Ajalookirjutus on halastamatu. Veel hiljuti oli eestlastele Anna Hedwig Bülli nimi võrdlemisi võõras. Ometi oli XIX sajandi lõpus Haapsalus sündinud baltisakslasest naise elu nagu seiklusfilmis: ta töötas Osmanite impeeriumis kristliku misjoni lastekodus ning kui 1915. aastal pandi armeenlaste kallal toime genotsiid, päästis ta surmast lugematu hulga orbe ja leski. Ka hiljem Süürias aitas Büll avada neile varjupaiku, asutada vabrikuid, luua koole, ehitada haiglaid ja elumaju. Selle tähelepanuväärse naise elu ainetel valminud romaaniga võitis Piret Jaaks tänavu suvel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha.
Armeenlasena on mul loomulikult hea meel, et Jaaks Bülli üles leidis ja temast ajaloolise romaani kirjutada otsustas. Pean ka kohe üles tunnistama, et olen raamatuga mõnevõrra seotud. Nimelt pakkus kirjastus Varrak mulle meelitava võimaluse raamatu sisu üle vaadata, esmajoones armeenia kultuuri uurinud ajaloolase pilguga. Seetõttu ei tunne ma, et oleks kohane kirjutada Jaaksi raamatule klassikaline arvustus. Küll aga saan jagada tähelepanekuid selle kohta, kuhu paigutub romaan armeenlaste genotsiiditeemalise kirjanduse diskursuses.
Oma loos mainin esmajoones naissoost autorite teoseid, sest on võimatu anda armeenlaste genotsiidikirjandusest täielik ülevaade. Kohutavast sündmusest on kirjutatud niivõrd palju ja seda hakati tegema kohe, kui see juhtunud oli. Armeenia kirjanduse ja keele uurija Rubina Peroomian on tabavalt märkinud, et esimesed teosed olid otseste ellujääjate, s.t esimese põlvkonna reaktsioon juhtunule, esmase šoki kajastused. Sealt kulgeti orbude põlvkonna juurde: sündisid raamatud, mis olid vahest eksperimenteerivamad, ent keskmes oli ikka trauma. Ilmselt räägib see ka tollastest maailmakirjanduse tendentsidest: autorid olid üldjuhul diasporaast (mitte Nõukogude Liitu kuulunud Armeeniast). Ja nagu lahtise haavaga ikka – sest Türgi keeldub kindlameelselt genotsiidi tunnistamast –, pakub see jätkuvalt kirjanikele ainest, olgugi et sündmus ise libiseb lootusetult minevikku ja viimasedki, kes selle üle elasid, on surnud.
Perekonnalood vs. kõrvaltvaataja pilk
Armeenlaste genotsiidi algus paigutatakse sümboolselt 24. aprillile 1915, kui mõnisada armeenia intellektuaali Konstantinoopolis (praegu İstanbul) kokku koguti, arreteeriti ja hukati. Selle sündmuse ümber keerdub ka paljude armeenlaste ajalooline mälu vastavalt vaaremadele ja vaarisadele, kes kusagil endise Osmanite impeeriumi aladel hukka said. Jaaksi raamatu tegevus paigutub pigem impeeriumi äärealale: see toimub paralleelselt Eestis, pisut mujal Vene impeeriumi aladel ja Saksamaal ning Osmanite impeeriumis, Marashi linnas Ida-Türgis. Jaaks annab veenvalt edasi sealset atmosfääri: lugejal on lihtne kujutleda end möödunud sajandi alguse Lähis-Ida linnakesse ühes sealsete viinamarjaistanduste ja armeenia kirikutega.
Genotsiidiromaanide aluseks on sageli elulood, kõnelejate perekonnast pärinevad lood, mis lõpuks võtavad ilukirjandusliku vormi. Näiteks on viimasel ajal tõstetud esile armeenia-saksa päritolu Laura Cwiertniat, kelle 2022. aastal ilmunud romaan „Auf der Straße heißen wir anders“ (pealkirja võib tõlkida kui „Tänaval kutsutakse meid teisiti“) räägib kodumaa otsinguist Armeenias. Just sinna suunduvad esimest korda elus peategelased – noor naine koos Türgist pärit isaga – pärast vanaema surma. Nagu selgub, oli vanaema armeenia päritolu. Jaaksi romaani puhul on esmapilgul tähelepanuväärne, et autor ei olegi armeenlane. Aga eks ole traumad üldinimlikult mõistetavad, sest miks muidu noppis üks eesti autor üles esmapilgul nii kauge loo. Küllap ei ole ta esimene ega viimane, kes selle teema juurde pöördub.
On mõistetav, et niisugune väljast tulija positsioon mõjutab ka jutustaja perspektiivi. Kui armeenlastest autoritel on pilk tavaliselt armeenlastest tegelastel, otsestel genotsiidiohvritel ja nende järeltulijatel, siis välisautorite fookus nihkub sageli pealtnägijaile, kes end ootamatult osalejate hulgast avastavad. Näiteks meenub türgi autor Elif Shafak. Tema inglise keeles kirjutatud romaan „Bastard of Istanbul“ ehk „İstanbuli sohilaps“ (2006) räägib loo türgi perest, kelle elu ristub ameerika-armeenia tüdrukuga ning kel tuleb oma kaotatud mälu üles leida. N-ö maetud mälu on omane just isiklikele elulugudele, mis on armeenlaste omadega lootusetult läbi põimunud.
Niisiis ei tähenda kerge perspektiivinihe sugugi, et mittearmeenlastest autorid ei võiks kirjutada armeenlaste genotsiidi kohta elulooainelist teost. Biograafilisuse hõng on juures Jaaksigi romaanil. Lihtsalt tema jutustatud elulugu pole mitte armeenia, vaid baltisaksa naise oma. Jaaksi romaan kulgeb võõrastel maastikel, näidates peategelase Hedvigi kaudu väljast tulnu pilku Kaukaasiale ja Lähis-Idale, tema hellust ja võõristust, sisemist tugevust ja kohutavat valu.
Naised, kes hoiavad ühte
Olen korraga naernud ja nutnud, lugedes Ameerika autori Meline Toumani raamatut „There was and There was not“ („Oli ja ei olnud ka“, 2014). Sarnaselt Shafakiga kirjeldab temagi (poolbiograafilises) teoses genotsiidi mõju armeenlaste ja türklaste kollektiivsele mälule, ülekandumist tänapäeva. Ta peatub ka sellel, missuguseid kummastavaid ja elukaugeid vorme genotsiidikogemus võib võtta. Minu arvates on siin määrav autori taust, paiknemine kultuuride piiril: kahtlemata on genotsiiditraumat (enese)kriitiliselt analüüsida kergem kui seda läbi elada. Tänapäeva armeenlaste puhul tähendab läbielamine sageli genotsiidilugudega sünnist saati koos kasvamist.
Seesugused lood võivad aga hingepõhjani vapustada ka ilma otsese kokkupuuteta. Nii on „Taeva tütredki“ raamat traumast, lihtsalt fookus on pealtnägijal ja n-ö teisesel traumal, mis tekib kannatusi tunnistades. Isegi kui romaani peategelane ei ole otseselt etnilise puhastuse sihtmärk, on naised traditsioonilises maskuliinses keskkonnas alati ohus. Samamoodi olid seda misjonärid lagunevas moslemiimpeeriumis. Kristlastest naiste ümber üha koomale tõmbuvat ringi ja kasvavat ohutunnet annab veenvalt edasi ka Jaaks.
Eluloolisuse aspekti juures on oluline, et – ilmselt tulenevalt soost ja põlvkonnast – on seni mainitud naisautorite teosed paigutatavad feministlikku diskursusesse. Ka „Taeva tütred“ on lugu naistest – niisugustest, kes hoiavad ühte ka kõige kohutavamates oludes. Lugeja kohtab eri põlvkonnast ja rahvusest naisi, eri kultuurilise kuuluvuse ja usuga naisi, keda ühendab arusaam, et „kodune elu ei pruugi naisele olla ainus tee“, kui tsiteerida ühte raamatutegelast. Nii valivad naised „Taeva tütardes“ traditsioonilise soorolli asemel hoopis misjonärielu kaugel sõjakeerises. Seeläbi pakub raamat ka ilusa vaate religioonile ja selle jõule, kusjuures autor ei ülista usuinstitutsioone, seades esikohale hoopis peategelase suhte jumalaga.
Kas ema südant tunned sa?
Ehkki Jaaksi romaanis rulluvad lahti kohutavad sündmused, ei sünni teoses heroiseerivat kangelaslugu. Kogu loos on isegi argisust: tragöödia leiab aset igapäevaelu taustal kõige tavalisemate inimestega. Kurjus tuleb nende juurde päise päeva ajal päikeselõõsas, ilma et nad ise midagi selleks tegema peaks. Just see teeb loo eriliselt õõvastavaks.
Niisugused n-ö ebakangelaslikud narratiivid on tervitavad. Tänapäeval ei ole need enam ka liialt unikaalsed. Näiteks meenub Liibanonis ja Los Angeleses elanud Micheline Aharonian Marcomi romaan „The Daydreaming Boy“ („Uneleja poiss“, 2004), mis näitab muu hulgas traumat kogenud inimeste vahelist vägivalda. Jah, neis lugudes peitub alati nähtamatu vastandus genotsiidi toimepanijate ja nende ohvrite vahel, aga sama brutaalsed võivad üksteisega olla kohutavatesse tingimustesse sattunud lapsed. Kui tõlkida armeenia kirjandusest midagi eesti keelde, siis soovitaksingi just Marcomi teoseid, mida kirjandusteadlase Shushan Avagyani sõnul iseloomustab huvitavalt eksperimenteeriv vormikäsitlus. Olevik põimub ühte minevikuga, piiblimotiivid sulavad kokku ajaloosündmustega ning peategelane kirjutab kirju emale, olgugi et ammu kadunule.
Siin vististi peitubki üks nüansierinevus „Taeva tütarde“ ja teiste genotsiidiromaanide vahel. Õige mitmed armeenlastest autorid keskenduvad hüljatud lastele, ema kaotamisele. Jaaksi romaanis sünnib peategelase Hedvigi näol uutmoodi emakuju. Üks Osmanite impeeriumis elav sakslane küsib temalt romaanis justkui möödaminnes: kas lähete armeenia lastele emadeks? Paralleelselt on tähtsal kohal peategelase suhe omaenda Haapsalust pärit emaga. Nii loob autor mõttelise liini bioloogilise ja situatiivse emaduse vahel, mis ei pruugi olla sugugi nii erinevad. Veri ei ole tingimata paksem kui vesi.
Doktorikraadiga Piret Jaaks on romaani materjalile lähenenud väga süsteemselt. Lugeja adub igal loetud leheküljel, et autor on tutvunud põhjalikult Bülli elulooga, näiteks tema kirjavahetusega, samuti ajaloolis-kultuurilise olukorraga tollastes impeeriumides. Jaaks põimib olustikukirjelduste sekka ka ajaloofakte, olgu tegemist XIX sajandil taga kiusatud evangelistidega või linnade geograafiaga, paigutades nõnda oma loo delikaatselt laiemasse kultuurilisse ja poliitilisse konteksti. Kirjanikuna on ta täitnud ajaloosündmused ja faktid eluga, isegi kui see elu on vahepeal talumatult jube.
„Taeva tütarde“ lõpp laseb lugejal aimata, kuidas lõppes Anna Hedwig Bülli enda elu. Ta suri 1981. aastal Saksamaal, väidetavalt üksi ja kaugel sellest, et olla õnnelik. Varem oli ta lootnud saada Nõukogude kodakondsust, et kolida Armeeniasse. Seda võimud talle ei andnud – ja ega teda siiagi oleks lastud. Sel moel vihjab autor teose lõpus peenelt ebaõiglusele, mis sai osaks nii palju inimesi päästnud naisele endale. „Taeva tütred“ on kahekordselt traagiline romaan.
Autor tänab armeenia kirjandusteadlast Shushan Avagyani loo teemal konsulteerimast.