Millest saab alguse üks projekt? Kuidas hakkab idee arhitekti peas idanema ja mille põhjal langetab ta otsuse? Kui eesmärgiks on luua midagi kestlikku ja määravaks ei saa hind, vaid tellija ja projekteerija eetiline suhtumine keskkonda ning soov luua midagi innovaatilist, siis sünnivad tihtilugu puitarhitektuuri parimad näited. Võib tõdeda, et teadlikum suhtumine meid ümbritsevasse on muutmas ka ehitatavat keskkonda. Järjest suuremat tähelepanu pööratakse säästlikele materjalidele ja tehnoloogiatele.

Nagu toidulaualgi on oluliseks saanud toodete päritolu, pööratakse sellele rohkem tähelepanu ka ehitussektoris. Energiasäästlikkusest rääkides peetakse esmalt silmas hoone soojapidavust, kuid sama oluliseks võiks pidada ka ehitusmaterjalide tootmisele ja transpordile kuluvate ressursside hulka. „Kohalikkus“ on võlusõna, mille puhul kallim hind kaalub tihtilugu üles ressursikulu.

Usk puitu

Pigem Euroopa Liidu ettekirjutustest kui lihtsalt keskkonnateadlikkusest tingituna on puidu kasutus uute ehitiste puhul suurenenud kõikjal, ka Prantsusmaal. Nii nagu möödunud aasta lõpul Garmisch-Partenkirchenis puidukonverentsil,¹ kõneldi ka Kirde-Prantsusmaal Nancys samateemalisel üritusel lehtpuupuidu kasutusvõimalustest, kõrgeimate puithoonete jahtimise hulgas tutvustati puidu kasutuse laia ampluaad ka näiteks muust materjalist kortermajade renoveerimisel ja soojustamisel. Viimaks esitleti Prantsusmaa, Hiina ja Austria EXPO paviljonide projekte ning tõdeti, et (liim)puit on esmane digiarhitektuuri materjal. Mõistagi oli üritusel ka esinejaid Pariisi juhtivatest büroodest, kui kaugelt kohale lennutatud Shigeru Ban oli oma tööde valikut esitlema tulnud.

Mitmete Norra ehitusettevõtjate ühise projektina valmivat hoonet esitledes mainiti muu hulgas ära ka Eesti Kodumaja moodulid, mida kasutati 14-korruselise kortermaja püstitamisel Bergenisse. Sellise hoone eelisteks on nagu ikka lühike ehitusaeg ja eeltoodetud moodulite soojapidavus. Veel rõhutati nõudlust niisuguste elamispindade järele – usk puitu on kasvanud ka koduostjate hulgas. Moodulehitus tekitas elevust ka publiku hulgas.

Nii nagu Eesti parimate puitehitiste osas paistavad silma pigem väikestesse linnadesse-küladesse rajatud projektid, on nõnda ka mujal. Iidsele Gallia metsale pühendatud teabekeskus Carnuta, otseselt puidu olemusest inspireeritud hoone, asub Pariisist mõnisada kilomeetrit edela suunas. Küllaltki vähe tuntud büroo Cleris+Daubourg projekti on nimetatud poeetiliselt inimese ja metsa majaks. Hoone struktuur on kui metsa metafoor: pealtnäha kaoses kehtib korrapära. Nii on ka postid hoones projekteeritud korrapäratu ruudustiku järgi. Hoone maht on massiivne, aknaavad on vaid esimesel korrusel, teise korruse black-box on mõeldud püsiekspositsioonile. Pehme maht lookleb ümber tänavanurga ja eristub selgelt ranges ümbruskonnas, meenutades metsarada maantee servas. Fassaad on kaetud kastanist kimmiga, mille tõeline hõbedane iseloom tuleb aja möödudes üha paremini esile.

Shigeru Ban

Üheks eeskujuks puitarhitektuuri loomisel on saanud Shigeru Ban, kelle nime taga seisavad üsnagi vastandlikud tööd. Justkui lõhenenud isiksusena projekteerib tema büroo vabavormilisi suurehitisi, rahastades nõnda maailma päästmise objekte. Ban projekteerib ja ehitab oma õpilastest koosneva töö­grupiga katastroofipiirkondades elementaarseid elamispindu. Oma konverentsi­ettekandes arutles ta ajutiste ja alaliste projektide üle, nentides, et ühest saab teine ning neid ei olegi võimalik teineteisest eristada. Selles, et üks ei välista teist, ilmneb tänapäeva maailma paradoksaalsus.

Bani projekteeritud ja väidetavalt hiina bambusmütsist inspireeritud Pompidou keskusel Nancy lähedal Metzi väikelinnas on üks keerulisemaid katuselahendusi maailmas. Palju kriitikat pälvinud hoone puhul on küsitavaks peetud erinevate materjalide ja vormide üheaegset kasutust. Nimelt peidab hoone endas teraskonstruktsiooni, mis on kaetud liimpuitsõrestikuga ning omakorda veel klaasfiiberkangaga, et katta rangelt nurgelised näitusesaalid. Nii sisult kui ka vormilt üdini universaalset muuseumi ei näi paiga endaga midagi siduvat. Niisugune on aga selliste keskuste kontseptsioon: nende peamine ülesanne on olla turismimagnet.

Kliima

Projekteeritavate ruumide energiasäästule mõtlemine sõltub otseselt kliimast. Kui Euroopa lõunaosas kohtab pigem kaetud varjualuseid, siis Kesk-Euroopas on ohtralt poolköetavaid ruume, näiteks koolides ja kaubanduskeskustes. Põhjamaalasele võib see tunduda harjumatu, kui külma saabudes ei hakata ruume mitte suure hooga kütma, vaid tuleb ennast vastavalt riidesse panna. Poolköetavad või lausa ilma kütteta ruumid on ideaalsed ateljeedeks ja töökodadeks, mida peab tihti õhutama ja kuhu peab transpordiga ligi pääsema. Seesugune ruumikasutus lubab ehitada suuremaid ruume, kuid hoone ülalpidamiskulu jääb siiski väikeseks. Eestis on seda sorti ruumid erandlikud, kuid mitte võimatud, näiteks kaubanduskeskustes ja passaažides, kus välisõhu käes viibimine otseselt ei sega, kuid loob mõnusa sissejuhatuse siseruumile.

Sellist ruumilahendust on kasutanud näiteks Guy Dolmaire väikelinna Mirecourt’i põhikooli hoone juures. Kooli on projekteerinud Prantsusmaa üks suuremaid ja kogenumaid büroosid Architecture Studio ja see sai valmis juba 11 aasta eest. Ruumid selles koolis on organiseeritud küla põhimõttel: iga õppesuund tegutseb omaette tahukas, mis kõik on koondatud kaarja katuse alla. Mahtudevahelist ruumi ei köeta ning sellest moodustub fuajee tornjate trepikodade ja seal asuvate tualettidega. Auditoorium hoone keskel vastandub oma voolava vormiga järsult ülejäänule, tuues nõnda kogu ruumi vaheldust. Hoone valgusküllasus on tagatud klaasseintega ning puitkonstruktsioon loob ruumi õdusa atmosfääri. Valmimisjärgselt pärjati koolimaja ka mitmete keskkonda ning puitu väärtustavate auhindadega.

Puit on teemaks ka tänavusel EXPO maailmanäitusel Milanos. Üks näituse väljakutsuvamaid projekte on Studio Link-Arci ja Tsinghua ülikooli koostöös sündinud Hiina paviljon. Selle spetsiifika ja erilahenduste hulk on tingitud nii vormist kui ka katusepaneelide nihestatud paigutusest. Iga ühendus erineb eelmisest veidi, mis tähendab, et erinevaid sõlmesid on projektis kokku umbes 14 000. Ideelt ühendab paviljon linnasilueti ja loodusmaastiku ning pole järjekordne pidetu objekt, vaid tähistab pigem kohta väljal. Liimpuit ja inseneriteadmised on ühendatud veel mitmes tänavuses paviljonis, teiste seas näiteks Venemaa, Malaisia ja ka Prantsusmaa väljapanekus.

Teemakonverentse ja -foorumeid korraldatakse ikka kokkuvõtete ja järelduste tegemiseks, et küsida uute suundade kohta ning tuua uut hingamist nii arhitektide kui tellijate sekka. Vaadates asjadele eri paigust, tuleb mõnikord ümber mõtestada kontekst, materjali võimalused ja ka ressursikasutus. Meie ümber toimuva valguses saab üha olulisemaks iga uus ehitatav kuupmeeter ruumi. Jälg, mille jätame keskkonnale, jääb kauaks kestma.

* Veronika Valk, Kiiremini, kõrgemale – puiduga. – Sirp 12. XII 2014.