Huddersfieldi nüüdismuusika festival (Huddersfield Contemporary Music Festival, HCMF), üks maailma mainekamaid nüüdismuusika festivale, toimus Inglismaal Lääne-Yorkshire’i maakonnas tänavu 17. – 26. novembrini 46. korda. Festivali programmis oli üle 50 ürituse: kontserdid, installatsioonid, näitused, vestlused ja töötoad, sh 20 maailma esiettekannet ja 34 Inglismaa esiettekannet. Selle aasta festivali keskmes oli Leedu ja Iiri nüüdismuusika. Rääkisime festivali kuraatori Graham McKenziega festivalist ja nüüdismuusikast üldisemalt.

Kuidas kirjeldad Huddersfieldi festivali muusikavalikut?

Ma püüan peegeldada uue muusika kõige huvitavamaid aspekte ja see valik ei sõltu žanrist. Minu nüüdismuusika definitsiooni alla mahub kõik noise’ist orkestreeritud muusikani, samuti vahepealne ja see, mis ei kuulu peavoolu. Me ei tegele popmuusikaga, selleks on teised festivalid ja promootorid, aga meie festival katab laia ala helikunstist [sound art’ist – toim], installatiivsetest töödest, elektroonilisest muusikast ja vabaimprovisatsioonist uue muusika ja nüüdismuusikani. Pean ikka meeles, et nüüdisaegne tähendab samasse põlvkonda kuulumist – niisiis tähendab see mulle elavaid autoreid. Näiteks kaasaegses kunstis tegeletakse ka põhiliselt ikka oma põlvkonna kunstnikega.

Sind on meedias nimetatud nüüdismuusika ikonoklastiks. Miks nii?

Juhtisin aastaid Glasgow kaasaegse kunsti keskust ja muusikavaldkonda tulles põrkusin äkki kombega tähistada kellegi 80. sünnipäeva või 100. surma-aastapäeva. Mul oli sellega raske suhestuda kui nüüdismuusikaga – ma ei mõista nüüdisaegsust sellisel moel. Aeg, kui ma Huddersfieldi tulin, langes kokku ka suurema otsinguperioodiga nüüdismuusika väljal ja küsimusega, kuidas noort publikut muusika juurde tuua. Nii oligi mõistlik panna lavale noored muusikud, et publikul oleksid vastas omasugused, kellega samastuda, selle asemel et esile tõsta ainult n-ö suuri meistreid. See on küll teine teema, aga suurte meistrite küsimus on omaette põnev ka soolise võrdsuse aspektist.

Nii ma siis hakkasingi uurima muusikapraktikaid, mis kuuluvad nüüdismaailma. Ja leidsin, et meie põlvkonna muusikud, kes on kirjutanud küll ka uue muusika ansamblitele, on sageli väga kodus ka improvisatsioonilises performatiivses tegevuses või hoopis on loonud installatiivseid vorme galeriidesse jm avalikku ruumi, otsinud uusi võimalusi oma loomingu publikuni toomiseks. Nojah, ettekujutus ansamblitest, kes mängivad ainult kontserdisaalis, on minu meelest ka arhailine. Püüdsin leida viise, kuidas muusikat esile tuua, otsides teed publikuni, et luua publikuga teistsugune suhe.

Minu arvates on nüüdismuusika puhul tähtis rääkida kohale tulnud publikust ja vähem nendest, kes kohale ei tule, või miks nad ei tule.

Kes siis on sinu festivali publik?

Nüüdismuusika publik on traditsiooniliselt rohkem seotud kaasaegse visuaalkunsti valdkonnaga. Kui mõelda kas või John Cage’i peale, siis kui ta alustas, toetasid teda galeriid, mitte kontserdisaalid. Sageli peetakse klassikalise muusika publikut ka nüüdismuusika publikuks, aga tegelikult on klassikalise muusika publik nüüdismuusika suhtes kõige allergilisem. Suurtelt klassikalise muusika festivalidelt, kus on õhtuid vältavad programmid, võib väikese vahepalana leida ka mõne seitsmeminutise nüüdismuusikateose, mis kunagi ei kuulu programmi peaossa.

Publikut tuleb pidevalt uuendada ja selleks tuleb lavale panna uut, värsket jõudu. Mul on siin olnud võimalus luua platvorm uutele tulijatele, kes ei pea tingimata olema noored, aga keda siinkandis pole varem kuuldud. Siia ei tulda kuulama vaid üht kontserti, tullakse terveks päevaks või nädalavahetuseks, mõni jääb koguni kümnepäevaseks festivaliks ja sukeldub kavasse. Meil on neli-viis kontserti päevas, ükski kontsert ei kattu ajaliselt teisega. Huddersfieldis ei ole ka suurlinlikke peibutusi, nii et kui siia juba tullakse, kuulatakse ära kõik, mis kavas on. See on mul võimaldanud luua platvormi uutele tulijatele: mul ei ole vaja müüa suuri nimesid, Huddersfieldi tullakse tänu meie mainele ning ollakse vastuvõtlikud kõige suhtes, mida me esile tõstame, kellesse panustame ja keda toetame. See on väga tervitatav, sest nii avanevad meeled uutele helidele, kogemustele, kuulamisviisidele ja kunstnikele.

Meiega käib kaasas maine, et siin Huddersfieldis on võimalik kuulda just neid muusikuid, keda lähitulevikus teatakse nimepidi. Vist 2015. aastal oli Jürg Frey meie juures residentuuris. Üks muusikakriitik kirjutas nostalgiliselt neist päevist, kui Huddersfieldis võis kokku põrgata XX sajandi kuulsamate heliloojatega, seista pangaautomaadi sabas Xenakise järel. 2015. aastal ei olnud keegi Jürg Freyst kuulnudki, aga nüüd on ta üks Euroopa nõutumaid heliloojaid ja meie koostöö jätkub ka sel festivalil. Praegu iseloomustab Huddersfieldi festivali see, et siin on võimalik kohtuda heliloojatega, kes on kuulsuse tipus viie kuni kümne aasta pärast. Minu töö on anda võimalus kunstnikele, kelle karjäär on alles algamas ja kelle tööd pean oluliseks. Tahan kuraatorina panustada nende arengusse ja aidata neil oma projektidega edasi minna.

Sinu taust pärinebki siis kaasaegsest kunstist?

Minu taust ei ole seotud ühegi kunstivaldkonnaga, kuigi enne Huddersfieldi juhtisin aastaid Glasgow kaasaegse kunsti keskust. Ma ei ole õppinud ei muusikat ega kunsti, alustasin hoopis sotsiaaltöötajana. Mind huvitavad kõik kunstivormid. Sel ajal oli Londonis väga elav muusikaskeene, hakkasin varakult sotsiaaltöö kõrvalt muusikast kirjutama. Kui sotsiaaltööga lõpetasin, olin mõnda aega teatris ja televisioonis, kirjutasin näidendeid ja telelavastusi ning kirjutamisest pole ma kunagi loobunud. Huddersfieldis tööd vastu võttes mõtlesin, et jään siia kolmeks aastaks ja edaspidi kirjutan lasteraamatuid. Aga nüüd on mul käsil kaheksateistkümnes festival ja tol ajal väike tütar on juba 26aastane.

Seega ei tunne ma puudust mingist kindlast kunstivaldkonnast ja segan valdkondi vabalt. Näiteks 2021. aastal oli meil heliloomingu residentuuris üks kuulsamaid tänapäeva visuaalkunstnikke Christian Marcley ja ka järgmisel aastal tuleb residentuuri helilooja, kes on rohkem tuntud visuaalkunstnikuna.

Eristades kuraatori tööd programmi­juhi omast töötan mina nagu kuraator. Ma ei käi vaatamas valmis produktsioone, et siis endale meeldivad esitused välja noppida. Mind huvitab, mida kunstnik teha tahab. Minu arvates on kuraatori töö võimaldada kunstnikul jõuda selleni, mida ta teha tahab, ja aidata see ellu viia. Õnnestumise korral tekib sünergia kunstniku nägemuse ja selle vahel, millesse ka mina kuraatorina usun. Minu meelest on pika­ajaline koostöö kunstnikuga loomulik viis parima tulemuse saavutamiseks. Toon paralleelina visuaalkunsti valdkonna, kus galeriid töötavad kunstnikega pikka aega. Nüüdismuusikas nii ei ole ja arvatakse, et sellel või teisel kuraatoril on omad lemmikud. Aga minu arvates on institutsioonide ja organisatsioonide ning kunstnike parim koostöö selline, kus luuakse kunstnikega pikaajalised suhted ja see töö kestab, kuni mõlemad edasi arenevad. Tähtis on areng, mitte maine.

Oleme rääkinud võimalusest tuua lähiajal Huddersfieldi festivali keskmesse ka Eesti nüüdismuusika. Millele sinu valikud ja eelistused tuginevad?

Igas piirkonnas kerkib esile oma kuldne põlvkond ja me vaatame ringi, kus parasjagu peitub selline potentsiaal. Selle järgi seame oma prioriteete ja teeme valikuid.