Keskkonna ja looduse kaitsmisest on saanud sage kõneteema. Harjumuspärastest teemadest nagu prügi sortimine, energia säästmine, elurikkuse hoidmine on jõutud tarbimisvalikuteni. Aina enam sõltub planeedi tulevik sellest, millised on igaühe ostuotsused. Millised valikud on keskkonnale paremad? Kui palju võib liha süüa, et jääda planeedisõbralikuks? Kas eelistada loodusest püütud kala või kasvanduse kala? Milline on toidu päritolu ning transportimisest tulenev CO2 heide? Valikuid on peadpööritavalt palju ja ei ole sugugi kerge aru saada, millised neist on kestlikud. Kuid püssi pole mõtet põõsasse visata. Maailma Looduse Fond (World Wide Fund for Nature, WWF) on juba aastaid kasutanud metoodikat, mis annab valgusfoorivärvidega selge lihtsa vastuse, milline kala- või lihatoode on keskkonnasõbralik ning mis tuleks letile jätta.
Elutsükli algus – tootmine on peamine
Mõeldes toiduainete tootmisele on põhitähtis mõista, kust ja kuidas toit meile jõuab: millised on sisendid, mismoodi toodetakse ning mis tuleb lõpptoodanguna. Arvesse tuleb võtta kogu ahel, sest alles siis saab öelda, millised tootmis- või püügiviisid annavad kõige kestlikumaid tulemusi. Rääkides toiduainete tootmise keskkonnamõjust tuuakse enamasti esmalt välja kliimamõju. Umbes kolmandik inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaasidest pärineb toiduainetööstusest. Kui see mõju omakorda osadeks jagada, selgub, et ühe kolmandiku annab toiduainete töötlemine, transport ja pakendamine ning kaks kolmandikku on seotud põllumajanduse, kalanduse, metsanduse ja maakasutusega.1 Seega, kui toiduainete töötlemine, transportimine ja pakendamine on tähtis, siis jätkusuutlikkuse poole püüeldes on kõige suurema kaaluga alguspunkt – kuidas toodetakse, kasvatatakse või püütakse. See ei tähenda, et eri etappides ei peaks otsima kestlikke lahendusi või kasutama järjest säästvamat tehnoloogiat ja tootmisviise. Kahtlemata on tarvis pingutada, et mahtuda planeedi taluvuspiiridesse ja saavutada säästva arengu eesmärgid.2 Senisest enam tulebki mõelda kasvatamisele, toidu päritolule, sest just see osa toiduainetootmise jalajäljest on jäänud suurema tähelepanuta.
Kuidas toiduainetööstuse mõju hinnatakse?
Mida ja kuidas arvesse võetakse? Eestimaa Looduse Fond on asetanud kohalikesse oludesse Maailma Looduse Fondi kestliku toidu juhised ning koondanud info veebisaidile toidufoor.ee. Sealt saab igaüks vaadata, kas müüdav liha või kala on kestlik, rohelises kategoorias või tuleb sellest hoopis hoiduda.
Lihafoori kontseptsiooni on loonud Rootsi põllumajandusülikooli teadlased.3 Liha keskkonnamõju hindamisel võetakse arvesse mõju kliimale ja elurikkusele, taimekaitsevahendite kasutamise maht ja mõju veekogudele. Lihafoorid on Soomes, Rootsis, Austrias, Prantsusmaal, Eestis. Mõnes neist on peale eespool mainitu välja toodud ka andmed loomade heaolu ja antibiootikumide kasutamise kohta.
Arvesse võetakse kliimat mõjutavaid kasvuhoonegaaside emissioone alates väetiste tootmisest, põllutöödest, sõnnikukäitlusest kuni veiste ja lammaste emissioonideni. Veised-lambad moodustavad võrdlemisi suure osa loomakasvatuse mõjust keskkonnale, kuna mäletsejate – veiste ja lammaste – seedesüsteemis tekib märkimisväärses koguses metaani. Loomakasvatus mõjutab kliimat ka maakasutuse kaudu. Kui sojapõldude ja õlipalmiistanduste rajamiseks langetatakse vihmametsi, on sellel laostav mõju kliimale. Planeedi taluvuspiir on käes ja kindlasti ei tohi enam rajada metsade arvelt uut põllumaad.4
Eraldi käsitlust väärib rohumaadel karjatamine. Kas karjatamisega seotakse süsinikku ja kas see korvab röhitsemise mõju? Süsiniku säilitamine rohumaades on mitme otsaga küsimus. Heina me ise ei söö, nii et kui tahta karjamaa asemel arendada taimetoidukasvatust, tuleks karjamaad üles harida ja sellega vabastada arvestatav osa seal talletatud süsinikust. Rohumaades on süsiniku säilitamise potentsiaal, kuid lisauuringud on vajalikud.5
Rohumaade puhul ei saa piirduda ainult süsiniku sidumisega. Niidud on äärmiselt liigirikkad kooslused. Eelmise sajandi alguses oli Eestis niidukooslusi 1,8 miljonit hektarit.6 Põllumajanduse tõhustamise ja osa poollooduslike koosluste kasutusest väljajätmise tagajärjel on nende osakaal suurel määral vähenenud. Kuna ainuüksi niitmine ei toeta kogu elustiku head käekäiku, on rohumaade, sealhulgas poollooduslike pärandniitude, hooldamisel mäletsejatel peaosa, nii et karjatamisel on selles süsteemis kindel koht. 7
Niitude kadumine ei ole pelgalt toiduainete tootmise probleem. Kõige rohkem seostatakse niitude tähtsust tolmeldajatega, kelle pärast aina enam muret tuntakse.8,9,10 Samuti on näiteks rannaniidud vajalikud rändlindudele, kes nende puudumisel ilmselt põlde rohkem külastaksid ja põlluharijatele meelehärmi tekitaksid.
Tuleviku huvides on tähtis seada tarku eesmärke niidukoosluste säilitamiseks, võttes aluseks ökoloogilise toimimise.11 Sel aastal 2021. aastal kinnitatud pärandniitude tegevuskavas on eesmärk suurendada hooldatud pärandniitude pindala seniselt 41 000 hektarilt 50 000 hektarile ja seda osalt ka seepärast, et need on toiduainete tootmise eluline tugi.12
Loomasõbraliku liha tootmise tulevik peaks olema seotud rohumaadega. Nii nagu minevikus, kui meie alasid asustasid suured rohusööjad, kelle me aja jooksul oleme välja tõrjunud.
Eutrofeerumine
Intensiivne lihatootmine tekitab veekogude eutrofeerumist. Seda, et põllumajandusest pärinev fosfor ja lämmastik Läänemere üle toidavad, näitab ka HELCOMi ülevaade.13
Probleemid tekivad seal, kus on korraga palju loomi, arendatakse intensiivset söödakasvatust ja tekib suur sõnnikukogus. Sõnnikus leiduvad taimetoitained on algselt pärit söödast, seega on toitainebilanss suuresti määratud sellest, kui palju kasutatakse sööda tootmisel mineraalväetisi. Samuti on veekogudele ohuks see, kui tuuakse kaugemalt toitaineid juurde ehk loomasööda import.
Pestitsiidid
Pestitsiidid on põllumajandusest lahutamatud. Ühelt poolt tuleb arvestada nende tootmiseks kuluva ressursiga, teisalt on tähtis nende kasutamise määr ja mõju nii elustikule kui inimese tervisele. Pestitsiidide iga-aastased müügiarvud ja kord viie aasta tagant avaldatav kasutamisstatistika näitavad kasvu.10 Murettekitav on taimekaitsevahendite jääkide leidumine veekogudes ja kaevudes.11
Poest ostetav toit ei ole küll inimesele otseselt ohtlik, kuid Eesti maaülikooli emeriitprofessori Anne Luige sõnul pingutatakse pestitsiidide kasutamisega hea saagi nimel üle. Tagajärjeks on nii meemesilaste kui ka muude õitel toituvate putukate (kel on tähtis osa põllukahjurite arvukuse reguleerimises) suur suremus ja kahanenud sigivus.14
Toimiv muld on toidutootmise alus. Uuringud näitavad taandarengut mullaökosüsteemide talitluses, olenevalt kemikaalide omadustest ja mulla parameetritest muutuvad nende toimel organismirühmade kooslused ja aktiivsus.13 Euroopa Komisjoni strateegias „Talust taldrikule“ on üks eesmärke mahetootmise osakaalu suurendamine, sest nii väheneks pestitsiidide kasutamine.15 Mahetoidust saab kestliku toidusüsteemi osa ja tarbijal on võimalus valida selline liha, näiteks kohalik rohumaaveise- ja lambaliha, mille tootmine on ekstensiivne ja põhineb kohalikul söödal.
Kestlik kalatoit
Kestliku kalatoidu juhises ehk kalafooris analüüsitakse kolme kategooriat. Sõltuvalt sellest, kas kala on püütud loodusest või kasvatatud, jälgitakse eri faktoreid. Loodusest pärit kala puhul hinnatakse liigi olukorda looduses, püügivahendite mõju keskkonnale ning kalapüügi korraldust. Kasvatatud kala puhul analüüsitakse kalade päritolu ning sööta, kasvutingimusi, mõju keskkonnale ja seda, kuidas on reguleeritud antud kalaliigi kasvatus. Seega võetakse kalatoidu keskkonnamõju hindamisel arvesse kala elutsükkel, tema toiduks saamise keskkonnamõju ning regulatsioonid. WWF on analüüsinud 343 loodusliku liigi ning 81 kasvatatava liigi kestlikkust ning jõudumööda püütakse igal aastal ülevaadet uuendada, sest looduses võib mõne liigi olukord kähku muutuda.
Loodusest püütud kalade hindamine
Kalal ja kalal on suur erinevus ning enne kala valimist võiks igaüks teada, kust ja kuidas kala on püütud. Näiteks kohal läheb Läänemeres väga kehvasti ning keskkonnateadlik kalasõber merest püütud koha ei söö. Aga Võrtsjärves või Peipsi järves läheb kohal hästi ning sealt pärit koha ostes toetatakse sealset kohalikku elu. Küsima peab ka, kuidas kala on püütud. Võrgu või õngega püüdes on keskkonnamõju väike. Küll aga on teadlased hoiatanud, et mõrraga püütud koha puhul kaasneb teatav kaaspüük. Elik mõrda jäävad kinni ka kalad, keda sinna ei tohiks jääda, mistõttu tasub siinkohal järele mõelda ning muul moel püütud või mujalt pärit koha valida. Üks keskkonnakahjulikumaid püügivahendeid on põhjatraal, mis hävitab oma teel kogu põhjaelustiku. Eestis on sellega hästi: keelatud on igasugune traalpüük madalamas vees kui 20 meetrit. Taanlased aga püüavad Läänemere turska põhjatraaliga ja osalt just seetõttu on tursk Läänemeres väljasurev liik.
Paraku võib restoranis menüüd vaadates või kalapoes valikut tehes tihti märgata pealiskaudseid kirjeldusi, et tegemist on kohaga või ka lihtsalt valge kalaga. Hoolimata nõudest avaldada nii püügipiirkond kui ka püügiviis, paljud seda ei tee. Sellega petetakse tarbijat ja kaob lootus, et kala jätkub edaspidi kõikidele.
Peale kahe eelmainitud teguri tuleb teada, kas ja kuidas antud liigi püük on reguleeritud ja korraldatud. Läänemere tähtsamate püügikalade puhul on Euroopa Liit reguleerinud püügikogused ja -viisid. Räime, kilu, lesta, tursa ja lõhe puhul lepitakse igal aastal kokku maksimaalne püügikogus ning seega on küllaltki hea ülevaade kes, kus ja kuidas neid liike püüab ja kuhu müüb. Ülejäänud liikide puhul selline regulatsioon puudub, mistõttu puudub ka täpne püügiülevaade. Veelgi keerulisem on kaugemalt pärit kaladega. Isegi kui looduses läheb kalaliigil hästi ning püügimeetodid ei ole liialt keskkonnakahjulikud, siis tõdemus, et püügi üle puudub igasugune kontroll, teeb analüüsi koostavad teadlased vägagi ettevaatlikuks.
Kasvatatud kala keskkonnamõju
Kuigi poeletil näeb kasvatatud kala välja samasugune nagu loodusest püütu, on erinevus nende vahel ookeanilaiune. Kui looduslik kala elab piirkonnas, kus on head tingimused ja sööb seal leiduvat toitu, siis kasvandustes luuakse kaladele tehiskeskkond ning toit tuuakse kohale kaugemalt. Keskkonnamõju analüüsis võetakse arvesse nii kalatoitu kui sedagi, kust pärinevad noored kalad, keda kasvatama hakatakse. Näiteks lõhe puhul kasvatatakse maimust noorkala spetsiaalses haudejaamas. Seega puudub otsene mõju loodusliku liigi käekäigule. Angerja puhul aga püütakse noorkala loodusest, mõjutades angerja üleilmset populatsiooni. Sööda puhul tuleb tähele panna, kas söödaks kasutatakse samast merest pärinevat väikest kala või hoopis põllumajanduse taimset sööta. Kui inimesele on taimne toit hea, siis meresumpades kasvatava lõhe puhul tähendab see, et merre viiakse liigseid toitaineid. Hinnangu tähtis osa on lisaainete analüüs. Kui söödale on lisatud näiteks antibiootikume või kalaliha punaseks värvivat lisaainet, mõjutab see kasvandusest pärinevale kalale antavat hinnangut.
Jälgitakse kasvatustingimusi. Kas kalad elavad kokkupressituna kitsas sumbas, kuidas töödeldakse kalade väljaheidet või kas kalakasvandustes kasutatakse kliimaneutraalset energiat? Avamerekasvanduste suuremaid muresid on tõsiasi, et kalade väljaheide tekitab meresaastet, mis annab hoogu eutrofeerumisele. Näiteks Saaremaa rannikule plaanitav avamerekasvandus eraldaks ühe aastaga sama palju lämmastikku kui Haapsalu linn. Seetõttu tulebki analüüsida, kas ja kuidas on kalakasvatus reguleeritud ning millised on riigi keskkonnanõuded. Kui Norra valitsus näeb üksjagu vaeva lõhekasvanduste keskkonnasõbralikumaks tegemisel, siis Kagu-Aasias, kust pärineb enamik hiid- ja tiigerkrevette, korralik regulatsioon peaaegu puudub. On teada juhtumeid, et kasvandustes kasutatakse kas lapstööjõudu või isegi orjatööjõudu. Seda kahjuks hiidkrevettide grillijad ei tea.
Mida foor suudab, mida muudab?
Lihafooriga algust teinud Rootsis ja Soomes on näha ettevõtete soovi tootmist parandada, kuid samamoodi nagu Eestis seistakse sealgi silmitsi elanike teadlikkuse suurendamise ja harjumuste muutmisega. Tunnustama peab neid toiduainetootjaid, kes järjest enam mõtlevad oma tegevuse keskkonnajalajäljele. Mitmedki ettevõtted on asunud oma tootmise jalajälge uurima ja korrigeerima. Näiteks on Soome ettevõtted (HKScan Finland, Arla, Kesko jt) üleminekul sertifitseeritud soja kasutamisele, mille eesmärk on vähendada vihmametsade langetamist, et ei rajataks uusi sojapõlde. Aina enam keskendutakse taimsele toidule, levitades sõnumit „rohkem taimset toitu“, mille kõrval näidatakse loomsete toodete keskkonnamõju. Eestis on lihafoor veel päris uus asi ja selle mõju hakkame nägema edaspidi. Kestliku kalatoidu juhis („Sustainable Seafood Guide“) on tarbijatele abiks olnud juba 2000. aastate algusest ja on kasutusel 28 riigis. Eesti kestliku kalatoidu juhis ehk „Kalafoor“ on kasutusel 2019. aastast. Tähtsaima tulemusena võib välja tuua selle, et alates 2020. aastast järgib Rimi kauplustekett kalafoori soovitusi ning on lettidelt eemaldanud kõik mittekestlikud mereannid. See tähendab, et 24% jaeturust hõlmab keskkonnasõbralik kala. Soomes, kus kestliku kalatoidu juhis on kasutusel olnud kümme aastat, on see näitaja 85%. Kas selle tulemuseni jõutakse ka Eestis, sõltub tarbijate ostuotsustest ning jaekettide soovist keskkonda säästa.
Kõik algab valikutest. Kolm korda päevas on võimalik otsustada, kui palju tahetakse planeedi käekäigu pärast muret tunda. Kõige lihtsam põhimõte, millega toidu keskkonnajalajälge vähendada on: rohkem taimset, vähem ja paremat loomset. Planeedi sõber paneb oma taldrikule nädalas maksimaalselt 340 g linnuliha ja 100 g punast liha.16 Praegu jõuab nädalas keskmise eestlase toidulauale 1,5 kg liha. Liha ja kala võiksid olla laual pidu-, mitte argipäevadel, menüü uuendamist võiks alustada kindlast päevamenüüst.
Silja Kana on ELFi keskkonnasõbraliku toidu projekti „Eat4Change“ juht ja Joonas Plaan säästliku kalanduse programmi koordinaator ning ekspert.
1 Jospeh Poore, T. Nemecek, Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. – Science 2018, 360, 987–992.
2 Ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid. Riigikantselei. https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-korraldamine/valitsuse-too-toetamine/saastev-areng
3 Elin Röös, Lena Ekelund, Helena Tjärnemob, Communicating the environmental impact of meat production: challenges in the development of a Swedish meat guide. – Journal of Cleaner Production 2014, volume 73, 15 June 2014, 154-164.
4 Brent Loken, B. et al., Bending the Curve: The Restorative Power of Planet-Based Diets. WWF 2020, Gland, Switzerland.
5 Cécile Marie Godde et al., Soil carbon sequestration in grazing systems: managing expectations. – Climatic Change 2020, 161, 385–391.
6 Toomas Kukk, Kalevi Kull, K. 1997. Puisniidud – Estonia Maritima 1997, 2.
7 Anne Luik, Mesilaste ja meie endi säästmiseks vajab põllumajandus muutusi. – Postimees 13. VII 2018.
8 Malin Tälle, Deák Balázs, Peter Poschlod, Orsi Valkó, Lars Westerberg, Per Milberg, Grazing vs. mowing: A meta-analysis of biodiversity benefits for grassland management. – Agric. Ecosyst. Environ. 2016, 222, 200–212.
9 Lars Sonesten, Dmitry Frank-Kamenetsky, Bo Gustafsson, Seppo Knuuttila, Antti Räike, Lars M. Svendsen, The Sixth Pollution Load Compilation (PLC-6). Baltic Marine Environment Protection Commission, Helsinki Commission 2018, lk. 12.
10 Statistika andmebaas. Turustatud taimekaitsevahendid toimeaine järgi. August 2021.
11 Ülle Leisk, Riin Rebane, Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse ja dünaamika uuring pinna- ja põhjavees. Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tallinn 2018.
12 Pärandniitude tegevuskava. Keskkonnaamet 2021.
13 Anne Luik, Pestitsiidide jäägid ja organismid. 25. X 2017.
14 Tara Garnett, Cécile Godde, A. Muller, Elin Röös, P. Smith, I.J.M. de Boer, Erasmus zu Ermgassen, Mario Herrero, C.E. van Middelaar, Christian Schader, H.H.E. van Zanten, Grazed and confused? : Ruminating on cattle, grazing systems, methane, nitrous oxide, the soil carbon sequestration question – and what it all means for greenhouse gas emissions. Oxford, FCRN 2017.
15 Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks. Euroopa Komisjon, Brüssel 2020.
16 Lihtsad soovitused tervislikuks toitumiseks. Tervise Arengu Instituut.
