Augusti alul läbistas maailma meediat komeedina lõbus foto. Kogukas saksa nudist ajas taga metssiga, kel joostes rippus hambus kollane kilekott härra sülearvutiga. Statistidena olid pildil näha ka metssea põrsad, kes toimuvale kaasa elasid, ja paar rannalinal istuvat suvitajat, kes naerul näoga vahvast võidujooksust telefoniga pilte klõpsisid. Nagu tänapäeval ikka: kus häda näed laita, seal pildista ja postita.
Kiiranalüüs näitab, et haarava uudise kriteeriumid on piltuudises täidetud: alasti inimene, loom, (looma)lapsed, ebatavaline olukord. Ehk olnuks materjal veelgi intrigeerivam, kui rollid olnuks ümber pööratud, nagu õpetatakse ajakirjanikele: „Uudis on hoopis see, kui inimene hammustab koera.“ Ehk said meemimeistrid juhisest innustust, sest mõni päev pärast sea kotijooksu levis ühismeedias pilt, kus rollid on vahetatud: metsanotsu jälitab härrat, kel kott hambus, eemal rohus käpuli mehe väikesed koopiad. Kahe peategelase profiilid olid hämmastavalt sarnased.
* * *
Linn ja loodus on sassi läinud. Suve algul kiitsin siinsamas Sirbi veergudel tühermaid kesk Berliini, kus loodusel on lastud omasoodu areneda ja saadud tulemuseks populaarsed puhkealad, metsikuse laigud kesk linna. Looduse ja tsivilisatsiooni piir on hägusevõitu ka linnalähedases metsas, eriti suvel, kui linnaelanikud kipuvad hulgakesi grüünesse. Grunewaldi linnamets ja imekaunis Teufelssee selle keskel – jahutav järveke, mida turismikirjanduses on võrreldud kastepiisaga, seesama, mille kaldal metsanotsu meediakangelaseks sai –, on kuuma ilmaga vägagi rahvarohke „metsik“ sihtkoht. Mis jääb siis metsloomal lõpuks üle, kui tema kodutanumale tungib uus isendirohke liik, kes tunneb end liigagi koduselt? Eks soovi sigagi uue lainega kohaneda, tšekkida vaibi, haarata ekraani järele, mis paistab inimlooma elus niivõrd kesksel kohal olevat.
Välgukiirusel levinud fotol olid järelmid. Berliini linnavõimud leidsid, et notsud lähevad liiale. Ega see olnud kaugeltki esimene intsident. Eriti just koroona tõttu hõredama inimliiklusega kevadel on metssead piiramisrõnga Berliini ümber koomale tõmmanud. Kuni emis käis tehnikavargil, luusisid põrsad ühe päevitava seltskonna juurest teise juurde ja norisid süüa, umbes nagu kassid mõnes tänavakohvikus. Meedias tõstatati nüüd küsimus hügieenist, avalikust korrast, inimese ja metslooma distantsist.
Sündis otsus: hirmu minetanud metssead tuleb likvideerida. Täidesaatja: jahindusselts. Täideviimise aeg: kui ilmad jahenevad. Järve veeres lamava palja inimmassi vahel oleks tehniliselt keerukas jahti pidada.
Aga siiski – me oleme Berliinis! Oleks imelik, kui surmaotsuse teatele ei järgneks demonstratsioon ja kampaania. Ja nii ka läks. Ühendus Ausa Mängu Aktsioon algatas petitsiooni „Päästke ulakas, ent rahumeelne siga Elsa!“ ja korraldas tema kodumetsas Grunewaldis meeleavalduse. Tasub tähele panna, et inimeste kaastunde äratamiseks muudeti metsloom antropomorfseks, umbes nagu kõik see lõputu hulk kõnelevaid ja rõivaid kandvaid loomi laste animafilmides. Sea riietamiseks polnud sedakorda vajadust, sest tegelased olid alastuses võrdsed. Küll sai aga emis nime Elsa (kas vihje filmi „Lumekuninganna“ kangelannale, kes hävitas kõik, mida ta puudutas, ehkki oli südames hea ja ootas päästmist armastuse abil?). Toetuskirjas esitleti Elsat inimmaailma kangelase või koguni suunamudijana, abiks argument, et läpakavarguse video rõõmustas vaatajaid üle maailma ning tuju rikkus see vaid Berliini metsamajanduse ametnikel.
* * *
Kogu see jant meenutas mulle vanaisa, ausat saare meest, kes nooruspõlves Saaremaal metsade vahelt linna, muidugi Kuressaarde, kolis. Uuel ajal kerkis saarlastel päevakorda mõte, et mandri, s.t Kuivastu sadama, poolt tulijaid peaks linna jõudnuna esimesel ringteel peale kaubanduskeskuse tervitama ka midagi saarele iseloomulikumat. Kaaluti ringtee keskele pjedestaalile metssea kui saarel sageda looma kuju püstitamist.
Papa vihastas harva. Ta oli paindlik mees, kes pidi nii mõnedki talust kaasa saadud väärtused linnameheelu jooksul ümber kujundama. Aga vaat nüüd solvus ta küll hingepõhjani: „Eluaeg on need röövlid põlde segamini keeranud ja nüüd – ausammas!“
Ausammas jäi tollal püstitamata. Tartu turu ette 2008. aastal paigaldatud Mati Karmini pronksseal läks lihtsamini, sest kontekst oli selge: see siga on vaid mutrike inimeste maailmas ja on taandatud lihasööjate vajaduste täitjaks. Kellele lihaturu lähedus seda veel selgeks ei teinud, nägi pronkssea turupoolsel küljel sea tükeldamise skeemi, mis kõrvaldas kahtlused. Usutavasti tooks Berliinis samasuguse monumendi püstitamine kaasa loomakaitsjate meeleavalduse tähelepanu osutamiseks looma degradeerivale suhtumisele.
* * *
Ja mis siis nüüd, kas piirdume Eestis nii sagedase tõdemusega, et lääneeurooplased on heast elust lolliks läinud? Mitte tingimata. Metssigade ja inimeste ühise meeldiva ajaviitmise korraldamine on tõesti keerukas. Ent soov seda teha sümboliseerib ometi midagi enamat kui lumehelbekeste elukaugust.
Berliin on elav tõestus sellest, et hea on elada linnas, kus keskkonna vahetu tunnetamine on lihtne. Kus rohealad on metsikud ja neid on palju. Kus lihtsam on vuhiseda jalgrattaga, olles ümbritsevaga vahetus kontaktis, mitte sulguda autokonservi enda ja oma lähedaste mulli marineerima. Kus linnajärved on valdavalt puhtad ja heade supluskohtadega. Kus enam ei peagi valima, kas elada üliurbanistlikku elu või rahulikumas tempos maa- ja looduslähedast elu, sest neid on võimalik rahulikult ühendada. Kus ei unune, kust me ikkagi pärit oleme. – Hoopis on unustatud kunagiste linnaloojate soov entroopia linnamüüride vahelt hävitada.
Kas Elsalegi on siin linnas oma koht, ma ei tea. Või sel rebasel, kes Zehlendorfi linnaosas üle saja laokile jäetud kinga oma urgu oli vedanud. Linde on siin juba nagunii arvukamalt ja liigirikkamalt kui ühegi muu Saksa omavalitsuse valdusalal. Elsa paneb proovile berliinlaste tolerantsuse ja looduslähedase elu iha.