Ott Raun, ALRAUN. Verb, 2005. 96 lk. Jan Kaus, AEG ON VAHA. Verb, 2005. 80 lk.
Ott Raun ja Jan Kaus kuuluvad luules erinevasse põlvkonda, nende poeedidebüüdi vahele jääb lausa mõnikümmend aastat. Aga uued luuletused pärinevad samast ajast või vähemasti tulevad kõnelema samasse aega, ning on mõlemal sellised intellektuaalide iroonilised vaatlusluuletused. Samas erinevad Raun ja Kaus muidugi tuhandeis pügalais, justkui kaks piiska, mis kõrvuti asetades ei pruugi üksteist üldsegi meenutada, isegi neis sisalduv vedelik ei pruugi olla sama keemilise koostisega, sest esmapilk eemalt on sageli eksitav. Nõus. Aga ehk ütleb nende erinev laad, nende huumor, põlvkondlik erinevus me aja kohta miskit?
Ott Raun alustab muidugi ohtlikult. Ta esimene luuletus on sissejuhatav meditatsioon, ühte kujundisse kulgev poees. Ja selleks kujundiks on kahjuks Juhan Viidingu vaim. See on väga ohtlik rada, ma arvan, et Viiding on liiga aktuaalne, liiga kohalolev, teda väga suure ja luulelise sümbolina kasutada ei ole kuidagi sünnis; s.t see on kuidagi vähendav.
Üldiselt on Rauna luule tuumaks absurd ja paradoks, teatav eneseiroonia (olin väike nagu koirohi / see tähendab / et mitte nii / väga väike / tahtsin saada / Eesti suureks teadlaseks / lootsin avastada / gravitatsiooni seaduse nr 4 / relatiivsusseaduse nr. 286 / ja uue lipsusõlme…lk 57), mis katab nii poeeti ennast kui ka maailma ja aega ta ümber – kuigi neis paistab ta eelistavat jääda erakuks, end hermeetiliselt oma kumerast klaasist illuminaatoritega absurdivaatekambrisse sulgeda. Ta kirjeldab end kui maailmast mahajäänut ja tõdeb tagasi tulles: maailm on minuta / hästi hakkama saanud (lk 7). Hetkiti meenutavad mõned luulelised liigutused Ivar Silla nägemust sürrist, nagu nt puhusin vilet / korsten õpetas / aururong kasvatas / sütt neelasin alla / seepärast olengi draakon (lk 21) või mõni hullus, mis on isegi minu jaoks hull (nt lk 70).
Ajaloomotiive ja -käsitlust on Tuna peatoimetaja kohta üllatavalt vähe, arvanuks kuidagi, et see teema paelub teda ka poeesias enam, aga samas on just üks ehedam ja elulisem, absurditaju avav, ent laadilt täiesti realistlik luuletus, raamatu pärle, ajaloo suure tausta ja suurte nimedega haakiv …isa oma viimasel päeval (lk 24). Muudes tekstides kipuvad ajaloolised motiivid esinema mingi absurdpildi kujundeina, siin aga on see kokkupuude absurdiga isiklik ja valus, surmav.
Raamatu laadi manifesteerivaks väljenduseks, ihaldeldavaks kontseptsiooniks võiks olla luuletuse “Totaalne luuletus” (lk 28) omalaadne poeetilise pohhuismi kuulutus: Jaapani filmirežissöör / Yasujiro Ozu / istus antiiksel / olümpiastaadionil / ja jõi / aniisiviina Ouzot / kuna ma ei tea / kas Ozu / jõi Ouzot / või saket / kas ta käis / kunagi Kreekas / ongi see siin / totaalne luuletus / mille tühistaks / vaid tõelevastavus. See on ehk võti paljude muidu hermeetiliselt sulguvate kujundite juurde ses raamatus. Siit leiab tõepoolest palju (liigagi palju?) katkelisi, juhuslikke kujundeid, vähem terviklikke luuletusi, eneseküllaseid, mis iseendasse ka lahenduvad.
Ilus ja eksistentsiaalselt üllas on aga püüdlus teha nalja. Me peame eneselt ja luuletaja Raunalt muidugi küsima, kas nii on paslik me multikultuurilises ja kosmopoliitses maailmas, aga ühed terasemad tekstid on tal just venelastest (nende keeles ja meeles / on vaid üks olend / kes kõigest targem / kes kõike teab / kas peasekretär / oh ei vangutasid pead / ikka meheriist / mu kullake… lk 37) ja ameeriklastest, mil ta paneb Oskar Lutsu Oscari galat vaadates pead murdma – kes kurat teab / millal Ameerikas kuiv seadus / ometi ära muudetakse / kainelt lähevad inimesed / ju päris hulluks (lk 75).
Paraku on toosama juhuluulelik hoolimatu loomus Rauna luules sageli taak: ta kipub ise oma luuletuste lõppe liiga lõdvalt kokku lõimima või kasutama kujundeid, mis on kuidagi põhjendamatud ja riivavad üldpildis silma, nagu nt täiesti nõutuks jättev /—/ kirikuõpetaja pani aina paari / Baari reality show mängijad / jäidki baari / Iraagis jäi sõda käima /—/ (lk 42). Ehkki meil kiputakse intellektuaalse lollitamisega leppima, ehkki Rauna ebaprofessionaalne ja vaba luulelaad on sihilik ja tingib ühtlasi oma parimad hetked just selle eksimisjulgusega, mõjub nii mõnigi koht siin liialt läbimõtlematu ja juhuslikuna, ei paku muu tekstiga võrreldes mingit huvi- või pidepunkti. Ka ei kipu töötama suured, abstraktsed, filosoofilised tekstid, mis mõjuvad nagu mingi kauge kultuuri tõlkimatud vanasõnad (nt lk 19, 26, 47, 59, 86), ent poeet leiab selgi mu meelest ohtlikul ja enamasti tulutul rajal tera, õieti seemne: /—/ pilk siia pilk sinna / igalpool on sein / ees surm / taga mõtlev spermatilk (lk 20).
Parim on Raun siis, kui ta kujundite absurdsele visioonile tekib mingi narratiivne või mõtteline, tsükliline põhi, nagu “londoni uulitsa vanamehe” kujundiga tekstides lk 60-62, või “3 luuletust kolbast” lk 83 – 85. Või siis lihtsalt kaunitel tabamishetkedel kus varasügisene madu / rändab läbi heinamaa / mida keegi / pole kunagi niitnud (lk 6).
Jan Kaus, kes alustas luuletajateed Õigema Valema kogumikes tollal ühena vähestest eesti arvestatavatest aforistidest, on oma laadi kõvasti edasi arendanud ja vaheldanud. Teda võib iseloomustada kui iroonilist neokonservatiivi, kes kasutab irooniat ja nalja relvana valu tegeva ja talumatut absurdi sisaldava maailma vastu. Erinevalt Raunast ei kipu Kaus absurdi liialt lisama, väikeste groteskivõtetega paljastab ta pigem seda, mis olemas: aga praegu on / kõike / rohkem / ja see jõuab / ka valesse kohta / kiiremini kohale (lk 11). Või leht edasi: kogu meie / estraadiparemik / on kolinud / kaubanduskeskusesse. Kausi etlemislaad luuleõhtuil on arenenud omalaadse teatraalse meisterlikkuseni ning mõnd teksti on paberilt võimalik lugeda teistsuguste rõhkudega, salalist huumorit märkamata, seetõttu kulub marjaks, kui lisaks omaette raamatulehtede keeramisele on heal lugejal mahti teda mõnikord kuulama minna. Sest siis on see Jan “One Man Band” Kaus midagi veel hoopis muud.
Võrreldes Raunaga ei ole Kaus solipsistlik või hermeetiliselt klammerduv ja eremiitlikult eemalduv, oma absurdi ja maailma sulguv. Kuigi neid kohti otsija talt leiab; kellelt me moodsas luules ei leiaks? Kaus on oma ja lugeja nahale lähemale, tema võte on teatav realismi kontsentratsioon, tihedus: pärast on after-party / ja konverents / after-party teemal (lk 25). Ta ei karda ka iseend avada, oma hirme, oma argipäeva näidata. Seda esineb rohkem vahest raamatu paljudes proosapoeemides, mis tegelikult on tugevaim osa tost valimikust: neis lühikestes poeetilistes kildudes sisaldub enim huumorit ning samas ka enim lüürilist õrnust, kas või väikse lapse magamapanemist kirjeldav “Mattias ja öö” (lk 62) või taksosõidupilt “Veebruari lõpu poole” (lk 30). Üldiselt kipub Kaus iroonilist ilmavaadet pigem poetiseerima, lüüriliseks muutma: alati kui tuleb hea lugu / keerab taksojuht raadio vaikseks // alati kui lõunauni algab / heliseb neli telefoni // mõnikord ilmub selle peale / lausa tükk sinist taevast (lk 42). Kui muidu varitseb selle maailma kohal pigem kaduvik ja juhuslikkus (nt lk 31), siis raamatuid ja kirjandusklassikat arvab Kaus (arvatavasti õigustatult ja ajaloolisele kogemusele tuginedes) pigem inimest üle elavat (nt lk 53). Tegelikult kõneleb sellest ehk siiramal kombel pikem lüüriline nimiluuletus “Aeg on vaha” (lk 71 – 75), milles autor pöördub tuleviku lugeja poole, mõeldava valgete juustega tüdruku poole, kellele ta kõneleb. See on sõnum, see on oluline tekst. Selle saaks siin ehk ümber jutustada, aga kuhu jääks siis mõistmise poeesia? Too, mida isand Kaus harrastab, too, mis sisaldab andestamist ja leppimist, mitte ehk ses kristlikus mõttes. Aga ometigi! Ja ikkagi, Jan, pagan, kes on kõiksuse naabrionu?
Mõlemad raamatud oleks ehk lühemana veel paremad olnud. Nad on vägagi vastand
likud, kuid kasutavad hetkiti samu relvi, sihivad todasama absurdi eri külgedest, nagu pimedad elevanti kobades, vahel ehk teda tappa püüdes. Kui eesti luulel/luules üldse on mingeid sihtgruppe, mingeid maitseid ja maailmavaateid, siis peaks mu pisikesest ülevaatest piisama, et aru saada, millist lugemiselamust need pakuvad. Muide, need mõlemad raamatud on pigem paremad mõnusaks lugemiseks, kui nendest kirjutamiseks. Mõne analüüsitangidega läheneva intellektuaali võivad need nõutult rippuva tabalukuga lahtise värava ette seisma jätta. Sääl taga paistab toosama tänav, mida mööda me just tulime.