Hanno Soans on kommenteerinud August Künnapu pilte: kõik, mida kunstnik puudutab, muutub autoportreeks. Tõepoolest, August Künnapu kubistlikult stiliseeritud inimestel on marionettide anatoomia, nende lõualuu on kinnitatud šarniirselt suujoonte vahelisse sälku. Hambamuster on võetud Tšaikovski pähklipurejalt, tinasõdurite kaptenilt. Pähe on maalitud Ulfsakite ilmekad kaarjad kulmud ning tumedad silmaterad, mille peal valgustähnid eriti kontrastsed välja näevad. Nuku psühholoogia avaldub vastupidiselt inimestele: olemus on alati pinnapealne, kõigile kaugelt näha. Sarnasus ei piirdu ainult marionettnukkudega, olgu need siis valmistanud lavakunstnik või anonüümne külameister, sellist näotüüpi võib leida kõikjalt traditsioonilisest kunstist ja naivistide piltidelt. Kaarkulmud, nööpsilmad ja naeratuseks rivistatud terved hambad moodustavad sümpaatse inimnäo arhetüübi, kust kiirgav energia “tekitab head tuju, naeru, rõõmunuttu või muid positiivseid reaktsioone”, kui kasutada kunstniku enda sõnu. August Künnapu portreede teatraalset väljendusrikkust täiendab rõõmus koloriit. “Meeldib kasutada puhtaid ja selgeid värve, kuna sogaste värvidega ei tule kujundid, mis mind huvitavad, piisavalt esile.” Mis on sogased värvid? Intervjueerija küsimusele “Kui puu langeb metsas maha, kuid keegi ei ole seda pealt nägemas või kuulmas – kas see ikka leidis aset?” vastas August Künnapu: “Kui eksisteerib mõte langevast puust, on see juba vaimsel tasandil juhtunud.” See selgitab, miks ta kreedo on kiitmine. Kui mõtled head, siis ka juhtub hea. Kui jutt läheb ebamugavale või riskantsele teemale, läheb ta jutt lakooniliseks, üldistele põhimõtetele viitavaks. Tema portreed ei ole naeratavad komöödiamaskid. Antiiksetest analoogidest sobib tema loomingut iseloomustama pigem kosmose sünd kaosest ehk teisisõnu selguse sünd sogast.
August Künnapu kunst võib olla taotluslikult selge ja “koheselt haaratav”, ent see on ka mitmekihiline. Esiteks, ta tööd sünnivad väljendusvajadusest ja kannavad autori pitserit. Seepärast tunneb need alati ära. Teiseks, ta kuulutab inimesed olemuselt heaks ning tema piltides puudub hea ja kurja vastandamine. Kolmandaks, kui oled üles kasvanud perekonnas, kus kõik tegelevad arhitektuuriga, ühiskonnas, kus kõik arvustavad arhitektuuri, ning ka ise oled seda õppinud, siis on raske omaks võtta must-valget maailmavaadet. Arhitektuur on pigem lõputu arendamine, vaevaline kui halli betooni sõtkumine, et paljude inimeste erinevad ootused ja eelistused ühes struktuuris kokku valada. Seos selle vahel, mis juhtub arhitektuuris vaimsel tasandil ja tellingutel, kõigub tihtipeale kontrollimatu ja ebamäärase skaalal. Samas on arhitektuur kordumatu ruumiseiklus. August Künnapu lemmikkirjanik Paul Auster on rõhutanud, et hea luuletus ei sünni ilma vaeva ja higita, kuigi tõeline meistriteos peab just sellise mulje jätma. Ma oletan, et reaalsus on August Künnapu jaoks kui tsemendisoga segistis, mille valamine maalimotiivideks võib vaevaline olla. Teatud asjad vallandavad temas kiire loominguimpulsi, näiteks Tarvo Hanno Varrese õnnestunud mustvalged fotod. Või meenutus sõbrast, aega veetev kass, inimkeha hoogne liikumine. Ent ta ei päästa motiive kuhugi albumisse või laekasse. Ta konstrueerib need kokku oma isiklikus ruumis seikadeks, mis juhtuvad vaimsel tasandil. August Künnapu räägib teatud nihestatusest pildiruumis. Ta ei ole tundlik ainult psüühikas ja koloriidivalikus, arhitektuurikool on treeninud ka ruumitaju. Ruumi nihestades märgistab ta reaalsuse ja isikliku maailma tingliku piiri. See võib olla tantsutreeningu ruum ülevalt vaadates, laia vitriinakna kõrvalt paistev kitsas tänavavaade või pildinurgast läbi vilksatav karussellikonstruktsioon. Tänu August Künnapu oskusele pilti kohe haaratavaks maalida, teisisõnu kommunikatsioonivõimele, saab tema isiklikust maailmast näitusekülastaja maailm.