Renessansist peale on linna käsitletud kui kunsti, kui lõuendile kantavat struktuuri, mille värvid püsivad läbi sajandite niisama lummava ja kaunina kui Rafaeli „Madonna”. Tuli vaid leida ideaalse linna võrdkuju, keskkond, mis võimaldab linlastele igakülgse ja pikaajalise heaolu. XIX sajandil hakati ideaallinna otsimisel esteetika asemel eelistama ratsionaalset  mõtlemist, inseneriteadmisi. Tööstusrevolutsioon lõi kujutelma, et inimmõistus on suuteline looma tehnoloogia ükskõik, millise ülesande lahendamiseks. Miks ei peaks siis linnaplaneerimine olema järjekordne paari tundmatuga võrrand? Moodsa linnaplaneerimise piibliks kujunes XX sajandi keskel Le Corbusier’ avaldatud „Ateena harta”, mille põhimõtted on sõnastatud 1933. aastal. Üldise heakskiidu pälvis funktsionalistlik  linnaplaneerimine II maailmasõja järel, mil see pakkus arusaadavaid ja kiireid lahendusi teravale elupinnakriisile. Selline usk saavutas lääneriikides oma tipu 1960.-70. aastatel. Kriitika ei jäänud siiski tulemata.

Üks tuntumaid kriitikuid oli 2006. aastal lahkunud iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut „Suurte Ameerika linnade surm ja elu” („The Death and Life of Great American Cities”) loetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise  raamatuks. Jacobs tõi välja funktsionalistliku linnaplaneerimise varjupoole, eelkõige keskkonna võõrandumine selle kasutajast. Kriitikud mõistsid, et seekord on võrrandi üks tundmatu osutunud inimmõistusele üle jõu käivaks. Selleks tundmatuks on inimene ise. Läbi mitmete etappide on planeerimisideoloogia meie kultuuriruumis jõudnud äratundmisele, et ruumilisi otsuseid tuleb langetada  inimlikku mõõdet arvestades, sealjuures vormis, ruumisuhetes, paigutuses jne. Hea elukeskkonna mõõdupuuks ning ka mõõduriistaks on seda kasutavad elanikud ning töötajad. Paindliku ja mitmekesise ruumi loomisel tuleb arvestada ka loodusväärtuste, kultuuriväärtuste, esteetika, tehnoloogiliste võimaluste, maksumuse ja funktsionaalsusega. Sellegipoolest jääb esmaseks lähtumine inimesest. Linnaplaneerimisel tuleb kasutada inimkonna  teadmiste märkimisväärset osa.

Nende teadmiste sünteesijad ning rakendajad on planeerimisspetsialistid, kes peaksid oskama pakutud lahendusi võrrelda igas olulises aspektis. Asjatundjad oskavad tuua välja lahenduste nõrgad ja tugevad küljed ning esitada need arusaadavas keeles otsustajatele. Vajadusel tuleb tavapärase kahemõõtmelise kaardimaterjali ning selgitavate tekstide kõrval kasutada lisavahendeid nagu kolmemõõtmelised  joonised, maketid või fotomontaažid. Õnneks ei ole iga planeeringu raames vaja selgusele jõuda kõiges, alates maailma loomisest ning ruumilist probleemi lahendades saab piirduda kindla asukoha ja määratud arvu olulisemate väljakutsetega. Hea tahtmise korral on võimalik välja selgitada oletatav parim lahend. Nagu mainitud, planeerimislahenduste üle otsustamise õigus on ruumi põhikasutajatel.

Nagu ka meie demokraatlikes naaberriikides,  nii langetavad planeerimisalaseid otsuseid ka meil kohaliku omavalitsuse valitud kogud. Esindusdemokraatia tingimustes loetakse seda parimaks lahenduseks olukorras, kui on vähe aega ja raha. Siinjuures on siiski küsitav, kas see süsteem on ikka töökindel. Kohaliku omavalitsuse saadikud ei pruugi olla planeerimises eriti kompetentsed. Suuremates omavalitsustes puudub ka otseside ruumikasutajatega ning seega ei  pruugi nende hääl, keda saadikud on määratud esindama, otsuselangetamise juures kosta. Teisest küljest aga pääsevad planeerimisest huvitatud isikud kui tavapäraselt suure rahalise ja poliitilise mõjuvõimuga „arendajad” otsustaja juures oma argumentidega palju lihtsamalt löögile. Tulemuseks on äärmiselt ebavõrdne vastandus, mille juures ruumikasutajad on sunnitud leppima neile endale kahjulike otsustega, mille on formaalselt langetanud kasutajate esindajad. Kasutajavaenulike otsuste elluviimine sünnitab aga üldist rahulolematust ning petarhittumist nii ruumilises planeerimises kui ka esindusdemokraatias üldse. Olukorra parandamiseks saaks ette võtta nii mõndagi.

Üks võimalus on kohalike elanike kaasamise ja esindatuse suurendamine. Tegemist on nii kitsamalt planeerimistoimingute sisulisemaks muutmisega kui ka kodanikuühiskonna arendamisega. Oluliseks abivahendiks  on siin küla- ja linnaosaseltside edendamine, kellel on parem kontakt oma piirkonna elanikega. Seltsid suudaksid planeerimisalast teavet tõhusamalt levitada ning pärast mõningase koolituse või kogemuse saamist sõnastada ning kaitsta ka oma kogukonna seisukohti. Kohalike seltside elujõu tugevdamiseks tuleks anda inimestele võimalus suunata näiteks üks protsent maksudest otse mõne mittetulundusühingu arvele. Sellise  kodanikuühiskonda toetava maksukorralduse rakendamist võiksime õppida Euroopa riikidelt, nt Ungarilt, kus see on juba aastaid kasutusel olnud.

Teine viis parandada ruumilise planeerimise tulemust on algatada selle õpetamine mõnes Eesti kõrgkoolis. Praegu õpetatakse planeerimise eri tasemeid eri koolide juures kõrvalainetena. Terviklik õppekava, kus käsitletaks kõiki planeeringute tasemeid üleriigilisest  kuni detailplaneeringuni, puudub. Samuti ei pruugi ülikoolides antav planeerimisõpetus järgida samu teoreetilisi ja ideoloogilisi põhimõtteid. Õpetamist raskendab asjaolu, et Eestis ei ole ametis ühtegi linnaplaneerimise professorit. Tulemuseks on olukord, kus planeerimisspetsialistid, kes peaksid suutma lisaks hetkeprobleemidele näha ka tuleviku väljakutseid, on sunnitud olema ise töö käigus õpipoisi rollis. Arusaadavalt ei  saa siis ei omavalitsuses töötavad planeeringute korraldajad ega eraettevõtete planeerijad pakkuda täisprofessionaalseid lahendusi. Planeerimine ja planeerimatus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend meie keskkonna kasutajasõbralikuks muutmiseks. Seepärast ei näita praegune avalik kriitika Eesti ruumilise planeerimise aadressil mitte planeerimatust, vaid heade planeerimislahenduste vähesust.