Näitus „Linnamaardla. Spolia naasmine“ arhitektuurimuuseumis kuni 30. VII. Kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa, kaaskuraator Maria Helena Luiga. Osalevad Andrea Tamm, Maria Helena Luiga, Hannes Praks, Henri Papson (Kuidas.works); Koit Ojaliiv ja Kristel Niisuke; Mariann Drell ja Ruuben Rekkor; Holger Orek (säästva renoveerimise infokeskuse vanamaterjaliladu); Simo Ilomets (Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituut), Andres Tolts, Johanna Ulfsak.

Islandi kirjanik Andri Snær Magnason kirjutab raamatus „Ajast ja veest“¹, et majanduskeskne keelekasutus võõrandab inimesi loodusest ja kujundab jõuliselt kasule orienteeritud mõtteviisi: nii näiteks on haridus investeering ja loodus ressurss. Võimalus, et loodus on midagi muud, kõrgemat, võib-olla isegi püha, pole tänapäeval parketikõlbulik. Ta toob näite globaalsest tarbimismudelist: Islandi odav hüdroenergia toidab USA alumiiniumitehaseid. Nende tehaste tootmisvõimsus ületab 14 korda selle riigi lennuväe vajadused (Alcoa tehas asutati Teise maailmasõja ajal lennukite tootmiseks). Nüüd toodetakse seal juba aastakümneid alumiiniumpurke, mis rändavad pärast kasutamist kohe prügimäele. Koos ühekordsete purkidega kaovad piltlikult öeldes prügimäele ka suured, seni inimesest puutumatuna püsinud Islandi looduslikud maa-alad, mis ujutatakse üle järjest uute tammide ja veehoidlatega. Need tundlikud ökosüsteemid ei suuda võistelda globaalse majandusega. Veel vähem kui sada aastat tagasi imetlesid Islandi poeedid elektrijaamade-eelseid puutumatuid kõnnumaid ja pidasid jäist avarust ja vaikust jumalikuks ning igavikuliseks. Nüüd on need kohad kadunud.

Mida enam me füüsilisest maailmast irdume, küll virtuaalsesse, küll kontrolli all (tehis)keskkonda, seda haavatavamaks me muutume. Oleme füüsilised olendid, osa planeedi Maa ökosüsteemist, sõltume sellest täielikult, hingame sama õhku ja osaleme aineringes. Samal ajal ei lase praegune antropotsentristlik mõtteviis seda niimoodi tajuda: selmet tunda end osana keskkonnast ning mõista oma osa ja vastutust, tunneb inimkond end pigem eraldiseisva ja väljavalituna, kel on luba ressursse piiramatult kasutada. Kui palju on neid, kes loobuksid lennukiga reisimisest, mugavustega kodust või nutitelefonist? Inimesed tunnevad, et on hea elu nimel pingutanud ja need asjad n-ö välja teeninud.

2010. aasta aprillis purskas Islandil vulkaan Eyjafjallajökull ning tahmapilv peatas Euroopa lennuliikluse kuueks päevaks. Sellest räägiti üle maailma. Samal ajal ei pilguta keegi silmagi, kui iga päev purskab üle ilma vahetpidamata piltlikult öeldes 600 vulkaani, sest just nii palju energiat kulub inimkonnal praeguse elatustaseme hoidmiseks.² Hea elu nimel paisatakse õhku ligi 200 korda rohkem süsihappegaasi, kui seda tekib kogu Maa vulkaanilise aktiivsuse tõttu. Nii et vulkaane pole mõtet kliimasoojenemises süüdistada.

Vaba ruum

Näituse „Linnamaardla“ avamine asetub Eestis olulisse aega. Juuni alguses arutleti kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskuse ehk PAKKi korraldatud vestlusringis, kuidas on päriselt võimalik jõuda Euroopa Liidus püstitatud kliimaeesmärgini hoida planeedi keskmise temperatuuri tõus tööstuseelse ajaga võrreldes 1,5 kraadi piires. Ehitussektoris tuleb selleks muuta 75 protsenti elamufondist energiasäästlikuks aastaks 2050. Kuigi see aasta on juba käegakatsutavas tulevikus, tundub väljakutse erakordne: selleks et püsida tempos, peaks juba praegu iga päev renoveerima kaks korter­elamut. Seejuures pole riigil veel täpset plaani, vaid üksnes visioon. Pole teada, kuidas seda nii mastaapselt korraldada ja millise raha eest. Ümberehitamine on kallis ja vanemates korterelamutes elavad sageli väiksema sissetulekuga inimesed, kellest suur osa on pensionärid.

Kuna praeguse aja põhilised probleemid on nii sisu kui ka mõõtkava mõttes tööstuse tekitatud, peavad ka lahendused olema tööstuslikus mõõtkavas, et need mingi tuntava muutuse kaasa tooksid. Elamute renoveerimiselgi tuleb pöörata pilk masskohandatavate tüüplahenduste poole, et kohendada tüüpelamud võimalikult kiiresti ja soodsalt kliimasõbralikumaks. Tööstusliku renoveerimislaine käigus ei tohi aga teha sama viga, mis pool sajandit tagasi, ehk unustada inimest ja tema elukeskkonna ruumikvaliteeti. See tähendab, et algusest peale tuleb kaasata arhitektid, nüüdistehnoloogia võimalused, töötada välja variatiivsed ruumilahendused ning lisada tüüpelamutele mugavusi, alates paremast ligipääsetavusest ning lõpetades majadevahelise ruumi suurema elurikkusega.

Sellest hiiglaslikust pingutusest pole aga eriti kasu, kui jätta ülejäänud ehitussektor samasugusena tiksuma ning mõtteviis muutmata: lasta südamerahuga eramutel edasi valguda linnu ümbritsevatele põllumaadele; kerkida linnas elamutel, kuhu kohalikel elanikel pole asja, sest need pole taskukohased ega sobi pereeluks; püstitada kaubanduskeskusi niigi üleküllastunud turule; ning lõpuks jätta korralikud vanad majad tühjalt seisma lihtsalt seepärast, et uued tunduvad ahvatlevamad – vahetada maju nagu tarbeesemeid. Hoopis jõulisem sekkumine kliima heaks võiks olla täielik ehituskeeld pikemaks ajaks. Umbes nii, nagu on välja pakkunud Ulla Alla oma magistritöös „30 aastat pausi“³. See paneks valdkonna mõtlema ja tegutsema hoopis teistel alustel. Ehituspärandiga tegelevad spetsialistid on selge sõnaga öelnud, et kõige keskkonnasõbralikum maja on juba ehitatud maja, sest CO₂ on juba kulutatud ja seotud. Vanade majade renoveerimine ja energiatõhusamaks muutmine on igati kliimasõbralik tegevus. Eriti kui mõni tühjalt seisev maja saab seeläbi uue elu.

2022. aastal uuriti, kui palju on Eestis tühje eluruume, mida saaks asustada Ukraina sõjapõgenikega. Energiatarbimise põhjal tehtud uuring näitas, et võtta on umbes 26 000 korterit või maja.⁴ Siit võib arvutada, kui palju on kasutamata ruutmeetreid: tublisti üle miljoni. Sellele lisanduvad tühjad büroopinnad, laod jne. Vaba ruumi, mida ümber mõtestada, peaks seega jätkuma. Probleem on muidugi selles, et need eluruumid paiknevad ebaühtlaselt ning on suuremas osas eraomanduses. Riik saaks seadustega kahtlemata teha tühjade ruumide omamise ebamugavamaks.

Ilus või kole?

Arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Linnamaardla“ pakub välja kolmanda võimaluse: kasutada juba olemas materjali uute ehitiste rajamiseks. Kuraatorid nimetavad seda tegevust linnaruumi kaevandamiseks. Mulle meeldib seda ette kujutada pigem aineringena: kui kusagil tekib mingi jääk, võetakse see uuesti kasutusele mõnes teises kohas. Termin „kaevandamine“ on otseselt seotud tööstusajastu põhiprobleemi ehk ressursside liigse ammutamisega. Näituse sisu see aga ei lahjenda, manifest on selge ja sõnum jõuline: lõpetame raiskamise ja otsime kestlikuma arhitektuuri tarvis muid võimalusi. Milline võiks olla teise, kolmanda või viienda ringi arhitektuur? Milline on arhitekti roll ja vastutus kliima soojenemise ja ületarbimise ajal? Kas arhitekt võiks olla muutuste käivitaja, uue suuna näitaja? Kuidas materjaliringlus tegelikult välja näeb? Näitusesaalis omandavad need küsimused lausa sakraalse mõõtme, sest eksponaadid on esitletud teadlikult, ilmselt ka väikse muigega, reastatud sammaste kujul. Loodud on omamoodi nihkes-naljakas pühakoja meeleolu, et külastaja seisataks ning mõtiskleks n-ö suurte ja tähtsate teemade üle.

Minu mõte hakkas kerima umbes nii. Tulevikus ei ole arhitekt enam sõltumatu looja, vaid osake ehitussektori ringjas süsteemis, kus ehitiste kavandamine ja püstitamine käib hoopis teistmoodi, sarnaselt looduse ringkäigule. Pole enam eraldi arhitektuuri- ja inseneribüroosid ning ehitusfirmasid, kõik nad tegutsevad koos ja sõltuvad üksteisest otseselt. Kui tellija tuleb oma sooviga lagedale, uuritakse algatuseks välja, millised materjalid on parasjagu saadaval: kus midagi lammutatakse või mis on materjalipangas üleval, umbes nii, nagu see näitusel on paberdokumentatsioonina esitletud. Seejärel visandab arhitekt eskiisi saadaoleva materjali baasil: kui on head ajad, saab rohkem valida, kui ei, tuleb pingutada tükkide kombineerimisega. Insenerid teevad esialgsed arvutused ning siis selgitatakse välja materjalide ehituslikud omadused, sest enam ei saa toetuda tehases väljastatud sertifikaadile. Väga oluliseks muutuvad ilmselt katselaborid/teimimisjaamad, sest need peavad tagama, et ehitis oleks kasutajatele ohutu. Seejärel tuleb leiutada tükkide kokkupanemise sõlmed, mis kõik on omakorda ebastandardsed, seega läheb arhitektide-inseneride nutikus järjest enam hinda. Arvatavasti tuleb materjal juba varakult ehitusplatsile kokku koguda, et teha jooksvalt täpsed mõõtmised ja katsetused. Lõpuks tuleb see materjalikuhi hoolikalt kokku panna, mis võtab ilmselt palju rohkem aega ja nõuab teistsuguseid masinaid kui tänapäeval valmis elementidest ja standardsete ehitusjuhiste järgi ehitamine. Kokkuvõttes on ehitada keerulisem ja aeganõudvam ning küllap ka kallim. Tõenäoliselt muutuvad ehitised ka väiksemaks. Tasuta või soodsalt saadud materjal ei kaalu üles kogu muu protsessi keerukust. See tähendab, et ehitatakse vähe ja üksnes siis, kui see on hädavajalik. Praegu on ehitusvaldkond üks saastavamaid ja energiamahukamaid, seega võib selline tulevikuvaade planeedi päästmisele kaasa aidata küll.

Näitus pakub erilise ruumikogemuse leidmaterjalidest loodud installatsioonidena. See paneb mõtlema, milline on tulevikus arhitektuuri ja linnaruumi esteetiline pale. On see ilus? Kole? Kindlasti on see teistsugune, variatiivsem, tulvil ootamatusi ja humoorikaid lahendusi. Näitus on otsekui pikksilm, mille abil vaadata tulevikku, uurida uut laadi arhitektuuri detaile, ning ka minevikku, näha sealt pärit ehitusvõtteid ja materjale. See pikksilm annab edasi ka aistingulisi elamusi, mida pakuvad erinevate materjalide kummastavad assamblaažid. Spolia ehk eesti keeli vanade ehitiste (dekoratiivsed) tükid, mida kasutati uute müüride ladumisel, oli juba Rooma riigis popp ning ehitusdetailidega kauplemine oli tulus äri. Taaskasutus toimis nii monumentide kui ka tarbeehitiste puhul. Samas pole see üksnes antiigile ainuomane, väärt materjalide korduvkasutamine on nii loomulik asi, et on toiminud igal ajal ja igal pool. Siin kandis sobib selle mõtteviisi kohta öelda: terve talupojamõistus leiab väärtuslikule materjalile ikka sobiva koha/kasutuse. Meenub ka Nõukogude-aegsete datša’de imepärane arhitektuur, kus käiku läksid kõikvõimalikud leiud. Kitsad ajad arendavad loovust ja nutikust. Loodetavasti käivitab loovuse ja nutikuse ka ülekuumenev planeet, mis sunnib kiiremas korras tegema kõikides eluvaldkondades suuri muutusi – teistmoodi olemisviisi leiutama. Näitus „Linnamaardla“ annab lootust ja kutsub julgelt kaasa mõtlema.

1 Andri Snær Magnason, Ajast ja veest. Jutustus tulevikust. Postimehe Kirjastus, 2022.

2 Samas.

3 Ulla Alla, 30 aastat pausi. Uurides mittetegemist. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2021. https://eka.entu.ee/public-thesis/entity-429451/alla-ulla-30-aastat-pausi

4 Riik kaardistab sõjapõgenike tarbeks tühjana seisvaid maju ja kortereid. – ERRi uudised, 19. IV 2022.