„Plektrumi” festivali peetakse juba seitsmendat korda. Sel aastal olete selle ise nimetanud lihtsalt kultuurifestivaliks. Vaatamata sellele, et Eesti vaevleb majandusraskustes, kultuuriasutuste eelarvet muudkui vähendatakse, kultuurifestivalide arv aina kasvab. Kas te ei karda, et kui „Plektrum” on lihtsalt kultuurifestival, kaob see teiste omasuguste sekka ära?

Marge Paas : „Plektrum” on oma olemuselt värske: tegeleme uue, praeguse elektroonilise  kultuuriga, seda eelkõige meie kutuuriruumi silmas pidades. Seitsmendat korda toimub see just tänu sellele, et oleme oma publiku leidnud. Meie suureks rõõmuks on meie publik aastatega kasvanud.       

Kes on teie sihtgrupp? Kas järjekordset festivali ette valmistades mõtlete kindlate inimeste peale?

Jaagup Jalakas : „Plektrum” ei ole saanud oma nägu viisil, et meie, korraldajad, istusime maha ning otsustasime, et nüüd teeme just sellise festivali. „Plektrumi” identiteet on aja jooksul välja kujunenud: iga korraga on midagi lisandunud, midagi ära kukkunud. Nii on meie festival iga aastaga ennast ise voolinud ja loodetavasti  voolib ka edasi. Raske on ennustada, missugune on „Plektrum” näiteks kahe aasta pärast. Algul oli sihtrühm märksa noorem, nüüd on see laienenud. Aga meie publik on ikka eelkõige mõtlevad tudengid.     

Kas festivali külastajaskond on vanemaks saanud selle tõttu, et need ärksad noored, tudengid, on seitsme tegevusaasta jooksul ise vanemaks saanud, või on vanem publik hakanud rohkem huvi tundma elektroonilise meedia tähenduse vastu meie praeguses maailmas?

M. P.: Vanema publiku moodustavad eelkõige need inimesed, kes otsivad selles valdkonnas kindlat märki, teemat, sõnumit: ülikoolide õppejõud, teadustöötajad jne. Eestis räägitakse  palju e-riigist, netikommuunidest, kuid mida need mõisted ikkagi reaalselt tähendavad, sellesse ei süüvita.

J. J.: Aastate jooksul on festivalile lisandunud uusi tahke nagu „Mõttemasin” või kontserdiplokk, mis võtab iga aastaga hoogu juurde.       

Teie sümbol on jänes. Miks?

Sten-Kristian Saluveer: Jänese metafoor jõudis meieni virtuaalsust käsitleva „Maatriksi” filmitriloogia kaudu: seal tähistas jänesekujund virtuaalsusest väljajõudmise teed. Jänese juured ulatuvad Lewis Carrolli raamatuni „Alice imedemaal”: see on esimesi teoseid, kus kirjeldatakse virtuaalset maailma.       

Millistele teemadele tänavu keskendute?

J. J.: Selle aasta läbiv teema on reaalsuse ning virtuaalse vahekord. Oleme püstitanud küsimuse, kas elame reaalsuses või virtuaalsuses. See ei hõlma mitte niivõrd praegust aega, kuivõrd on suunatud tulevikku: milline on meie elu homme, tuleval aastal …? 

M. P.: Ääretult suur hulk inimesi veedab oma päevi ja öid Facebookis, Orkutis, Twitteris, nii et nende reaalne identiteet kipub kaduma: Facebooki pannakse välja pildid, tekstid jne, mille abil teadlikult luuakse oma kunstlikku identiteeti. Edastatakse just neid sõnumeid, aetakse just seda juttu, esitletakse ennast just sel viisil, nagu seda teevad ka teised samasse võrgukommuuni kuuluvad inimesed. Kui küsida, miks nii tehakse, siis sellele ei osata vastata  – kõik teevad ju niiviisi. Selle asemel võiks ju inimlikult omavahel kokku saada. Kollektiivsuse, kuhugi kuulumise kõrval on sellise tegevuse juures oluline veel tulevikku suunatus: kõike tehakse homse päeva nimel. Kuid kuidas selline tegevus meid tegelikult mõjutab, selle peale ei mõelda. Oleks nagu hirm millegi ees.       

Kuid võrgumaailm ei haara ju kogu ühiskonda? Kui suurt osa meie sootsiumist puudutab virtuaalsuses elamine?

J. J.: See puudutab siiski kogu ühiskonda. Virtuaalsus ei tähenda ainult võrgukommuunides suhtlemist, vaid ka mobiilset parkimist, e-kirjade saatmist, e-valimist, Interneti pangaülekandeid – kõike seda, mida võetakse normaalse elu normaalse osana. See on vaieldamatult  normaalse elu osa, kuid igaüks peaks olema ka teadlik e-suhtlusega kaasnevatest ohtudest.     

Mis ohud need on? Elu on läinud märksa lihtsamaks: kõik asjad saab korda ajada rahulikult kodus arvuti juures, ei pea seisma sabades.

J. J.: Üks ilmsemaid probleeme on andmekaitse: selleks et osaleda ühes või teises võrgusuhtluses, nõutakse isikuandmeid. Riigiportaalidel on niigi kodanike isiklikud andmed olemas, kuid nüüd jagatakse kõikvõimalikele eraportaalidele oma isiklikke andmeid sootuks lahkemalt, kui seda varem tehti.       

Kui oleme ausad inimesed ja elame demokraatlikus turvalises ühiskonnas, siis miks peaksime pelgama, et meie isiklikud andmed on teistele kättesaadavad?

J. J.: Eestis see vist väga hull ei olegi, aga maailma mastaabis küll. Keegi ei oska ette ennustada, mis ohud tegelikult võivad varitseda. Piisab ühest arvutist ning kurvast ja kurjast hingest, kes võib korda saata palju kurja, mis haavab valusasti väga-väga paljusid. Arvutiviirused, virtuaalrünnakud, virtuaalkuriteod on igati reaalne oht.       

Kuidas „Plektrum” seda problemaatikat käsitleb?

M. P.: Läbi „Mõttemasina”. See on üks oluline osa kogu „Plektrumi” programmist. „Mõttemasinas” saavad sõna eelkõige need mõtlejad, kes on nende teemadega kaua tegelnud. Keskne teema on „turvalisus”, seda just tänapäeva jälgimisühiskonnas. Eraldi tahaksin tuua välja vestlusringi Von Krahli teatris, siis veebiajakirja mõttemasin. plektrum.ee, kuhu pannakse kirja loengutel ja vestlusringides välja öeldud mõtted. Meie veebiajakiri areneb edasi koostöös koolide ja ülikoolidega: gümnasistid ja tudengid (magistrandid, doktorandid) saavad seal sõna. Meie eesmärk ei ole, et tähtsad ja targad tegelased räägivad tähtsatel teemadel ning et kõik jääbki siis õhku rippuma. Meie eesmärk on aktuaalsete teemade püstitamine, ringlusesse lükkamine.  „Plektrumi” üks tunnuseid ongi see, et olulised teemad kerivad järgmistel aastatel edasi nagu lõngakera.

J. J.: Järgmise aasta teemaks oleme valinud „Kas armastad robotit?”.       

Te lähete intellektuaalselt tasandilt otsesemalt üle emotsionaalsele tasandile?

J. J.: Virtuaalsus ise ongi põhimõtteliselt ilmatu suur masin, mis ei eksisteeri reaalse kolossina, kuid toimib nagu masin. Virtuaalsusel on Facebookide, blogide jne näol reaalsed silmad. Kui me laadime neisse keskkondadesse uut teavet,  siis tekitame uusi silmi ja kõrvu juurde. Kuidas need toimima hakkavad, selle peale me tavaliselt ei mõtle.     

Teie eesmärk ei ole suurte nimede maaletoomine, vaid kõige aktuaalsema temaatika arutamine rohjuure tasandil. Kuid siiski, kas tahaksite kedagi külalisesinejatest eraldi välja tuua?

M. P.: Nimetaksin partnervõrkude mõtteviisi juhtivat teoreetikut, kirjanikku ning uurimisinstituudisihtasutuse Peer to Peer loojat Michel Bauwensi, kelle loeng annab ülevaate maailma muutva P2P-mõtteviisi minevikust ja tulevikust, keskendudes P2P tehnoloogilistele, poliitilistele ja filosoofilis-ajaloolistele juurtele inimajaloos. Ta jõuab välja hirmuni ning sellega  hakkama saamiseni. Et meie teoreetiline plokk ei jääks liiga traagiliseks, siis nimetaksin ka arvutimängude ning virtuaalsuse uurijaid Tarmo Jüristot ja Daniel Vaarikut Tallinna ülikoolist. Nad on olnud virtuaalsuse teemaga seotud juba neli-viis viimast aastat. Sel aastal selgitavad nad hästi lihtsalt, mis on arvutimäng ja kuidas see valdkond on arenenud. Ka sellest tuleb välja tulevikule suunatud mõtlemine. „Ööülikoolis” kõne all olevad teemad jõuavad  välja jumala ning virtuaalsuse võrdluseni.     

Kes julgeb selle temaatika kõne alla võtta? Kas olete mõne teoloogi kaasa haaranud?

M. P.: Religiooni teema ei vaja erilist julgust. Väljak
utse on see igal juhul. „Plektrum” ei otsi niivõrd vastuseid, vaid püüab panna inimesi  mõtlema. Ise näen, kuidas eriti kõneainet pakuv uus meedia ja teoloogia töötavad koos. Viitan kas või sellele, et eelmisel aastal avas Rooma paavst Benedictus XVI You Tube’is Vatikani lehekülje. Samuti on mul endal olnud väga põnevaid kokkupuuteid ka arvutimaailmast huvitatud teoloogidega. 2011. aastal on meie teema „Elu!”. Siis näen küll reaalsuse, virtuaalsuse ning religiooni kokkupuutepunkte ning kindlasti kaasame siis ka teolooge.       

Kuid „Plektrumi” festival ei ole ainult tõsine mõttemasin. Mida peaks teistest plokkidest välja tooma? 

J. J.: Täiesti uuena, esimest korda meie festivali elus on fookuse all ka jalgrattad ja -ratturid. Seda eelkõige nende arvu kasvamise tõttu.

S.-K. S.: Jalgrattaprojekt on väga eriline, sest see mitte ainult ei haaku meie festivali filosoofiaga, vaid on ilmne positiivse koostöö märk. Meie mõte oli tuua kokku erinevad valdkonnad, institutsioonid, inimesed, näidata, et üksteisemõistmine on võimalik ka poliitiliste hoiakute lahknemisel.  Edumeelses ühiskonnas ei tohiks kunst, tehnoloogia, roheline mõtlemine, demokraatia ja ärimaailm olla antagonistlikud jõud. Meie projekti üks märksõna on „kaasatus”. Peapartner on Ülar Mark ja Allianss Arhitektid.

J. J.: Jalgratturitele antakse kaasa GPSid: nende abil saab joonistada  välja jalgratturite teekonna. Seekord jääme kesklinna piiridesse. Mis visualiseeritud teekonnast edasi saab, ei tea: ilmselt anname linnavalitsusele edasi.   

Kas see on sama projekt, mida näidati mõni arhitektuuribiennaal tagasi Veneetsias?

S.-K. S.: See on Veneetsia projekti edasiarendus. Tallinnaski tuleb mainida Eesti Mobiiltelefoni abi.

J. J.: Teine aktsioon on jalgrataste ja autode võistlus, mis viiakse läbi tipptunnil. Kõik märgid räägivad, et jalgrattur ei jää kaotajaks.     

Nagu Euroopa suurlinnades, kus autod tipptundidel seisavad tundide kaupa ning väikesed mootorrattad, seda enam jalgrattad pääsevad läbi? Kas Tallinn on jõudnud  juba niikaugele?

J. J.: Tallinna puhul on see veel arusaadav, aga toon täiesti absurdse näite Kuressaare najal: kui mujal maailmas jäetakse autod kesklinnast välja ning seal liigeldakse pigem jalgratastega, siis Kuressaares on jalgrattatee tehtud just ümber linna.     

Uue Maailma Selts on propageerinud jalgrattaliiklust, linnaratast intensiivselt üsna pikka aega. Kas olete nad ka kaasa haaranud?

J. J.: Võistluses osalevad Uue Maailma Selts ning ka rahvusringhääling. Usun, et sellest tuleb lõbus ettevõtmine.       

Mida tahaksite kunstiplokist välja tuua? Kas kõik jääb galerii, „valge kuubi” seinte vahele või jõuab midagi ka avalikku linnaruumi?

M. P.: Kunstiprogramm on jaotatud neljaks alaosaks: suurimat väljapanekut saab vaadata kümne päeva jooksul Pikal tänaval EASTi galeriis. Peamine meedium on video, vaatluse all digitaalne keha: prantsuse kunstnik Florence  Girardeau käsitleb oma videoinstallatsioonis reaalsuse ja immateriaalsuse teemat, mida täiendab tugev heli ja pildi suhe; Kölnis elava saksa videokunstniku Johanna Reichi töö vaatleb kunstniku ning kaamera suhet. Eestist tooksin esile noore moedisaineri Marit Ilisoni magistritöö „Lúmine” („Valgus”), kus ta pakub välja kantava tehnoloogia ja innovaatilise tektiili võimalusi. Ta tahab oma kollektsiooniga jõuda kvantfüüsikani.  Et kunstiprogrammist saaksid kõik osa, siis peetakse „Plektrumi” kunstipäev Telliskivi loomelinnakus. Kuna sel päeval on seal ka täika, kuhu loodetavasti tullakse perekonniti, siis oleme laste töötubade peale mõelnud. Rotermanni kvartalis ehk siis avalikus ruumis pakutakse videoetendusi. Aga nii mitmed kunstnikud on saanud inspiratsiooni n-ö avalikust ruumist: näiteks Austria kunstnik Karo Szmit Skype’ist.     

Mis on Telliskivi loomelinnak?

J. J.: Telliskivi loomelinnak on vaikselt arenev loomekeskkond, kuhu tekib uusi ateljeepindasid, loominguliste koosluste tööruume. See asub Balti jaama taga Telliskivi tänavas, peamiselt endise Kalinini tehase territooriumil. Õhkkond on hästi vaba.       

Et Eestis ideedest puudu ei ole, see on vist kõigile selge. Kuidas on aga lood rahastamisega? Kalinini tehase territooriumil on varemgi kunstiprojekte tehtud, aga need  on jäänud ühekordseteks ettevõtmisteks.

J. J.: Ei oska täpselt öelda, aga huvi on meeletult suur, võetakse ette järjest uusi ruume, minimaalsete vahenditega renoveeritakse neid, nii et tehase hõng sisse jääks. PÖFF on oma kontoriga sinna kolinud. Kuna igal teisel ja neljandal laupäeval on seal vanakraamiturg, siis loodetavasti tekib sealgi õige pea samasugune mõnus õhkkond nagu Uues Maailmas. Telliskivi tänav on Pelgulinna ja Kalamaja ühenduslüli. Oleme  aastaid viinud edukalt läbi VJ-kooli, seekord oleme mõelnud tõepoolest algajate peale.     

„Plektrum” on ennast tutvustanud ju eelkõige kui visuaalsete helide festivali. Siiani oleme rääkinud kõigest sellest, mis just ei välista muusikat, kuid ei kuulu ka spetsiaalselt  muusika alla.

J. J.: Kõige olulisem visuaalsete helide üritus toimub tänavu Kumu auditooriumis: see on Prantsuse süntesaatoripopi duo Principles of Geometry ja maailma absoluutsesse tippu kuuluva videokunstnike rühmituse AntiVJ koostöös valminud stereoskoopiline etendus. Nad on loonud kontserdi tarvis spetsiaalse 3D-pildi. Kontserdikuulajad saavad 3D-prillid ja teevad põneva 3D-rännaku. See peaks olema  palju eriskummalisem kogemus, kui seda võib saada 3D-kinost. Seda kontserti on maailmas antud ainult kolm või neli korda. Tänavune klubiõhtu peetakse Eesti Kunstiakadeemia vanas majas.     

Kas see on tavapärane klubiüritus või on  seal midagi, mida peaks silmas pidama?

J. J.: Peaesinejat Henrik Schwarzi oleme kaks aastat tahtnud siia saada, ta on oma, 3D-visuaalide valdkonnas tegija number üks. Klubiüritust oleme püüdnud teha ebatraditsioonilistes paikades: eelmisel korral olime linnahallis, üle-eelmisel Kultuurikatlas, siis polnud seda veel teatri- või kontserdipaigana  kasutatud. Kunstiakadeemia praegune hoone läheb ju varsti lammutamisele.     

Kas see käib temaatika juurde, et olete valinud just sellised hooned, mis kohe kolivad ühest reaalsusest teise ehk virtuaalsusesse?

J. J.: Ei ole selle peale ise mõelnud, aga nii on  tõesti välja tulnud. Järgmisel aastal peaks selle siis korraldama linnavalitsusehoones, mis kolib mereäärsele alale.       

„Plektrum” on tõestanud oma eluõigust, selles pole kahtlustki. Kas sellise festivali tarvis on raha lihtne leida või tuleb ikka sent sendi haaval kokku koguda?

M. P.: Eks see ole endiselt vaevarikas töö. Meie suurim partner on sihtasutus Tallinn 2011. Õnneks on kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali arvates „Plektrumist” kujunenud selline festival, mida peab toetama. Aastate jooksul  on kindlad koostööprojektid ka väiksemate institutsioonidega. Näiteks käsikäes Prantsuse kultuurikeskusega oleme siiani toonud palju kunstnikke ja muusikuid Prantsusmaalt.

S.-K. S.: Koostööpartnereid oli tänavu palju ja veelgi enam vabatahtlikke abikäsi.

Üles kirjutanud R. V.