Installatsiooni autorid Erki ja Merle Kannus. Erki Kannus 

Kuidas resoneeriks Hongkongi linnaruum Tallinna jalakäijate tunnelis? Millistel ennenägematutel viisidel annaks ühendada muusikat ja liikuvat pilti? Ja arhitektuuri? Ja… keraamikat? Kuidas näeb välja, kui “püramiidikujulistele 3D-ekraanidele projitseeritakse abstraktsed visuaalid”? Aga kui viimased oleksid “interaktiivsed” ja esimesed pöörleksid? Milline kõla on nn 8biti madaltehnoloogilistel elektroonilistel helidel ning missugune ilme samavõrd lo-fi resolutsiooniga visuaalidel? Ent kombineerituna kaasaegseimate vahendite, nt uuema vektorgraafikaga? Missugune oleks 16-bitine kujundusstiil? Pilt läbi anamorfoot-lainurkobjektiivi? Aga katkised ja eksperimentaalsed müraelektroonika biidid? Kuidas kõlaks näiteks eklektiline kiip-muusika ühendatuna maheda ambient’i ja karmi breakcore’iga? Ning mäherdust heli võiks küll teha kahest gameboy’st kokku ehitatud muusikategemise konsool?

Me ei saa küll ehk teada, millist heli teeb ühe käega plaksutamine, kuid neile ja veel paljudele teistele imestustele lubab vastuseid veel käigus Plektrumi “visuaalsete helide” festival (15. – 19. XI). Üritused leiavad aset üle terve Tallinna kesklinna, alates Viru keskusest ja ühest äsja avatud riidepoest ning lõpetades Von Krahli teatri, Kinomaja ja Polymeri kultuuritehasega. Toimuvad audiovisuaalsed performance’id, workshop’id, seminarid, loengud, elektroonilise ja elektroakustilise muusika elavad esitused ning DJ- ja VJ-set’id nii väliskülalistelt kui ka kodumaistelt tegijatelt. Muusikalisest küljest on tegu peamiselt alternatiivse klubikultuuri üritusega, nii-öelda klubimaailma “tehase” või “eksperimentaal-laboratooriumi” poolega, kuid ettevõte tervikuna hõlmab veel palju muud.

Festivali ideeline eesmärk paistab olevat toimida peeglina ning heiastuses ühendada, lähendada ja mõtestada kaasaegne kõrgtehnoloogiline elukeskkond ning inimene selles ja selle kaudu (ka mujal, näiteks looduses). Parafraseerides – “avada tehnika olemusele meie olemasolu”. Seejuures asub nii lähte- kui ka fookuspunkt nn uuel meedial kui võimsal vahendil tollest pidevalt ümberorganiseeruvast “tehistust” määratletud olemise mitmekülgseks kujutamiseks ja eneseteadlikuks avamiseks. Uus meedia võimaldab luua uusi seoseid ning enda kõikehaaravuses tuua meie infoühiskonnast läbi imbunud eksistentsi teatavasse läbipaistvusse. Nõnda saab nähtavaks nii selle uue inimolemise “efektiivsus” kui ka paratamatus ja, mööngem, “tõelikkus” (mõistetuna asjaolude “ilmsiks toomisena”). Tehnika olemus ise ei pruugi olla tehniline, kuid ehk võib selleni jõudmiseks siiski vaja minna tehnilisi abivahendeid.

Need ilmsikstoomise võimalused avanevadki nüüd põhiliselt kahel viisil. Esiteks, rakendades tehnoloogiat harjumuspäratul ja innovatiivsel moel, tuuakse tavakasutusega võrreldes esile nende “vahendite” omapära ning vihjatakse ka tõsiasjale, et nüüdismaailmas kipuvad nad tihtilugu salalikult eesmärkideks iseenestes. Eesmärgistumise teadvustamine (kui ka varjatud) sotsiaalkriitikana ning instrumentide teadlik eesmärgistamine ongi juba kunsti pärusmaa. Eriti ilmneb see kaasaegse kunsti puhul, mis jõuab oma eneserefleksiooni püüetes kohati lausa maniakaalsuse (ja tähendusest tühjenemise) piirini. Teiseks saab avada uue meedia ning infoühiskonna olemust loomuliku keele kaudu ning antud juhul teevadki seda festivali programmi kaasatud kunstnikud, meediateoreetikud ja semiootikud, teadurid ja õppejõud Tartu, Tallinna ning Helsingi ülikoolist.