Nagu kirikuõpetaja pakub oma sõnade kinnituseks ka armulauaveini – sümboolset Kristuse verd – laseb temperamentne Rohusaar publikul oma värvides kümmelda ja nende maitset tunda. Nii ei jää tema idee ega impressioon pelgalt vaimseks konstruktsiooniks, vaid saab käegakatsutavaks, lihalikuks ja emotsionaalseks pildiks. Kui lihtsat lihahimu võib ehk mõistusega manipuleerida, siis südant puudutavat totaalset kirge on raske kontrollida. Ja nagu armunu (või joobnu) käitumine asjalikele kõrvalseisjatele võib siis ka kunstniku tegevus tunduda raskesti mõistetav. Aga just saabki tekkida pildi sisse isemoodi hõllandus – midagi sellist, nagu näeme Marc Chagalli loomingus. Ja vahel võib muidugi kirehoos ka midagi viltu minna. Eks samamoodi ole muusikute ja nende improvisatsioonidega – siin lausa eeldatakse, et mängija läheb oma saksofoni- või trummisoolo käigus natuke “endast välja” või et poplaulja käristab lõhki oma särgi ning viskub seejärel ise publiku sekka. Piret Rohusaare üheks lemmikmotiiviks ongi keskendunult ja kirglikult mängivad muusikud. Nii saab emotsionaalne laeng pildis justkui kahekordistatud. Lisaks punase värvi mitmekesistele ilmumistele maalide kompositsioonis on õige paljudel Rohusaare töödel suisa peategelaseks punane vein – kunstirahva traditsiooniline inspiratsiooniallikas. Ja nii nagu veini vaimu ei saa joomata mõista või analüüsida, tuleb ka neil maalidel lihtsalt lasta endale mõjuda, ennast nende siirusele avada. Rüübata neist sõõmuke punast.
Avamine 03. XI 2009 kell 17.00