Lühimängufilm „Pimeala“ (Eesti-India 2024, 19 min), režissöör Anna Hints, stsenaristid Anna Hints ja Tushar Prakash, operaator Karan Thapliyal, helilooja Ann Reimann. Osades Umaiza, Rushpendra Singh, Payal, Bebo Chouhan jt.
Anna Hintsi „Pimeala“ esilinastus kevadel Tamperes ning see oli ka äsja lõppenud Odense lühifilmifestivali rahvusvahelises võistlusprogrammis. Tema teine tänavune lühifilm „Sannapäiva“ kõrval tundub üsna palju erinevat ta ülejäänud filmidest. Delhis toimuval lool on sellist haaret ja ulatust, millele Hintsi loomingus leiab varem vaid vihjeid. Siin on ka lähedust, aga üksikinimeste lugudega on tahetud edastada universaalselt vastu kajav sõnum. Nagu „Savvusanna sõsarad“1, on ka „Pimeala“ naiste raske olukorra uuring ning resoluutselt feministlik teos. Kui seda vaadata Hintsi kogu loomingu kontekstis, on „Pimealas“ vaatluse all ennekõike kuulekus, traditsioonide ja tänapäeva kokkupõrge ning minaotsingud omaenda tingimustel.
Prügimägi keset Delhit: rämpsu ja mustuse tohutu moodustis, ligi 35 miljoni inimese maha jäetud jäänused. Nendes jäägimägedes tuhnivad lapsed lootuses leida midagi müümisväärset. Nende hulgas on ka 12aastane Surya (märkimisväärselt afektivabas rollis Umaiza), kes leiab vana fotokaamera, mille plõksud ja võrinad teda paeluvad. Kodus arutatakse hiljem tema tulevast abielu: räägitakse kaasavaranõuetest ja muudest asjadest, mis võiksid aidata kaasa Surya päästmisele räpa ja viletsuse käest. Samal ajal kui tema eest plaanitakse teha ära kõik otsused, pildistab Surya end peeglis ning seisev pilt täidab ekraani. Välklambi sähvatuse tõttu on pildis eredust ja sära. Aga kahtlev ilme tüdruku näol – ilme, mis ületab kaugelt tema noore ea – viitab tumedale tulevikule. Filmi jätkudes näeme veel staatilisi fotosid, kui mitmed naised räägivad oma lugusid, enamasti kuritarvitamisest, süütuse ja võimu kadumisest. Lõpustseenis seab isa noore peategelase valmis edasiseks ekspluateerimiseks. Selgelt vihjatakse tema süngele tulevikule, aga ka ekspluateerimises üle maailma osalevate inimeste kaassüüle.
Teemades, mida „Pimealas“ käsitletakse, pole lühifilmimaailmas midagi uut. Paljude teiste hulgas meenuvad viimastest aastatest 2022. aasta Oscari nominent „Võta ja põgene“2, lugu noorest kirgiisi naisest, kes röövitakse ja abielluma sunnitakse. Samuti dokfilm „Kuidas õppida rulatama sõjatsoonis (kui oled tüdruk)“3 Kabuli tüdrukutest rõhuvates oludes – see film võitis parima lühidokumentaalfilmi Oscari aastal 2020. Armutumad võivad neis näha läänelike vooruslikkusega eputamise näidet, kuna need on lavastanud läänest pärit naisrežissöörid. Vähem küünilised aga mõistavad, et selliste filmidega tehakse kuuldavaks nende hääl, kellel on muidu keelatud oma mõtteid mõistlikul moel väljendada. Hints on paljudes nendes filmides käsitletud ideid edasi arendanud, tunnistades ühtlasi võimalikke probleeme. „Pimealas“ mängitakse loomulikult samuti autentsuse mõistega, kõnnitakse mööda joont välme ja dokumentalistika vahepeal. Kuigi loo selgroog tundub olevat puhtakujuline fiktsioon (see põhineb küll tõsielulistel lugudel), paistavad stseenid, kus naised oma lugusid räägivad, dokumentaalsena. Väljamõeldise ja tegelikkuse omavaheline tõuklemine annab filmile hoogu ja tungivust. Praegusel ajal, mil informatsiooni ja piltide katkematu voog on üle pea kasvanud, on publikul lihtne heita välme kõrvale kui „lihtsalt mingid lood“, isegi kui need on paigutatud realistliku esteetika raami. Žanrireeglitega mängimise tõttu teevad dokimomendid (ja ka abstraktsemad lõpukaadrid) vaataja olemise ebamugavaks, tuletades meelde tõde väljamõeldise taga.
„Pimeala“ puhul on lühifilmiformaadi võimalused hästi ära kasutatud: filmi on lühikese kestuse kohta mahutatud päris palju sisu, aga tulemus ei tundu hetkekski liiga tihe ega paisutatud. Umaiza muljetavaldava rolli kõrval on teine erakordne aspekt „Pimeala“ juures operaatori Karan Thapliyali kaameratöö. Droonikaadritest on saanud viimaste aastate lühifilmides tüütult korduv võte, millega filmitegija annaks justkui teada: „Hei, mul on droon!“ Hetkel, kui kaamera liugleb üle üüratute prügimägede ja Delhi slummide, jõuab vaatajani sealse elu mastaapsus ning arusaam, et Surya on vaid üks paljudest, kelle lugu on samasugune. Film jätkub väiksemas mõõtkavas ja isiklikumas toonis: lähiplaanid, kitsad kadreeringud, mis rõhutavad ruumipuudust, vaesuse lömastavat jõudu ja viletsust, milles Surya elab. Tõsi, kui „Savvusanna sõsarates“ seostub hämarus turvalise paigaga, kus saab saladustest karistamatult rääkida, siis siin on pimedus hirmu kodu, kus saladus hoitakse peidus ja hääled tasased. Lõpuhetked – nägude jada, kõik saamas osa ärakasutamisest – peituvad pimedusse, ainsaks valguseks ekraan. Siin on valguse lubadus, aga – ehk küünilisemana kui varem – ka võimalus, et seda valgust ei saa kunagi olema piisavalt.
Mõned Hintsi varasemad filmid nagu näiteks okupatsioonijärgne satiir „Vaba maa“ (2012) või isa-poja draama „Jää“ (2018) tunduvad olevat Hintsi praegustest töödest väga kaugel. Aga juba seal on märgata mitmeid teemasid, mis on tema loomingus senini kesksed. Tema tegelaskujud on traditsioonilise ühiskonna ootuste tõttu justkui lõksus, aga liiguvad ühtlasi uue aja arusaamade suunas. Neil ei ole piisavalt tegutsemisvabadust ega otsustamisõigust ja nad otsivad iseennast valede, saladuste ja suhtlemisraskuste meres. Keskmes on maailm, mis ei suuda iialgi ära otsustada, kes on võluvalt edumeelne või ehmatavalt tagurlik. „Pimeala“ on liigutav ja kõnekas tunnistus Hintsi arengust rabavalt inimliku ja üdini empaatilise lavastajana.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.
2 „Ala kachuu“, Maria Brendle, 2020.
3 „Learning to Skateboard in a Warzone (If You’re a Girl)“, Carol Dysinger, 2019.
