Nõmme keskosa planeeringu aruteludel kordus väide: mulle ei meeldi, et minu maja ees peatub buss. Bussiga sõidavad igasugused kilekotiga inimesed ja ma ei taha, et nad minu maja ees seisavad. Tean mitut juhtumit, kus protestija on saanud palju raha, kus talle on ehitatud garaaž või kingitud korter, et ta võtaks protesti tagasi. Lepingud ju sõlmitud, kraanad seisavad kohtuotsuse ootel, laenud tiksuvad, lihtsam on teha ühekordne kulutus kui kobada pimeduses. Kui kulutus ikka jääb ühekordseks. Inimesed aktsepteerivad kauneid põhimõtteid, aga enamasti seni, kuni need ei puuduta neid ennast. Nõmme tee seltsi eestkõneleja H.V. kaitseb iga puud ja (lausa lagunevat) elukeskkonda, sest need ei asu tema krundil. Praeguseks on elujõus puu tema kinnistul asendatud unikivist platsiga, majamürakas valminud missugune! Aed autosid täis.
Siit küsimus: kus lõpeb demokraatia ja algab hämamine ning väljapressimine? Miks on vaja menetleda teiste samasuguste vahel asuvat üksiku krundi planeeringut? Sisuliselt on see ju asendiplaan. On ju mitmeid ettekirjutusi nii tuletõrje, loomuliku valguse kui loodus- ja muinsuskaitse valdkonnas, nende täitmist jälgivad ja projekte kooskõlastavad vastavad inspektsioonid ja teenistused (edastades paraku sageli üksteisele vastukäivaid nõudmisi). Projekti koostab õppinud asjatundja – arhitekt. Me räägime sobivast majast, kenast mahust teiste majade vahel, mitte abstraktsest linnaruumist, visioonist või mitmekümneaastasest perspektiivist. Ettekirjutused on sageli subjektiivsed, sõltuvad kirjutaja maitsest, mitte seadustest. Vahel analüüsitakse näiteks detailplaneeringu seletuskirja kui ilukirjandusteost. Ja pöörduda, apelleerida pole tegelikult kuhugi.
Samas on valminud ja valmivad suuremad visioonid, vähemalt Tallinnas. Seal on reeglid juba kenasti paigas. Võtame need ette ja usaldame arhitekti! Arhitekt punnitab ametnike endi koostatud ettekirjutuste rägastikus, kes kindlustavad end ühe apsu vastu seitsmesajast lahendusest. Raiskame ressurssi, kuid see ei kindlusta ikka parimat lahendust. Parimad lahendused, auhinnatud teosed, on enamasti novaatorlikud, „kahtlased”, ebatraditsioonilised. Kui pikaks on veninud eelnõude seletuskirjad, kui palju leiame sealt mõttetuid kordusi, vihjeid normdokumentidele, analüüside koopiaid! „Otsustamatus” on selle tegevuse märksõna. Igaks juhuks veel üks kooskõlastus, veel üks komisjoni otsus, veel üks arvamus. Paranoilisena võiks arvata, et kogu keeruline planeerimisprotsess käib „kellegi huvides”.
Kunagise osalenuna tean, et iga paber sünnitab kümme uut paberit. Ja töötajad ägavad enda tekitatud tohutu töökoorma all. Nuputame, menetleme, ent tulemus pole sageli ikka see, mida tahaks. Planeeringu seletuskiri ei kindlusta soovitud tulemust. Lugupeetud omanik imestab, miks piiratakse detailplaneeringu tingimustega tema soovi funkmajade piirkonda oma unistust, väikest lossikest püstitada. Keeruline seletada. Ja ta püstitab, hoolimata detailplaneeringu seletuskirjast. Palkmajad on hinnas. Tervislik eluviis, looduslähedased materjalid. Palgid nagu kileviinerid, mõni heleroheline, mõni oranžiks võõbatud. Kaunistused Karjala kandist või vene muinasjuttudest, katusekatteks Rannila plekk või Eststeini betoonkivi. Kõik see on omaette vajalik, kuid mitte sellises koosluses. Eriti veider on kohata saunataolist ehitist Trummi tänaval kortermajade või Viimsi funkmajade vahel. Või Särgava tänava alguses. Detailplaneering ei huvita siin enam kedagi.
Üks jaburamaid asju teel Mustamäelt linna,kohe paremat kätt pärast koledat tsinktraadist kanavõrguga piiratud kapsaussirohelist maja on hiiglaslik reklaamiviit, mille ümber, vaat et sõidutee servani on asfalteeritud kaarjas kõnnitee. Reklaamikandja seisab seal ja irvitab. Detailplaneering seda ei puuduta. Viru hotelli katusel vedeleb metallkonstruktsioon keeleseadust eiravate kirjadega. Olümpia hotelli seinal ilutseb veidras kirjas sõna „Boulevarde”. See on see tegelik linnaruum.
Samast tüvest on ju pärit laste hämmastavad nimekujud, risustatud kõnepruuk. Mõju ulatub arhitektuurist kaugemale. Imestan aina, kuidas on ikka võimalik ehitada linnamüüri vastu lammutatud majade asemele uusi „vanu”. Projektis oli ju säilitatav märgitud. See ei säilinud. Kohus ei saanud ilmselt projektist aru. Arutatakse mõnd formaalset punkti (tähtaeg, komaviga), mitte asja sisuliselt. Mitte seda, milles ikka asi, et mis läks tegelikult valesti. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, olgu maja kui tahes sobimatu. Kui ehitusprojekt vastab planeeringule, siis ehitusloa andmisest keelduda ei saa. Ilu mõistet seadustes pole. Kes ikka on see otsustaja, see absoluutse tarkuse kehastus? Arvan, et sõltumatu asjatundja. Sõltumatuid asjatundjaid on hädasti vaja.
Hääd inimesed! Pigistame silmad kinni, mõtleme Nõmmele ja see kujutis meie mõtteis on õige. Sama on Piritaga. Kadrioruga. Ilma igasuguse üleliigse bürokraatiata. Luban, et teen arhitektide liidu esimehena kõik endast oleneva mõttetuste likvideerimiseks. Lihtsa ja selge asjaajamise taastamiseks. Lihtsate, üheselt mõistetavate reeglite kehtestamiseks.
