Milline kasvatuslik kasu ja kahju kehtivast viisist võiks sündida? Tõsi on, et kõrge eesmärgiseade arendab võimet püsivalt pingutada, kuid seejuures kinnistub õppijas arusaam, et 2/3 nõutust on väga hea tulemus ja sellel tasemel võib tegutseda ka edasises elus. Vaevalt küll ükski tööandja sellise hoiakuga töötaja üle õnnelik on. Edasi võib küsida, kas meie üldhariduskooli õppekava on üldse realistlikult koostatud, kui selle täismahus ja kindla peale omandamine on jõukohane vaid üksikutele, kõige andekamatele ja töökamatele. Kuid eks rahvale ole ju aastakümnete jooksul kunsti kaudu Oskar Lutsu abil hoolega pähe taotud, et „pool rehkendust” on hea küll ja tagab hilisemas elus täisrehkenduse tegijaist paremagi edasijõudmise nii talutöö kui ka naisevõtu alal.
Pole alust arvata, et õppekava mahu paisutamise surve lähiajal kuskile kaoks. Maailma tekib iga päev uusi teadmisi, milleta lähitulevikus väidetavasti enam hakkama ei saa. Vanemat päritolu baasteadmised ei kaota aga samas tempos oma väärtust. Tänaseni vaikselt ja evolutsiooniliselt arenenud inimaju eeldatavasti omal jõul järske arenguhüppeid ei tee. Sestap tuleb pidada tõenäoliseks, et hoolimata õpilaste ja õpetajate ühisest pingutamisest on gümnaasiumihariduse täiuslik omandamine jõukohane aina vähematele. Ja seda hoolimata elitarismi viljelemisest või sellega võitlemisest üldhariduskoolis.
Needsamad nn eliitkoolid tekitavad statistikat vaadates kõige suuremaid küsimärke. Kui teatud hulk koole saab endale valikõpilaskonna, siis miks ei lähene nende saavutused ikkagi täiuslikkusele ning miks erinevad need nii vähe valikuta koolide eksamitulemustest? Üks võimalus on, et valikumeetod tegelikult ei toimi ja sõelale jääb juhuslikkus, mitte eriline andekus. Teine ja paraku usutavam variant on, et stardieelis, suurem võimekus andekate kogumisel-värbamisel mängitakse tegevuse käigus lihtsalt maha. Kui näiteks eliitkooli X õpilased on gümnaasiumi tulles 15% paremate eeldustega kui eelvalikuta kooli eakaaslased, ent kolm aastat hiljem erinevad nende riigieksamite tulemused vähem kui 15% (millele saab edetabelist mitmel puhul kinnitust), siis peame järeldama, et seal tehakse õpilastega mitte paremat, vaid just viletsamat tööd, kuritarvitatakse stardieelist, lebatakse loorbereil.
Veel viimane küsimus. Kui kord joonlaud olemas ja sellel väärtused kirjas, tulemuse ülempiir peaaegu saavutamatus taevas, siis kus ja milline peaks olema alampiir, millega toimetulematuse riik kvalifitseerib laste petmiseks? Ülikoolide tegevust mõõdetakse pidevalt ja pole harv, et mõni õppekava ka akrediteerimata jääb. Et pettust poleks. Kui mõnes end gümnaasiumiks pidavas asutuses aga suudetakse õpilastele selgeks teha ainult pool nõutavast materjalist või veel vähem, siis kas ei peaks see samal aastal päädima litsentsikaoga? Ja seda eriti juba aastaid allpool arvestust tegutsevate venekeelsete koolide puhul.