Nimetatud artiklis on juttu sümptomist ehk õpilaste ebateadlikkusest, mina peatun nende sümptomite põhjustel ehk mis takistab õpilastel tunda ennast harjunult, asjatundlikult ja turvaliselt Kunstihoones, galeriis või Kumu V korrusel. Kõnelen ja püüan lahendusi pakkuda positsioonilt, mis koondab mu kolme peamist tegevusvaldkonda: Vanalinna hariduskolleegiumi kunstiharu kunstiajaloo õpetaja, EKA lektor ning kaasaegse kunsti kuraator. Toon näiteid sügisel toimunud noorte kunstnike biennaalilt, kus tutvustasin näitust ja sageli äärmiselt kaasaegseid ja terava poliitilise või sotsiaalse sisuga teoseid väga mitmes vanuses kunstihuviliste rühmadele. Paradoksaalselt ei pakkunud näitusel „Tagajärjed ja ettepanekud” kõige huvitavamaid tõlgendusi mitte kriitikud, vaid just gümnaasiumiõpilased.
Niisiis – näitusele!
Peamiselt jääb näitus õppevahendina kinni selle taha, et õpetaja kas ei kohusta või motiveeri õpilasi näitusele minema, põhjuseks nende enda ebakindlus kunsti ees, mille toimemehhanisme neile ei ole keegi selgitanud. Toon välja kolm peamist tõket.
Esimene: kaasaegse kunsti näitused ja teosed on väga erinevad ja ebatraditsioonilised ehk konflikt klassikalise kunstiajalooga.
Teine: kaasaegse kunsti näituste teemad on seotud sageli igapäevase ja häirivaga, probleemidega ühiskonnas ega paku esteetilist naudingut ehk mured meelelahutuse asemel.
Kolmas: õpetaja arvab, et ei oska vastata õpilaste küsimustele, mis neil võivad tekkida, s.t ei täida oma selgitavat ja juhendavat funktsiooni (hirm näitusele alla jääda).
Esimene probleem
Kaasaegses kunstipraktikas kasutatakse äärmiselt ettearvamatuid ja ebatraditsioonilisi materjale, teemasid, autoripositsioone, esteetikat. Tundub, et Kunstihoonesse või galeriisse sisenedes muutuvad kõik meie teadmised klassikalisest joonistamisest, värviõpetusest, kunstiajaloost ja klassikalisest esteetikast kasutuks prahiks, mis ei anna meile selgeid suuniseid nähtava käsitlemiseks. Me oleme nagu jäänud omapead ja see tunne ei ole turvaline.
Teos võib teadupärast koosneda ainult helist, seinale kirjutatud lausest või olla video naisest, kes matkib lennuki stjuardessi turvalisuspresentatsiooni. Tundub, nagu ei pakukski kunstnik meile piisavalt materjali, et tema töö oleks analüüsitav, ning õpilased ei oska oma kunstipraktika kogemusest luua seost oma krokiitunni ja galeriisse lahti lastud õhust koosneva teose vahel.
Lahendus: praktiseerida üheskoos esteetilise hoiaku rakendamist, s.t leppida kokku, et iga teos allub esteetilistele kategooriatele, kas siis rohkem või vähem, ning läheneda teosele kui neutraalsele objektile ning alustada selle lugemist ja kirjeldamist teadlikult nullist (selleks võib kasutada erinevaid analüüsimeetodeid või luua ise uue, mida õpilastega koos praktiseerida; näiteks lihtne kirjeldus, kus algul kirjeldatakse ruumi, siis teost koos materjaliga, siis kasutatud kujundeid ja sümboleid ning viimaks sõnastatakse neist kokku tulev lause). Kuna kaasaegses kunstis ollakse väga suurel määral loobutud autoritaarsest deklaratiivsusest, ei oota kunst ja kunstnikud seda ka vaatajalt. Julgustavalt peaks mõjuma prantsuse väga mõjuka filosoofi väga mõjukaks osutunud tähelepanek selle kohta, et autor tegelikult ei mängigi juhtivat rolli. Roland Barthes (1968): „Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent adressaat ei saa enam olla konkreetne isik…”.
Teisalt peaks meid julgustama ka Sigmund Freudi teooria alateadvusest: kui kunstniku alateadvus on kodeerinud mingi info kunstiliseks kujundiks, on vaatajal võimalus see ka dekodeerida, kas või enda jaoks.
Teine probleem
Sageli nõuavad tööd nende täiel määral mõistmiseks väga täpset teadmist, mis oli kunstniku lähtepunkt ja mis on teose eesmärk. Siit kasvab välja teine tõrge: eelarvamused, napp vaatamiskogemus, kiiresti muutunud kunstipilt; kuna ei olda asjaga kursis, halvab see julguse hakata teost ilma õiget vastust teadmata interpreteerima. Töösse süvenemist võib takistada ka teema või probleem, mis on liiga tänapäevane, selleks et olla aktsepteeritav kunstina.
Näitus, kus kaasaegsete esitatud sotsiaalsete ja poliitiliste teemade ring, pakub ideaalset võimalust rääkida ka küsimustest, mis kuuluvad kooliõppeainena eelkõige ühiskonnaõpetuse ja mitte kunsti valdkonda. Pidades silmas, et kunst on eelkõige kommunikatsioonisüsteem, mis laseb neutraalses situatsioonis rääkida pitsitavatest küsimustest, siis oleks igati õiglane ka neid küsimusi õpilastega uurida. Poliitilised konfliktid, sotsiaalne ja sooline ebavõrdsus, ideoloogilised vastuolud on ilmselt igavesed küsimused.
Alati võib küsida, miks tulevad autorid oma probleeme meile kui mitte milleski süüdi olevatele näitusekülastajatele kurtma. Miks räägib poola kunstnik Karol Radziszewski poola gay-probleemidest seinale vulgaarseid pilte spreitades?
Lahendus: arvan, et võlusõna on siin üldinimlik püüe mõista. Näitus on nii turvaline situatsioon, kus võib päris elu tõesti teravaid probleeme läbi mängida ja ennast ette valmistada. Kaasaegne vaste klassikalisele esteetikale on eetika, aga – tähelepanu! – sageli peab kunstnik ületama eetika ja moraali piiri, et vaataja jõuaks mõistmiseni. Kunstniku tegutsemine või millegi kujutamine ei väljenda tingimata heakskiitu mingile nähtusele, vaid vastupidi – see võib olla ka hukkamõist või kriitika. Radziszewski on kujutanud kahte levinud stereotüüpset äärmust, mida gay’dest arvatakse, ja suunanud selle nimelt meile kui „inimesele tänavalt”, kelle toel need stereotüübid püsivad.
Kolmas probleem
Hirm, et õpetaja ei oska õpilaste küsimustele vastata, peaks olema tegelikult juba kahe eelmisega lahenenud. Õpetaja ei peagi teadma õiget vastust (kui see üldse olemas on). Ja, ausõna, tema autoriteet ei haihtu hetkega, kui ta ütleb: „Ma ei tea täpselt, mida see töö tähendab, aga proovime sellest koos aru saada!” Pigem võiks selline koos mängimine ja ülesande lahendamine hoopiski parandada sotsiaalset sidusust klassiga.
Kolmanda probleemi lahendus nr 2, mis aitab ka teisi küsimusi huvitavamalt lahendada: leppige kokku kuraatoriga ekskursioon. Vaatajal on õigus küsida ja huvi tunda, kuraatoril ja galeristil on kohustus vaatajat aidata. Vaatame asja teistpidi: me ju alati tahame rääkida asjadest, mis meile olulised on ja mille üle me uhkust tunneme. Nii on ka kuraatori, kunstniku ja tema näitusega.