Viibisin 2004. aastal poolteist kuud New Yorgis õppereisil. Minu sõidu eesmärk oli tundma õppida Ameerika kõrghariduse süsteemi tantsu alal. Olen enne seda tutvunud (?Romeo ja Julia? lavastamise ajal) Indianapolises sealse ülikooli väga vana ja autoriteetse tantsufakulteediga. Ameerikas on kõrgharidust andvaid tantsuosakondi ligi 60, Venemaal ja Eestis kaks.

Milles on erinevus ja mida on ühist?

Õppeprogrammid oluliselt ei erinegi. Erinevus seisneb selles, et Ameerika õppeasutused koolitavad tantsuspetsialiste üldises mõistes ja annavad kõrghariduse ka tantsijatele. Kõrgkoolide ülesandeks ei ole koolitada koreograafe, see aga ei välista võimalust õpilastel sellel alal kätt proovida. Omades kõrgharidust, kujunevad koreograafid välja elupraktikas, paber selleks ei tee.

 

Eestis on valdav pretensioonikas ?loovus?

Füüsilist treeningut tehakse tunduvalt rohkem kui meil, üliõpilaste kehaline koormus on 4 tundi päevas (meil napilt 1,5). Obligatoorne on igapäevane klassikaline ja moderntantsu treening, samuti paaristants klassikalise tantsu baasil ja kontaktimprovisatsioon. TPÜ ja Viljandi Kultuuriakadeemia suunitlus on tantsujuhtide ja koreograafide koolitamine. Töö rohkem peaga kui jalgadega. Siin aga ongi asja tuum.

Ameerikas võetakse kõrgkooli vastu ainult tantsulise ettevalmistusega noori. Meil asuvad noored õppima pärast keskkooli ja vastu võetakse pea igaüht, kes natukene tantsu nuusutanud on. Kolme või nelja aastaga koolitatakse meil inimesi, kes selle lühikese aja ja vähese tundide arvuga ei suuda omandada mingit kehatehnikat. Diplomi saavad inimesed, kes põhiobjekti ? keha ? tunnetada ei suuda. Jääb üle pretensioonikas ?loovus?, mis iseenesest on hea, võib aga vahendite puudumise tõttu realiseerimata jääda. Siit tuleneb ka enim viljeletud tantsusuund ? kontseptuaalne minimalism. Et ka külalisesinejad enamasti sellesse rühma kuuluvad, jääbki (isegi minul) tunne, et tantsu ei eksisteerigi, et keha ei pruugigi tantsust enam osa võtta. See aga on vaade maailma tantsule läbi lukuaugu. Ja tänu meie piiratusele kuulutatakse see ainsaks maailma trendiks, mis üldse tõele ei vasta. Tants ei ole kaugeltki surnud, eksisteerib väga erinevaid ilminguid, mille hulgas on ka kontseptuaalne minimalism, mida võib meil näha tants 2s ja tants 6s, aga see on ainult väike osake üldises pildis. Ilminguid on kõikvõimalikke ja need esinevad koos. Millegipärast Eestis ühe stiili või grupeeringu esindaja tavaliselt teiste tegemisi ei tunnista. Sooviks palju suuremat tolerantsust ja heatahtlikkust teineteise tegemiste vastu.

 

Postmodernistlik tants ei pea eirama esteetilisi kategooriaid

Räägin nii kõrge kellatorni otsast seetõttu, et New Yorgi Lincoln Center?i raamatukogu on avanud mu silmad . Lincoln Center?i raamatukogus on suur tantsuosakond, kus raamatute kõrval on ka rikkalik videoteek, kuhu on kogutud mitte ainult ameerika, vaid kogu maailma tantsu paremik. Iga uudis sellel alal leiab seal oma koha. Seda raamatukogu perioodiliselt külastades võib praktiliselt kursis olla kogu maailmas toimuvaga. Muide, ka meil võiks rahvusraamatukogus lisaks muusikaosakonnale (või selle juures ) olla tantsuosakond ja alaline videoteek. Seal võiks olla esindatud nii vene klassikaline ballett, eesti tantsukunst kui ka muidugi rikkalik lääne kaasaegne tants. Sellist aga meil vabariigis ei ole. See nõuaks muidugi teatavaid kulutusi, aga tuleks kasuks tantsukunsti tõsistumisele.

Ameerika on teadaolevalt abstraktse tantsu pärusmaa olnud ja on seda ka praegu. Huvitav on vaadata ka minimalistliku tantsukunsti ilminguid, mis on täiesti abstraktsed, väga kaunid ja tavaliselt installatsiooniga. Eestis on jäänud mulje, et postmodernistlik tants peab eirama esteetilisi kategooriaid, mis olevat oma aja ära elanud. Jälle eelarvamus!

Tundub, et Ameerikas hakatakse üha enam tähelepanu osutama ilule kui jäävuse tähisele filosoofilises mõistes. Ja seda mitte ainult tantsukunstis, vaid ka muusikas ja kujutavas kunstis. Tänapäeva kunsti malliks on kuulutatud meil äärmuslik negativism. Puudub igasugune positiivne programm ? tõmba nöör kaela või võta narkotsi, muud ju üle ei jää. Varju kõrval võib ka valgust näha.

Praegu tundub küll, et mida võikamalt elu käsitled, vahel üldse mitte kunstivalda kuuluvate vahenditega, seda kõvem mees (naine) sa oled. Küsimus on: kas destruktiivsus on edasiviiv ja kas on vajalik kunst, mis teenib hävingut.

Tantsu ja kooli juurde tagasi tulles. Iga kunstiliigi aluseks on teadmised ja oskused. Ainult sellel baasil saab kunstnik välja areneda. Meil leiavad kaasaegse tantsuga tegelevad koreograafid sageli, et nad jõuavad tantsu juurteni midagi eelnevalt teadmata ja seetõttu loovad tõeliselt originaalset kunsti. Kas see siiski ei meenuta jalgratta leiutamist? Tantsuajalugu on näidanud, et midagi ei saa sündida tühjale kohale. Iga asi kasvab kuskilt välja ja on millegi jätk.

 

Kus ja kas koolitatakse meil kaasaegseid tantsijaid

Võib-olla peaks siiski tõsiselt mõtlema, kus koolitatakse meil ja kas koolitatakse üldse kaasaegseid tantsijaid. Koreograafiakool on väitnud, et nende ülesanne see ei ole, seetõttu puudub kooli õppekavas ka vastav aine. On ju hulgaliselt andekaid inimesi, kes ei mahu klassikalise tantsu raamidesse ja kes võimaluste puudumise tõttu tantsust eemale jäävad. Võib-olla seetõttu puudub ka meil tõsiselt võetav ja asjasse pühendunud kaasaegne tantsuteater. Ministeeriumi juures on küll olnud ümarlaudu, kuid need lauad on vist olnud liig ümarad, et midagi põhjapanevat otsustada.

Ameerika õppeasutustes annavad õpilased iga-aastase kontserdi, kus ei lavastata omavahel, vaid kutsutakse häid, sealsete võimaluste kohaselt rahvusvaheliselt tuntud koreograafe, et juba algselt panna üliõpilased mõtlema professionaalsetes kategooriates.

 

Ameerikas ruumi kõikvõimalikele suundadele

Huvitav on tõdeda, et enam-vähem samal programmil põhinevad õppeasutused võivad olla erineva lähenemise ja õppejõudude valiku poolest sootuks erinevad. Ameerikas määrab seda hämmastavalt täpselt gradeeritud sotsiaalne kuuluvus. Juilliard ? kunstide õpetuse tempel ? asub Lincoln Center?is, Metropolitan Opera, New York City Halli ja Fisher Halli kõrval ning esindab uptown?i psühholoogiat ja vajadusi. Juba sinna sisenedes näed üleni punase sametiga kaetud steriilset puhast ruumi. Et sinna õppima pääseda, pead läbima pika bürokraatialabürindi. Õppetöö baseerub klassikalisel modernil, eelbalanchinlikul vene klassikal postmodernistlikku stiili täiesti eirates. New York University see-eest asub downtown?is ? nende dance-department asub väikestes remontimata ruumides, suhtlemine on väga demokraatlik. Stuudiod ja oma teater on suurepärased, õppetöö täiesti kaasaegne nii nüüdistantsu kui ka klassika vallas.

Minu kolmas kogemus Indianapolise ülikooliga oli jälle täiesti erinev. Teadaolevalt kuulus R. Joffrey?i ballett on Chicagos ja mitte juhuslikult, sest Indianapolis on Chicago lähedal ja sealse ülikooli tantsuosakond põhineb tantsukunsti euroopalikul järjepidevusel (Fokin, Ni?inski, Kurt Jose, Wigmann). Nii ka R. Joffrey restaureeris Kurt Jose ?Rohelise laua?, Vatslav Ni?inski ?Püha kevade?, Bronislava Ni?inskaja ?Pulmakese?, mis kõik kuuluvad Euroopa kaasaegse balleti baasi. See on Ameerika tantsukultuuris täiesti eripärane. Vastavalt õppeprogrammi suunitlustele olid ka valitud ülikoolide aasta kontsertide programmid.

Nagu eelnevast näha on Ameerikas ruumi kõikvõimalikele suundadele. Ja kindlasti on minu poolt nägemata jäänud viiskümmend kolm tantsuosakonda jälle üksteisest erinevad.

Üks mulje ei anna mulle veel rahu: see on New Yorgi ülikooli eksperimentaalteatri osakond. Seal õpitakse suure koormusega tantsu väga huvitava õppesüsteemi alusel, laulu ja draamakunsti teistel põhimõtetel kui Stanislavski-P
anso oma. Õppetöö protsessis õpetatakse õpilast nägema teatrit sootuks teise kandi pealt kui nelja seina teater. Sealt kasvavad välja kaasaegse teatri näitlejad ja lavastajad. Oleks ju kena ka meil vabariigis välja lasta üle nelja-viie aasta üks lend teistsuguse õppekava alusel. Kokkuvõttes ei ole midagi hullu lahti ei meie tantsu ega ka õppeasutustega, kuid arvan, et meil on veel suuresti arenemisruumi.