Pille Ernesaksa ja Pille Lehise näitus „Sinu laps. Ärge mõelge Benjamin Spockile“ on avatud 25. XI – 13. XII 2016.
“Sinu laps. Ärge mõelge Benjamin Spockile“ on tekstiilikunstniku taustaga Pille Ernesaksa ja nahakunstniku taustaga Pille Lehise esimene ühisväljapanek. Näituse idee taga on kunstnike isiklik kogemus, ei Ernesaksa suuri heledaid, traagiliselt mõjuvaid lastekujutisi ega ka Lehise väikesi värvilisi muinasjutulisi akvarelle ei saa vaadata autobiograafilistena. Pille Ernesaksa realistlikud lapsekujutised toimivad portreedena, kunstnik on nad ka pealkirjastanud nimedena, kuid nad ei kujuta konkreetseid isikuid, nad on samasugune väljamõeldis, nagu on 
Pille Lehise kohviku-, vannitamise-, pikniku- või reisimisestseenid. Lehis on inimlaste ja -vanemate asemel kasutanud sageli loomi või fantaasiaolendeid, tema enda lapsepõlveraamatutest ning veel enam vanemate ja vanavanemate juttudest tuttavad fragmendid tekitavad ka vaatajas nostalgia- ja turvatunde. „Sinu last. Ärge mõelge Benjamin Spockile“ tuleks pigem vaadata praeguse aja metafoorina. Nii võiks kahe Pille, Ernesaksa ja Lehise dialoogi veidi lihtsustades järgmiselt lahti mõtestada:
„Virtuaalses maailmas imehästi hakkama saavad lapsed ei ole võimelised suhtlema omavahel ega ka vanematega. Abituna tundvad vanemad ei oska selle olukorraga midagi peale hakata. Ei aita ei pedagoogika ega ka legendaarse lastearsti Benjamin Spocki kehtestatud reeglid.
Absurdimaiguline, kuid puhtast rõõmust kantud nostalgiamaailm, eelkõige siis, kui selle sünnile on aidanud kaasa laps, on aga üks võimalus, kuidas teiste lasteni jõuda.“
Või kasutades kunstnike endi sõnu:
“See väike koolilaps valutas südant suurte asjade pärast. Asjade pärast, millest lapsed küll muremõtteid mõtlema ei peaks, näiteks tuumasõda.
Lapsed, salapärased olevused, on osake meist. Oleme nende vanemad, “koos kasvanud” ja võiksime neid hästi tunda, kuid ikka suudavad nad justkui käest libiseda. Nende maailm on kaetud nagu hommikuse udu või salapärase looriga ja vahel peab päris kõvasti silmi pingutama, et sellest kihist läbi näha.“ Pille Ernesaks
„Me sukeldusime mõlemad pildimaailma nii, et ma ei saanud enam aru, kus läheb piir Eirikuri ja minu vahel, sest tema andis ideid ja mina joonistasin. Ühel hetkel tajusin, et ma olin muutunud ise lapseks, see oli tõeliselt vabastav tunne. Joonistada tuli kiiresti, sest muidu laps tüdines. Me mõtlesime koos välja oma multikad ja muinasjutud.
Hiljem kasutasin neid motiive oma piltides.Tegin need hästi värvilised, nagu üks lapsepõlv olema peaks.Hiljem saatsin mõned pildid Eirikurile sünnipäevaks Islandile, et ta mind ikka meeles peaks.”
Pille Lehis