Liberaalne triennaali reglement
Tallinna triennaali reglement on olnud väga liberaalne. Näituse žüriile esitatud illustratsioonid ei pea tegelikult kuuluma konkreetse lasteraamatu juurde. Võib esitada ka nii-öelda fantaasiaillustratsioone või illustratsioone, mis alles ootavad oma raamatu valmimist. Korraldajamaa Eesti kunstnikke esineb triennaalil kümme, kõigist teistest osalejariikidest on aga vaid viis esinejat. Lisaks peanäitusele rahvusraamatukogus on kujunenud traditsiooniks eelmise triennaali grand prix’ võitja isikunäitus lasteraamatute keskuses. Tänavu jõudis keskusesse 2006. aasta peaauhinna võitja Lilian Brøeggeri (Taani) isikunäitus ja kunstnik valiti ühtlasi ka äsjase žürii esimeheks. Ilmselt ei ole võimalik lasteraamatute illustratsioonide tänast mitmekesisust ja kunstilist taset võrrelda olukorraga mõnikümmend või isegi paarkümmend aastat tagasi. Lasteraamatute paremikku on ilmunud mõjutusi nii eelmise sajandi teise poole modernistlikust kõrgkultuurist kui tänapäevasest arvutikunstist.
On kunstnikke, kes ei valda traditsioonilisi joonistus-, garaafika või maalitehnikaid; kunstnikke, kes pole kunagi hoidnud käes akvarellipintslit ja on loonud kogu oma illustratsioonide varamu näiteks arvutimanipulatsioonide ja kollaažide kombinatsioonina. Ent tulemus võib olla kütkestav ja mõjuv ning lapsed võtavad selle vastu. Nad on võimelised seda mõistma, nagu nad on võimelised mõistma igasugust kunstikeelt: südamlikke traditsioonilisi rahvaste muinasjuttude arhetüüpseid kujundeid pakkuvaid joonistusi, nagu sel triennaalil on esitanud vene kunstnik Olga Ionaitis; sürrealistlike elementidega illustratsioone, nagu tänavuse triennaali võitjal Varvara Alyail; tinglikke piktogrammilaadseid joonistusi nagu Poola kunstnikul Gražka Langel; joonisfilmidest ja koomiksitest laenatud agressiivse pildikeelega illustratsioone ja lapselikke kollaaže nagu Ewa Jozyra-Pawlaki (Poola) või Anne Peltola (Soome) töödel. Oluline on kunstniku mentaalsus, oskus tuua raamatulehekülgedele suur kunst. Tänapäevaste lasteraamatute illustraatorite paremik on oma olemuselt väga kõrgetasemeline ja orienteeritud raamatukunstis haritud lastele, lasteraamatuhuvilistele haritlastele ning kollektsionääridele. Suure keelekeskkonnaga riikides nagu Saksamaa, ingliskeelsed Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid, aga ka Poola ja Venemaa, tähendab suurte spetsialiseerunud kirjastuste toodang ka olulist osa rahvuslikus kultuuritööstuses.
Grand prix ja kümme diplomit
Triennaalil on vaid üks rahaline peaauhind. 1000 euro ja väikese kujukese „Muusaga” otsustas tänavune žürii autasustada noort Moskva kunstnikku Varvara Alyaid (1983), kes koos oma ema Jekaterina Silinaga (Tallinna illustratsioonitriennaali diplom 2003. aastal) on sel aastal esinenud näitusega Tallinna Lastekirjanduse Keskuses. Varvara Alyai illustratsioone iseloomustab väga tänapäevaselt mõjuv sürreaalsete elementide ja intensiivse dünaamikaga kujundlikkus. Ta on integreerinud oma pildimaailma ka midagi 1960. aastate lõpul kujundusgraafikasse jõudnud tollal uuenduslikust animalistikast. Samas peaks tema ringikihutavate isiksustatud olmeesemetega pildimaailm tänastele lastele kõigiti arusaadav olema oma filmikeelelähedase lakkamatu liikumise illusiooniga. 2012. aastal, järgmise triennaali ajal, saab Tallinnas lastekirjanduse keskuses näha Varvara Alyai isikunäitust. Grand prix’ kõrval andis žürii välja kümme diplomit, millega kaasneb kaunis Eestis üllitatud mälestusraamat. Ise žürii töös osalenuna pean tunnistama, et diplomi kandidaatide suhtes jõudsid hindajad üsna üksmeelsele kokkuleppele. Nii Anete Melece (Läti) koduste tööde õhkkond kui Lina Dudaitė (Leedu) öised pildid kassielust kuuluvad hea lasteraamatu klassikalisse maailma. Vene diplomandid Viktoria Fomina ja Olga Ionaitis aga kujutavad klassikalist muinasjutumaailma täiesti erinevas, lausa vastandlikus laadis. Kunstnike seisukohtade paljusus, ideeline põhjendatus ja tehniline mitmekülgsus teevadki praeguse näituse ülimalt kütkestavaks.
Üksmeelselt valiti diplomandiks ka Aljosha Blau (Saksamaa), kelle illustratsioonid kandsid midagi äratuntavalt venelikku; kunstnik ongi lapsena Venemaalt emigreerunud volgasakslane. Nii Gry Moursund (Norra) kui Pawel Pawlak (Poola) on nagu enamik triennaalil osalejatest pärjatud mitmete nimekate raamatukunsti auhindadega. Eriti rõõmsaks tegi meele eesti illustraatorite ühtlane kõrge tase, mille märkisid ära kõik žüriis. Diplomiga märgiti ära Regina Lukk-Toompere „Neli kaunist kleiti” nelja aastaaja allegooriana, Enno Ootsingu üllatavalt temperamentsed ja meeleolukad loomalood ning Viive Noore stiilipuhtas rokokooatmosfääris triptühhon konn Konradi pulmapeost. Usun, et otsustajate töö tegi mõnevõrra lihtsamaks klausel, mis välistas diplomite nimekirjast juba eelmistel triennaalidel auhinnatud kunstnikud. Oma laureaadid valisid triennaalilt ka rahvusraamatukogu – Juss Piho, kunstnike liit – Piret Raud ja noorsookirjanduse nõukogu Eesti osakond – oli Aljoša Blau.
Maailmafoorumitel S
uurejoonelised rahvusvahelised lasteraamatute foorumid nagu iga-aastane Bologna lasteraamatute mess spetsialiseeritud raamatupoega, Bratislava raamatuillustratsioonide biennaalid või kuni 2003. aastani kestnud Vilniuse triennaalid on kaasanud arvukalt eesti kirjastajaid, kirjanikke ja illustraatoreid. Eesti illustraatorid on sellistel rahvusvahelistel foorumitel esinenud aastakümneid ja põlvkondi ka üsna menukalt. 2003. aasta 5. märtsil asutati Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuses MTÜ Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu Eesti osakond asutamine. IBB Y (The International Board on Books for Young People) IBB Y aunimekiri (IBB Y Honour List) asutati 1956. aastal ja seda nimetati kuni 1980. aastani Hans Christian Anderseni aunimekirjaks. Esialgu esitati raamatuid vaid ühes, kirjaniku kategoorias. Alles aastal 1974 lisandus illustraatori ja 1978 ka tõlkija kategooria. 1980. aastast ilmub IBB Y aunimekiri annoteeritud kataloogina. Mitmete eesti lastekirjanike kõrval on autasustatud IBB Y audiplomiga (IBB Y Honour Certificate) aastail 1974–2008 ka nelja silmapaistvat eesti lasteraamatute illustraatorit: Edgar Valterit, Juss Piho, Viive Noort ja Jüri Mildebergi. Eestis hinnatakse lastekirjandust ja sellega seonduvat tegelikult väga kõrgelt ja meil on kujunenud välja oma suurepärased traditsioonid. Lastekirjanduse olulisust rõhutavad tänapäeva Eestis iga aasta 20. oktoobril korduv üleriigiline ettelugemispäev, eesti lastekirjanduse päev igal detsembri esimesel pühapäeval, iga kahe aasta tagant Nukitsa konkurss, mis on saanud oma nime Oskar Lutsu põlvkondi ületava lasteraamatu peategelase Nukitsamehe järgi, ja mitmed muud aastast aastasse korduvad tähtpäevad ning auhinnad. Iseasi on see, kuivõrd palju jõuavad Eesti kirjastused uusi lasteraamatuid välja anda ja kuivõrd on meie professionaalsed kunstnikud erialase tööga kindlustatud. Väga väike omakeelne turg seab siin tahtmatult piirid kunstnikekirjanike võimekuse avaldumisele. Kahjuks aga määravad rahalised võimalused väga palju rahvusvaheliselt silmapaistvate kunstnike otsust osaleda või mitte osaleda. Seda enam tuleks tunnustada Tallinna illustratsioonitriennaali korraldajaid ja nende tööd.
Triennaalitöö kuldne ämblikuvõrk
Tallinna vanalinnas tegutsev Eesti Lastekirjanduse Keskus on suutnud vähem kui kolme aastaga kujundada omaaegsest aadlielamust kogu Euroopas ainulaadse lastekirjanduse maailma, kus on ühendatud elav raamatukogutegevus, arvukad lasteüritused ja mitu tegutsevat illustratsioonide galeriid. Viimastes on lähiaastail tutvustatud ka mitmete tänavusel triennaalil esinevate välisautorite loomingut. Keskuse intensiivset raamatuillustratsioonialast näitusetööd on korraldanud eesti tuntumaid lasteraamatute illustraatoreid, keskuse kunstiekspert Viive Noor, kes on viim
astel aastatel teinud palju ära selleks, et tutvustada eesti ajakirjanduses raamatuillustratsioonide maailma ja nende autoreid. Tema kanda ongi tegelikult olnud suhtlus raamatukunstnikega kogu maailmast, unikaalne ja paljus just talle ainuisikuliselt tuginev suhete võrgustik, mis on nagu kuldne ämblikuvõrk. Võib julgelt väita, et täna on Viive Noor eesti üks kompetentsemaid lastekirjanduse illustratsioonide eksperte. Ta tunneb isiklikult kümneid autoreid ja nende loomingulisi iseärasusi, ent kindlasti ka illustratsioonimaailma kaasaegse toimimise mehhanisme. Triennaali toetavad küll Soome ja Taani kultuuriinstituut, Eesti suursaatkond Moskvas ning Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Norra ja Saksamaa Eesti saatkonnad, ent žüriisse kutsutud teevad oma austavat tööd tasuta ja Eesti triennaali toimkond ei võta kunstnikelt osalemistasu, nagu see on mitmetel sellistel üritustel kombeks.
Kui veel kord tagasi mõelda kriteeriumidele, mille põhjal võiks hinnata lasteraamatute illustratsioone, võiks tegelikult öelda, et loomulikult on illustratsioonide kujundikeel aja jooksul muutunud. Midagi olemuslikku on jäänud aja möödudes siiski samaks, selliseks nagu näiteks üle-eelmise sajandi lõpukümnendite hea maailma lastekirjandus ja pildid neis raamatuis. Head illustratsioonid avardavad laste kujutlusvõimet, on humanistlikud ja panevad esitama huvitavaid küsimusi. Lastele on oluline end nähtuga samastada ja tunda, et nad pole maailmas üksi.
