Selliste paadund kollektsionääride nagu Lepp ja Kuulmann näitust on huvitav teha. Nendel meestel on see kummaline eksperdivaist, millest eespool juttu, mingil kummastaval kombel teravalt välja kujunenud. Nad on pühendunud ning toovad vaatajate ette töid, mida ametlikes riiklikes kogudes pole. Enamasti pole nende taieste kunstiväärtus karvavõrdki madalam kui neil, mis riikliku kaitse all. Enamgi veel – kuna neid avalikustatakse suhteliselt haruharva, on nende näitustel ilmutamine tihtipeale tõeline Ilmutus. Täie kindlusega võib seda öelda käesoleva näituse kohta. Mart Lepp ja tandem Lepp & Kuulmann on olnud aldis oma kollektsioonide vaatajatele kättesaadavaks tegemisele. Alati on näitustega kaasnenud ka asjakohased trükiväljaanded: kataloogid, bukletid, postkaardid, müürilehed. Kõnealune näitus sisaldab oma kaheksakuises kulgemises veel ka mõnd tähelepanu väärivat üllatusmuna. Nimelt ruumusid selle näituse raamidesse väikesed, aga põhjapanevad satelliitnäitused: „Ülo Sooster ja vene underground” (vene avangardkunsti teine laine) oktoobris 2008, Euroopa XIX sajandi graafika Selma Lepa kunstikogust novembris 2008, Peeter Ulase „Realismi killud” ja Olga Terri „Mul oli palju hingevalu”, mõlemad detsembris 2008 ja jaanuaris 2009, Peeter Lauritsa „Invasioon” ja Tiit Jaansoni „Maalid”, mõlemad jaanuaris-veebruaris 2009. Seega on tegemist suurnäituse ning väikenäituste konglomeraadiga, mis muide laseb näituse külastajail tajuda kunstikogujate kollektsioonide tõeliselt hoomamatuid rikkusi.
Mõned pildid, mis kummastasid
Kristjan Raua „Külvaja” (Kuulmanni kogust). Külvaja kannul erinnüsed kui põrgulikud kuhtumised oma ahnete, avali suudega. Paul Burmani „Sügis” ja „Ratsanikud” (mõlemad Lepa kogust). Koostasin kunagi ammu Burmani näitust ning need arvutud hobused valjastest, mida neil pole, haaramatud, mistõttu ka igavikuliselt hoomamatud. Konrad Mäe „Veneetsia” ja „Capri” (mõlemad Kuulmanni kogust). Mägi on oma värvilõõmaga minusuguse pimeda poisi üks vaieldamatuid favoriite. Olga Terri „Hääbumine” (Lepa kogust). Maja vaatab akendega kui uppuva inimese silmadega, või vastupidi. Ludmilla Siimu „Kevad” (Lepa kogust). Nostalgiline meenutus 1970ndaist, mil ma Siimust nagu Marju Kuudistki ilma jäin. Noored naised lahkusid väljamaile parematele jahimaadele. Aleksander Suumani „Valge laev” (Kuulmanni kogust). Puhas sinimustvalge 1959. aastast! Tiit Pääsukese „laine ja Laine” (Kuulmanni kogust). Kunstnikel saab autori enese sõnade järgi „mõnikord vormist sisu, teinekord sisust vorm. See ongi laine ja Laine”. Peeter Lauritsa „Kosmose pesumaja” (Lepa kogust). See uskumatu Paabeli torni tsitaat. Ning last but not least. Näituse avamisest alates silmitsesin ma imestusega kolmanda korruse teises saalis eksponeeritud Tiit Jaansoni 2002.-2003. aasta õlis ja segatehnikas masoniidil maali kummalise pealkirjaga „120 x 78” (Lepa kogust). See kelpmanlikus koloriidis taies oli minu jaoks mõistatus. Ma ei tundnud autorit, ei teadnud, kes kunstnik on, ning see intrigeeris. Tõeni jõudsin selle aasta jaanuaris, kui riputasime üles Tiit Jaansoni satelliitnäituse „Maalid”. Selgus, et olin kunstnikuga varem kohtunud luuletaja Peep Ilmeti suvekodus Matsalu mail, ent tema loomingust ei teadnud ma halligi. Ei teadnud, et ta on silmapaistvamaid abstraktsioniste eesti maalikunstis. Et tema värvikäsitlus on lausa lummav, et ta suudab värvi, vormi ja faktuuriga tihendatud täpsuses edastada oma mõtte- ja meeleilma. Et tegemist on äärmiselt isikupärase maailmapildi edastamisega vaid abstraktses. Erinevalt Rein Kelpmanist pole Tiit Jaanson figuraalkompasid viljelnud. Ometi pole tema kunst dekoratiivne. Selles heiastuvad hingeseisundid äärmiselt laias diapasoonis: rõõmust meeleheiteni, masendusest lootuseni. Neis hingemaastikes on kunstnik ta ise, ehkki tõlgendamine on vaataja silmis. Tiit Jaanson allkirjastab oma taiesed vaid mõõtmearvudega ning nagu ta mulle saladuskatte all reetis – igas maalis on ka midagi reaalselt temaga seotut. Kes tahab, otsigu üles Tiidu kingapael ühelt selle näituse pildilt. Mina selle igatahes leidsin. Arvan, et veel noore, 1961. aastal sündinud maalikunstniku Tiit Jaansoni satelliit oli kena lõppakord Lembit Lepa ja Rene Kuulmanni kollektsiooni kaheksakuulisele kunstimaratonile Tartu kunstimuuseumis. Lootusega peatseks kohtumiseks uute Ilmutustega.
