„Plekktrummi raamatud“. Saatejuht Joonas Hellerma. Toimetajad Hedi Rosma ja Johanna Ross. Režissöör Erle Veber. Teisipäeviti kl 21.30 ETV2s.

Eetris on olnud kolm „Plekktrummi raamatute“ saadet ja võib juba öelda, et tegemist on sümpaatse katsega tuua ETV ekraanile raamatud tagasi. Tõsi, pärast „Kirjandusministeeriumi“ lõpetamist on raamatutest räägitud saadete „OP“, „Terevisioon“ ja „Prillitoos“ lugemisnurgas, kuid kirjandus väärib ka täiesti oma saadet.

Kui mõni pole veel teisipäeva õhtul ETV2 kanalile sattunud, siis võib tutvustuseks öelda, et kuueosaline (à 45 minutit) „Plekktrummi raamatud“ on üldhuvitav rääkivate peade saade, kus üks teemaks võetud teos peaks Joonas Hellerma juhtimisel kehutama saatekülalisi teosest arvamust avaldama ja „avama kirjanduse kaudu inimeseks olemist“. Seda viimast lubati saate tutvustuses ja eks mõnigi kord on selle ilusa eesmärgini ka jõutud.

Kuna iga sellise jutusaate õnnestumine sõltub saatekülaliste eeldatavalt säravatest mõtteavaldustest, siis on külaliste valikul määrav osa. „Plekktrummi raamatute“ seltskond on stambivabalt valitud, aga teisalt ka ootuspärane. Kirjandusinimesed nagu Tõnu Õnnepalu, Triinu Tamm, Liina Lukas jt ning vastukaaluks temaatilise valdkonna spetsialistid nagu kohtunik ja religiooniantropoloog Heili Sepp või filoloogist perenõustaja ja holistiline terapeut Katrin Saali Saul. Kõigil neil on olnud midagi öelda.

Esimene „Plekktrummi raamatud“ võttis vaatluse alla piibli. Saade kandis ootusi üles kruttivat pealkirja „Uue piibli ootus“, kuid peamiselt räägiti siiski vanast ja uuest testamendist sellistena, nagu neid tunneme. Saatesarja tegijad on ka lubanud, et raamatute valikul lähtutakse aktuaalsusest. Aktuaalsus on muidugi tõlgendamise asi. Kui raamatukaupluse müügiedetabelite teoseid vaatab „OP“, siis „Plekktrummi raamatute“ päevakajalisus on rohkem seotud akadeemilise kirjandusskeene sündmustega. Meeldiv, kui eetris käivad saated, kus ei ole unustatud haritud vaatajat. Ometi oleks „Plekktrummi raamatute“ õigem määratlus mitte kirjandussaade, vaid kirjandusteaduslik saade, sest akadeemilisus on selgelt raskuspunktiks.

Avasaate teema tõukus Eesti Piibli­seltsi soovist, et Anton Thor Helle piibli 300. aastapäevaks võiks valmida uus piiblitõlge. Küsimus, kas uut tõlget on vaja, saatekülalistest ekspertidelt Toomas Paulilt, Tõnu Õnnepalult ja Heili Sepalt ühest jaatust ei saanudki. Kokkutulemise ajendi eitamine mõjus huvitava intriigina. „Eestlased on vana kultuurrahvas ja mina ei usu, et uut tõlget saab teha. Ei õnnestunud see minul. Kui üks asi tehtud kord on, siis seda ei saa uuesti teha,“ ütles Toomas Paul, tuues nii ilmsiks ka lubatud seose inimeseks olemise ja kirjanduse vahel. See võib nimelt avalduda ka luhtumises.

Teise saate peategelase, aasta eest Heli Mägari tõlkes ilmunud J. W. Goethe „Hingesugulased“ 2020. aastal aktuaalseks lugemine oli muidugi põnev ülesanne. Abielu on Eestis kunstlikult päeva­korda kistud, ent küsimus abieluvõrdsusest on põhimõtteline ja aktuaalne. Mõlemast abieluga seotud intriigist vaadati saates elegantselt mööda ning kõne all olid moodsa tunnetel põhineva heteroabielu võimalused või võimatus. Eks senised „Plekktrummi raamatute“ saated ongi mõjunud irdselt Eestis ja mujal maailmas toimuvast. See pole halb. Kõrgkirjandus on igavene, maised nuhtlused mööduvad. Vaataja ei vaja kirurgimaskidega saatekülalisi, pidevat meeldetuletust pandeemiast või ähvardavast majanduskriisist, kuid tuleb tunnistada, et teatud hetkil on saatesarja paralleelmaailm siiski kummastav.

Abielu teema võimaldab huvitavaid mõttearendusi, mida saate tegijad kindlasti ka eeldasid. Kirglikku diskussiooni ei sündinud, kuid märkimisväärseid monolooge siiski. Tõnu Õnnepalu: „Me ei ole üksikinimesed. See on illusioon, et me saame olla üksinda inimesed, inimene on mitmus. Inimteadvus ei eksisteeri üksinda, vaid sõlmpunktina teadvuste võrgustikus. „Minu õnn“ on nonsenss, aga see ei takista meid seda taotlemast. Kuigi ainuke viljakas tee on taotleda seda teiste kaudu. Mingil viisil tuleb lõpuks välja altruismi idee. Abielu on võimatu, sest ta ei vasta isikliku õnne taotlusele, sest midagi seal tallatakse jalge alla ja inimene ei sobi sinna. Keegi ei sobi kellelegi lõplikult, hingesugulasi pole olemas. Samas on ta siiski üks võimalus elada siin maailmas, ja mitte päris õnnetult või destruktiivselt. Ta on konstruktiivne võimalus.“

Kolmandas saates uuriti, millist Eestit otsitakse Jaan Krossi teostes. Kirjandusklassiku sajandast sünniaastapäevast ja uuest novellikogust „Sobimatute seikade võlu“ tõukunud saade jäi Krossi fenomeni kõigi tahkude sõnastamiseks liiga lühikeseks. Sellegipoolest oli tegemist kõrgema klassi kirjandustunniga kõigile praegu omal käel kodus õppivatele ehtkrossilikus haridusjanus gümnaasiumiõpilastele.

Mida öelda saate formaadi kohta? Kuna see on „Plekktrummi raamatud“, siis „Plekktrummi“ stiili järgimine on loomulik ja põhjendatud. Kumbki saade ei nõua sõna otseses tähenduses vaatamist – olgugi et Joonas Hellerma on alati särav, saatekülalised kenasti rõivastatud ja maitsekalt meigitud – ja neid võib jälgida vaid kuulates. Tuleb tabada mingi särin, mis tekib saatejuhi ja külaliste vahel; mingi hetk, kus ansambli- või paaris­mäng õnnestub; kus öeldakse midagi väärtuslikku – siis on saade korda läinud. Sellest vestlussaatele täiesti piisab. Kuid kas see on ka piisav kirjanduse kajastus? Ilmselt mitte. Püsib vajadus kirjandusliku telesaate järele, kus oleks võttepaikade, nägude, teemade ja meele­olude mikstuur; kus nüüdisaegne, s.t hiljuti kirjutatud ja avaldatud Eesti kirjandus ja tõlkekirjandus saaksid oma ampsu rahvustelevisiooni eetriajast.

„Plekktrummi raamatutest“ kirjutamine andis põhjuse kolada Eesti Televisiooni veebiarhiivis, kus on üleval nii mõnedki vana aja (loe: 1980-90ndate ja nullindate) kirjandus- ja kultuurisaated, nt „Õhtutund kirjanikuga“ (1984, ETV kunsti- ja kirjandussaadete toimetus) või „Raamatukoi“ (1997), „Klaaspärlimäng“ (1996), „Narratiiv“ (1998), „Vita brevis“ (2002, kõigil toimetaja Katrin Seppel). Tegemist on väärtusliku kultuuriloolise materjaliga, nii näiteks oli köitev vaatamine üheksakümnendatele omaselt ülbelt bravuurikas „Raamatukoi“, mis liikus ühelt aktuaalselt teemalt teisele, refrääniks kultuurisaate kohustuslik koodielement ehk näitleja loetud luule- või proosapala. Niisuguse audiovisuaalse kirjandussaate kohta „Plekktrummi raamatud“ ei täida, meenutades näiteks „Klaaspärlimängu“, kus Enn Soosaarel käisid külas targad mehed. Jah, tõepoolest ainult mehed.

Eks kerge sooteema kriibi sootundliku televaataja õrna nahka ka „Plekktrummi raamatutes“. Feministlikus ühismeediagrupiski kiita saanud naistekeskne külaliste valik abielust kõnelevas saates oli tõesti kena vaadata. Samuti ei ole naiste osakaal kirjanduse vahendajana kunagi olnud väike ega silmapaistmatu. Isegi mitte teles. Probleem on ikkagi selles, et autorina naist ei nähta. Naine on passiivne – lugeja, analüüsija, tõlkija. Mees aktiivne – kirjutaja, looja. Need on juurdunud kuvandid, ja kui neid teadlikult ümber kujundama ei hakata, siis pole murrangut loota. Massimeedia oleks sellest stereotüübist lahtisaamiseks parimaid vahendeid.