piisav selleks antud ruum (kaks kõnealust tuleks paigutada ka maailma kunstide konteksti), räägiksin pigem isiklikest muljetest. Tagasisidest on juba näha, et on olemas mingi teatud sarnane pinnas, mis täidab ungari lugeja teatud määral koduse tundega, kui ta eesti kunsti maastikel seikleb. Üks osa sellest on ühine minevik, mis on põhimõtteliselt Nõukogude Liidu poolt „mõjusalt esindatud”, kultuure ühtehaarava poliitika, või teiselt poolt vaadates kahe riigi Euroopas hõivatud geograafilise paigutumise tulemus. Oli kõrgelt haritud, ridade vahelt lugemise tarvis teritatud kirjaniku keel (iroonia jne), seejärel 80ndate pööre, mis lasi vaimse embargo vabaks, kaotas sellise keelekasutuse põhjuse. Lisaks veel aastatuhande vahetusest peale vahest üha paremini tunnetatav mõju (üleilmastumine), mis tuleneb Euroopa ja maailma rahvaste nüüdisaegsetest lähenemisviisidest.
Niisiis, need viimased 20 aastat on olnud muutusterohke aeg. Ma leian, et kui maailmas ringi vaadata, leiame rahvuslike kirjanduste ja kujutavate kunstide vahel hulga paralleele. Tehnikad, lähenemisnurgad on suurelt osalt samad, ja erinevused on leitavad ehk aineks kasutatud minevikus, koha eripärades jms. See teatav enesepiitsutuslik iroonia, mida kohalikul tasandil, Eesti ajalukku paigutades, loob oma proosas Andrus Kivirähk; see, mille Kivisildnik tõstab globaalseks, rahvusest sõltumatuks („kuus / miljardit inimest / kes ei hooli / sinust põrmugi // ei saa / ju eksida”), on minu meelest tugevam kui meil siin. Ent kuna seda esine
b siiski ka Ungaris, mõistab seda hästi ka meie lugeja, suudab end sellesse paigutada, ning see meeldib talle. Eneseirooniaga seoses tuleb lisada, et eesti kirjandus tundub otsekohesem ja selgemalt väljenduv, võrreldes ungari peaaegu et vohava, kõike läbipõimiva intertekstuaalsusega, mis esimesel vaatlusel varjutab öeldava selguse. Kujutava kunsti osas on minu arvates võrdlemine veelgi raskem, sellele on alati ka palju iseloomulikum olnud piiride ületamine, on see ju vaatajalegi paljuski lihtsamini kättesaadav (nt ei ole vahendajaks tõlkijaid). Kui ennist tõin esile globaalse tundlikkuse pärast Kivisildniku, siis tema kõrvale asetaksin Peeter Alliku linoollõiked (nt „Konkreetsed lahendused”, 1996 ja 2005). Küsimust võiks vaadelda ka sellest vaatenurgast, et kuidas on üks või teine rahvas oma saatust pärast 1989. – 1991. aasta pööret kujundanud ja kuidas on see mõjutanud kunsti. Eestis toimusid tugevamad muutused igas vallas, ka innukust oli rohkem, kui meil. Selle tulemusena rakendusid kiiremini Interneti võimalused ja ka kirjandus hakkas seda varem ära kasutama.
Ülimalt oluline oli erinevate kirjandusringkondade kujunemine, samuti lühike, ent aktiivne ühistegevus. Kui vaadata suhet, siis meil nii aktiivseid organiseerumisi ei olnud – ja kahjuks jagunevad meie kirjandusringkonnad, nagu kogu riikki, tugevalt poliitilise kuuluvuse järgi. Minu arvates tuleneb ka see otsekohene väljaütlemine eesti kirjanduse narratiivis, mis meile silma jääb, just sellest ajaloolise pöördepunkti olemuse erinevusest kahe riigi vahel. Võime rääkida ka erinevustest ilukirjanduse väljaandjate osas, mis meil jaguneb peamiselt nelja-viie kirjastuse vahel, kelle hulgas on esiplaanil Magvető. Teil aga on suhtarvu poolest palju rohkem kirjastusi, mis nõudlikku kirjandust välja annavad. Seoses raamatute väljaandmisega võiksime loomulikult rääkida ka kultuuri toetamise erinevustest jne.
Millised on sinu isiklikud lemmikud eesti kirjanduses ja kunstis ning miks?
Ma armastan paljusid autoreid. Põhimõtteliselt on nii, et kes said valitud ajakirjanumbrisse, said ka mulle lähedaseks. Nõnda võiksin peaaegu kõigi kohta rõõmuga paar sõna öelda, et miks meeldib või mis selles või teises meeldib. Sellest saab paremini aru, kui liigume, et lihtsalt üht näidet tuua, köite välisküljelt sissepoole. Kaane kujundamisel on kasutatud Maarit Murka pilti „Estonian”. Pilt on rahvusvahelise naiseportreede seeria osa, ja selle naise sugestiivses pilgus on sees see, kuidas eestlased ja uus ajakiri lugejat meelitavad, huultel kiri: kortárs észt (Nüüdis-Eesti), millest huulepuna tõstab veel eraldi esile sõna társ (kaaslane). See mängib numbri eessõna lõputekstile, mille kohaselt „räägitakse ju, et kusagil elavad eestlased, nüüdisaegsed”. Ajakirjas on mitmeid Murka töid, eelnevaga seondub ka seest leitav õlimaal „Kunst macht frei”, kus silt värava kohal heidab varju selle all seisva kolme (kahe naise vahel üks mees) üsnagi tuimalt pildistamiseks sinna varjunud turisti peadele, kaitstes neid tugeva ja usutleva valguse eest. Muide, seda pilti tasub vaadelda, lähtudes Jonathan Littelli romaanist „Les Bienveillantes” ning vastupidi. Kunsti ja klassikalist muusa rolli iseäralikku suhtesse seadva pildina on kaane siseküljel fragment meile väga armsast Alliku linoollõikest „Kunst”. Seejärel, justkui selle tõlgendusringi sulgemiseks ütleb üks kaanel olevast kolmest (:) haikust: „jah valutab kuid / ma vajan sellist rohtu / mis tõde vaigistaks”. Ehk oleks just kunst see rohi, mille inspiratsiooniks olev eesti muusa ajakirja kaanel saadab oma pehme suudluse lugeja laubale. Astume seda kunstiteemat jätkates köite lehekülgedel edasi. Alliku pildil „Kunstnik ja tema kana” sööb kana teda loova kunstniku kätt. Sellega astume ühtlasi kunsti lähenemisviisi lihasse lõikavasse viirgu ja ühte kogu köidet läbivasse, mitme autori teostest kokku pandud pildiseeriasse. Selle osadeks on veel Alice Kase peened joonistused „Punt käsi” ja „Väike käsi”, Andres Tali hüvastijätuks viipav serigraafia „Goodbye” ja Kaido Ole pilt „Speed III”, mis on igaveseks vaatlejasse sööbiv, ennast köndistav pildiseeria, paigutatud Elo Viidingu pihtimusluuletuse „Ühele häälele” keskele.
Kui juba võtsime ennist lähtekohaks kaane, vaatleme seda veel põhjalikumalt. Tagakaanelt leiab Asko Künnapi, samuti mulle väga armsa autori luuletuse „Viimane sigaret”. Sellest on valminud ka animatsioon, mille kaadrid elustavad selle köite leheküljenurki. Künnapilt leiab köitest nii luuletusi kui ka graafikat. Ta on värvikirev, detailidele tähelepanu pöörav inimene, mis väljendub ka tema raamatutes (nt tüpograafiliselt suurepärases teoses „Ja sisalikud vastasid”) või tema leidlikkuses („Kaardipakk” või Kiviräha romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” toel valminud lauamäng), mis on heaks näiteks sellest, kuidas edastada kirjandust populaarsel moel. Ka need väikesed köitesisesed jalutuskäigud viitavad sellele, mida me mõtleme koherentsuse all, ning osaliselt ka sellele, mis on see avatus, mille poole püüdleme.
Millised on teie väljaande edasised plaanid, nii seoses eesti numbriga kui ka üldisemalt?
Juba algusest peale on meil ka pikemaajalised ettekujutused olnud, näiteks ka võõrkeelsena ilmumise mõte, või see, mille poole püüdleb Pluralica Sihtasutus ka põhikirjas sõnastatu järgi: „vahendades ühe rahva kultuuri kuhugi mujale, püüab vastuvõtva riigi kultuuri viia tagasi vahendatud rahva hulka”. Minu rõõmuks on selle numbri ja Eesti-Ungari vaheliste suhetega seoses jõudnud paljud samadele mõtetele, mis liiguvad ideede ja plaanidena ka meie peas. Meie maikuisel Eesti tutvustustuurilgi ütlesid päris paljud, et sirviksid meelsasti seda väljaannet küll eesti, küll inglise keeles. XXI sajandi humanist, Ungari Teaduste Akadeemia kirjandusteaduse instituudi juhataja László Szörényi tegi Pluralica kohta tunnustava avalduse ning ütles, et loeks meelsasti sellesarnast kogumikku ka ungari kirjanduse kohta … Arvestades, et Pluralica tegevus on laiem kui vaid ajakirja väljaandmine, sooviksime me lisaks kõigele eelnimetatule ja järgmiste ajakirjanumbrite koostamisele aidata esmajoones kaasa ka eesti kirjanduse ja kujutava kunsti edastamisele Ungaris mitmel moel, jätkates ajakirjaga alustatud teed. Loomulikult sõltub see kõik hulgast asjaoludest, ent hea põhi selleks on olemas. Minu suureks rõõmuks oleme lisaks ülalnimetatule alustanud ka ühe mõnevõrra „Nüüdis Eesti” numbriga sarnaneva, suurejoonelise projektiga aastaks 2010, mis aga ei teostu paberil. Loodan, et selle kõige jaoks saab olema piisavalt indu. Seniks aga ei oleks paha meeles pidada, et Pluralica ei ole mõiste ega ka mitte ajakiri, vaid vaimsus.
* Siin mängitakse selliste mõistetega nagu „Tiigrihüpe” ja „Bluetooth”. Ungari keelest tõlkinud Siiri Kolka
Küsinud Jan Kaus
