I preemia – „Pikk muuseum“, Kai Süda ja Risto Parve (Karisma Arhitektid ja Amhold)

II preemia – „Tark tänav“, Toomas Paaver, Edgar Kaare, Terje Ong, Liina Einla, Timo Saabas ja Kristofer Soop (Linnalahendused, Tajuruum ja Kobras)

III preemia – „Pikk galerii“, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).

Ergutuspreemia – „Siluett“, Gianfranco Franchi, Chiara Tesi ja Rea Sepping (Itaalia arhitektuuribüroo Franchi Associati)

Žürii: Mihkel Juhkami (Rakvere linnapea), Rainer Miltop (Rakvere abilinnapea), Angeelika Pärna (Rakvere linnaarhitekt), Raul Vaiksoo, Kalle Vellevoog, Maarja Kask, Oliver Alver (kõik EAL)

EV 100. sünnipäeva programmi „Hea avalik ruum“ seitsmenda võistluse raames tuli seekord vahelduseks linnaväljakute ja linnasüdamete taasleidmisele Rakveres välja pakkuda lahendus hoopis tänava jaoks. Eesti linnade seas on Rakvere uuendusmeelne suhtumine avalikku ruumi legendaarne. Rakvere keskväljak tuuakse peaaegu alati näiteks, kui on vaja selgitada kvaliteetse avaliku ruumi ja linna elujõulisuse seost. Seekord otsiti häid mõtteid Pika tänava sujuvamaks linnakoesse põimimiseks. I preemia vääriliseks tunnistati Kai Süda ja Risto Parve võistlustöö.

Viimased „EV 100“ avaliku ruumi arhitektuurivõistlused pole eriti rohke osavõtuga silma paistnud. Konkursse on palju, aga arhitektidel on ka niisama töid ja tellimusi. Mis teid Rakvere puhul paelus, miks otsustasite just sellesse linna oma aega panustada?

Kai Süda: Pika tänava oma on „EV 100“ avaliku ruumi konkursside seas eriline. Lahendada tuli tänav, mitte väljak. Rakveres meeldis meile läbiva narratiivi puudumine. See oli ka üks konkursist osavõtmise põhjusi. Ja muidugi see, et Risto on Rakverest pärit.

Risto Parve: Mina vist olingi see initsiaator, kes ärgitas Kaid konkursist osa võtma. Mul tekkis tunne, et peaks ja tahaks kaasa rääkida. Rakveres möödus minu lapsepõlv ja Pikk tänav on mulle väga tuttav. See on teatri ja Linnuriigi elamute ühenduslüli. Olen seda tänavat mööda käinud palju, nii varajastel hommikutundidel peolt tulles kui ka päeval festivalidel olles või niisama jalutades.

Ma lahkusin Rakverest pärast keskkooli, sellest on möödas pea 16 aastat. Nii et olen sealt eemal olnud juba mõnda aega. Praegu olen sinna, k.a Pikale tänavale, sattunud harva. Ja ma näen, et midagi ei ole muutunud, tänav on samasugune, nagu enne minu lahkumist. Korraldatakse küll erinevaid üritusi – laatu ja kontserte, aga tema olemus on ikka sama. Nüüd, koolis ja elus targemaks saanuna, märkan hoopis rohkemat ja oskan palju paremini sõnastada, mida muutma peaks.

Mida siis Rakvere Pikk tänav vajaks?

Süda: Meid paelus väga Pika tänava hoonestus. Kui seda vaatamas käisime, avanes see meile suurtest ansamblitest pisikeste detailideni ikka enam ja enam. Nägime, et seal on kõik juba olemas, et see keskkond ei tohiks enda kõrvale saada konkureerivaid ülimoodsaid lahendusi. Vaja on pigem fooni, mis olemasolevat mõtestada ja avada aitaks. Nii tuligi mõte muuta Pikk tänav arhitektuurimuuseumiks. Kõik tänavat ääristavad hooned tõuseksid tee valge pinna taustal esile. Ehk tekib siis ka majaomanikel tunne, et nende kodu ja maja on väärtuslikud, ehk siis hinnataks ka oma elukeskkonda rohkem ja kasvaks motivatsioon oma maja korda teha. Praegu on seal palju kehvas seisus hooneid.

Kindlasti ei peagi kõik majad olema ideaalselt restaureeritud, mõni võikski jääda ajahambast puretuks. Konkursitingimustes oli nõue kõikidele tühjadele aladele hoonestus või uus funktsioon pakkuda. Aga minu arust on ka pausid hoonestuse vahel head. Needki annavad ülevaate ajaloos toimunust ja neist saab muuseumi osa. Miks mõni hoone laguneb, miks mõne koha peal on auk, kuidas see auk tekkinud on? Kõik see on tegelikult ju osa sellest tänavast ja väga kihvt.

Parve: „Muuseum“ võistlustöö pealkirjas ei ole juhuslik sõna. Terve see tänav on kui pikk ajatelg, kus jälgida ajaloo nüansse. Kui auke tänavafrondis kunagi hoonestama hakatakse, siis ei tohiks uutele majadele seada tingimuseks olemasolevaga sulanduda. Tänane päev peaks olema ikka tänase päeva nägu. Olevik peaks rääkima olevikust.

Süda: Võistlustingimusi lugedes hakkasid muidugi silma ka Rakverele tüüpilised sümbolid: teater, vallimägi, tarvas jne. Paljuski kirjeldati tavalisi turismimagneteid. Me tahtsime sellesse loosse tuua midagi ja kedagi uut ning mõtlesime arhitektuurituristi peale. See külastaja tulekski maju, Pikka tänavat vaatama.

Parve: Et Pikk tänav on ikkagi päris pikk, siis on avastamist ja nüansse seal palju. Kulgeda saab pikalt. Pakkusime ka iga hoone ette pannoo, kus kirjas selle maja lugu. Need majad ongi muuseumi eksponaadid. Ühest küljest moodustasid meie töö selgroo need majad, teisest küljest aga tänav ja sellel liikumine.

Süda: Me proovisime Rakvere tempost aru saada ja seda tabada. Pikk tänav on hea linna ühenduslüli, kuid ei ole õnneks väga oluline liiklussõlm. Rakvere mõõtkava ja rahulikku rütmi peab tajuma. Seal saab eelistada jalakäijat. Auto peab jääma küll valemisse, kuid põhiline jõud on jalakäijal.

Millised on põnevamad ja sümpaatsemad eksponaadid – majad – uues arhitektuurimuuseumis?

Süda: Olen olnud seotud Pikk tänav 15 asuva kaitseliidu hoone restaureerimisprojektiga. Nii et ma ise tormaksin esimese hooga selle hoone juurde. Kihvt on sellel tänaval aga hoopiski erinevate hoonete paljusus. Me näeme puitehitisi, telliskiviehitisi, sakraalehitisi, elamuid, krohvitud hooneid, palk- ja paekivihooneid. Materjalivalik on kirju ja selle tõttu saab esile tuua ja väärtustada ka paljusid stiile. Pikk tänav on ajalooliselt olnud linna esindustänav ja seda on hoonetes näha. Kõrvuti seisavad tsaariaegne telliskivimaja, väike puitmaja ning eputav pseudoklassitsistlik hoone.

Parve: Kõik need majad on õlg õla kõrval, vaatavad tänavale ja tahavad samaaegselt võrdselt silma paista ning tähtsad olla.

Te ei pakkunud oma tööga kuigi palju muutusi. Sekkusite minimaalselt ja mõtestasite olemasolevat.

Süda: Me otsustamise nii teadlikult. Kui „Hea avaliku ruumi“ programm välja kuulutati, siis otsustasime, et osaleme, kui saame sekkuda kontseptuaalselt. Me ei tahtnud linnaruumi pudistada moodsaid elemente, mida linnaväljak ehk nõuab. Plaanime Rakveres välja vahetada vaid vana teekattematerjali valge betoonkivi vastu ning lisada mõned aksessuaarid. Kõik pingid on paigutatud vaadet suunavalt või nii, et mõnd ansamblit või näiteks katusemaastikku saaks pikemalt silmitseda. Oluline on nende asukoht. Aksessuaaride disain on selles projektis pigem teisejärguline.

Parve: Väärtustame ikkagi olemasolevat. Ainsat suuremat uut objekti pakume hoopis ristiteljele keskväljakust vallimäe poole, praegusele kirikuesisele parkimisplatsile. Tahaksime vanu müüre kasutada selleks, et teha sinna väike kohvik ja turismiinfokeskus. Platsil võiks päeval päikest võtta ja õhtul filme vaadata. Tänav peaks elama terve päeva.

Süda: Konkursiga Pika tänavaga risti oleva telje lahendust ei nõutud, kuid meile tundus, et ilma sellele tähelepanu pööramata ei saavuta tervikut. Siin piisab telje selgemaks väljajoonistamiseks vaid valgustuse järkjärgulisest väljavahetamisest.

Parve: Linn on veidi hädas, et turistid leiavad Rakveres üles vaid vallimäe. Buss pargitakse vallimäe taha, sealt minnakse üles, käiakse linnuses, pärast jälle sama teed pidi alla ja siis juba linnast minema. Külalised justkui ei jõuagi linna sisse. Nad peabki linnusest linna poole suunama.

Suurem osa „EV 100“ avaliku ruumi võistlusi on eesmärgiks seadnud linnaväljaku rajamise. Nii ühekülgset lähenemist linna avalikule ruumile on mõnevõrra ka kritiseeritud. Võib-olla ei ole keskväljakud alati see avalik ruum, mida linnadel tarvis on?

Süda: Alguses olin ma ka tõesti keskväljakute suhtes reserveeritud, mõtlesin, et kas on õige keskväljakuid kunstlikult tekitada. Kuid kui vaadata häid keskväljakuid, kas või Rakvere oma, siis näeme, kui suur ja võimas sümbol see linnale on.

Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks on linnaväljak väärikas ettevõtmine. Bussipeatused ja prügikastid võivad linnaelanikule vajalikud olla, kuid ehk ei peaks see olema juubeliürituse teema. „EV 100“ ruumiprogrammi algatuse juures on mõnus, et paljudele linnadele on püütud anda uus hingamine. Kui vaadata nii, et linn otsib oma südame põksumisele uut rütmi, siis on need konkursid täiesti õigustatud.

Parve: Eks Rakveregi oli enne väike linnake, kes tahtis olla suur. Keskväljakus peitus just see jõud, mis Rakvere kaardile tõi ja linnale identiteedi lõi. Nüüd on ka linnaisad ise oma avaliku ruumi üle uhked. Võib-olla juhtub teiste linnadega samamoodi. Eks väljak ole igaühele ka kõige arusaadavam avaliku ruumi element: selle kohta osatakse arvamust avaldada, muutustele kaasa elada ja pärast seda ka kasutada.