Laulmine ja häälekasutus olid tänapäevasele palju lähemal kui pillimäng ja pilliehitus. Nii rõõmsad kui kurvad laulud kulgesid sitsiliaana-laadselt õõtsuvas 6/8 rütmis, millele mõned kaheksandikud juurde tulid ? nii et sümmeetriline polnud see liikumine ja takt sugugi. Helilaadilt meenutas kuuldu kõige rohkem ilma juhttoonita minoori. Teinekord jälle esinesid suur ja väike terts ehk minoori ja maþoori, musta ja valge tunnused vaheldumisi. Põhiline järeldus: hilisema õhtumaise muusika ning kunsti alust ? hea ja kurja, rõõmsa ja kurva konflikti polnud. Ammugi mitte arengut, võitlust. Selle asemel ühes, meie mõistes ebamääraselt rõõmsapoolses, ilma teravusteta seisundis kulgemine. Ainus meeleolu, mille suunas ajuti mingitki arengut võis aimata, oli ekstaas, mis saavutati fraaside kordamisega. Dünaamikat asendas võnkuv mikrodünaamika. Iga pala lõpp saabus ootamatult, ilma tunnetatava vormiarenduse või -loogikata. Kinnituseks korrati lõpus küll viimast fraasi või lisati naljapärast hoopis mingi uus motiiv.
Muusika-arheoloog
Ansamblijuht Conrad Steinmanni kohta võib kasutada haruldast nimetust ?muusika-arheoloog?. Kinnituseks väljavõte kavalehelt: Seistron on täpne koopia pillist, mis leiti Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauakambrist ja mis on pärit ca 1280. aastast e. Kr.? Sellise muusika taaslooja peab olema ise teadlane, pillimees ja helilooja ühes isikus. Selletaolised kavad aegade hämarusest on teadagi spekulatsioon antud teemal, sest autentset pilti ei tea ju keegi ning meieni jõudnud tulemus on tugevalt mõjutatud vahendajaisiku suvast. Samas on põnev vaadata vaasimaalide ja luuletuste järgi taasloodud pille.
Nii kõlalt kui kujult tänapäevaste instrumentidega kõige sarnasemad olid aulos (üheaegselt kahel torul mängitav puhkpill) ja tympanon (ümmargune raamtrumm, ka tamburiin). Tympanon?il esitati ka pilli soololugu ? virtuoosne, kontserdi leebest üldtoonist ekstaatilisuse ja metsikusegagi erinenud pala, mis teenis ka ainsana publiku vaheaplausi.
Harukordne oli kreeka trompet salpinx, meetripikkuse peenikese toru ja rusikasuuruse kuulikujulise alaosaga pill, mida kontserdi lõpus kasutati edukalt vaasina. Toru oli nii peenike, et roosi vars püsis pilli avauses paigal ? ja iseseisvalt laua peal püsti seisis see imetegu ka.
Vokaalist olid kõige iseloomulikumad väikese huikega lõppevad ülespoole suunatud glissando?d.
Ansambli sopran saatis end seitsme keelega lüürasarnasel barbitos?el, keelte pikkusega võrreldes imetillukesel, kilpkonna kilbist korpusega näppepillil. Ega sealt heli küll eriti välja ei tulnud, pigem kostus aimatava helikõrgusega plõks. Ansambliline tasakaal tekkis selle pilliga alles siis, kui vokalist laulmise asemel ümises. Kesk-Aasia muusikast tuttava melismaatilise (kaunistusterohke) üminaga jäi meelde ka brasiillasest meesalt. Tema nasaalne, oboe tooni meenutav naishääle tämber moodustas (nais)sopraniga väga huvitavalt kõlava dueti, lisades kontserdi niigi nautlevasse meeleollu Antiik-Kreekale iseloomulikku pikantsust.