Viimase aja levinumaid märgusõnu on „koostöö“. Üleskutse koostööle kordub pea igas institutsionaalses või ka rohujuuretasandi tekstis. See ei ole ennast kehtestavas, manifesti vormis, nagu oli Marxi tõstatatud „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“. Pigem kordub see mantrana ning seepärast on selles rohkem sisendusjõudu nii soovijatele endile kui ka neile, kellega koos tahetakse midagi ära teha. Igal juhul on see veenvam kui ükskõik kui hoolikalt timmitud valimisloosung.
Tegemist on sügavama nähtuse kui pelgalt valmisolekuga, kui mõelda kas või Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse korraldatud aasta alguse kohtumise peale, et kõik – olgu siis ametlikud või isehakanud institutsioonid – saaksid tutvustada oma tähtsamaid projekte, sest eelmiste aastate kogemus on näidanud, et vahel on hea kokku saada, et leida koostöökohti ning leppida kokku eesmärgid ja kuupäevad. Või Airi Triisbergi ja Maarin Ektermanni juba teist korda kokku kutsutud kõiki kunstitöötajaid ühendav arutlusring, et mitte ainult kaardistada kitsaskohti, vaid pakkuda ka lahendusi, ikka koos ja mitte ainult pealinnakesksete kunstiasutuste vaatevinklist. Eks koostöö ja -olemise eesmärke, vähemalt selle vastu huvi äratamiseks, on kandnud ka KKEKi kunstibuss „EV 100“ kunstiprogrammi üritustele või Vilniusse Raul Meele, Dénes Farkasi ja Anu Vahtra näituse avamisele või Balti triennaali avaüritusele. Ühisrinnet ja selle jõudu on ilmselt märgatud kultuuriministeeriumis ning kujutava kunsti eelarve ulatub esimest korda pooleteise miljonini. Loomulikult ei sõltu ühegi valdkonna eelarve ainult valdkonna inimestest ja nende võitlusest, poliitilised tagatoad ja lähenevad valimised mängivad oma osa, vahest küllaltki suurt. Mingi osa koos- ja ühistööl, isegi selleks valmisolekul, siiski on.
Vähemalt sama palju, kui räägitakse koostööst, kõlab mure meie kunstielu kildkonnastumise ja naabergängi tegemistest möödavaatamise pärast. See ei ole üksnes mõne endise funktsionääri või kõrvale jäetud kunstniku pettumus, kui KKEK kunstibussi ei organiseeri, siis mainekad kuraatorid ja kunstiteadlased, kunstielu korrastavad ametnikud Tallinnast tihti kaugemale ei jõua. Ega pealinngi ole segregatsioonist vaba: siin on selgelt eristunud pluss- ja miinusmärgiga näitusepaigad: need, mis pakuvad otsustajatele – kunstielu korrastavatele ametnikele ja mainekatele kuraatoritele huvi, ja need, mis jäetakse kõrvale.
Viimastel aastatel on Eesti nüüdiskunst suutnud ennast ka rahvusvahelisel areenil hästi nähtavaks teha. See ei ole niisama sülle kukkunud, selle taga on suur ja ennastsalgav töö. Kuna mainekas rahvusvaheline seltskond kohtub ikka ühtede ja samade kunstnike ja kuraatoritega, siis on ring, keda rahvusvahelistele näitustele valitakse ja üritustele kaasatakse, üsna ahtake. Selles et nad on head ja võimekad, ei ole kahtlust, kuid mine tea, mõnikord pakub huvi ka teistsugune kunst, nagu Marta Kuzma valis Külli Kaatsi installatsiooni viiendale „Manifestale“.
Kuid asi pole ainult kunstielu otsustajates – suurte institutsioonide juhtides ja kuraatorites, korrastavates ametnikes, komisjonide liikmetes –, hoopis enam suhtumises, et kui mina pole näinud, siis see pole tähtis, ning selle suhtumise kinnistamise abil veel suurema veelahkme, segregatsiooni tekitamises. Pole ime, et viimase aja kirjutiste üks meelispealkirju on „Luik, haug ja vähk“.
Agnès Varda ütleb oma viimases filmis „Palged, paigad“ targad sõnad: „Oleneb, kuidas vaadata: kas distantsilt või ülalt alla.“ Eestis kipub sellele lisanduma veel alt üles pilk, kuid mitte respekti või alandlikkuse, vaid veidra arrogantsiga.