Seega ? ?piir? on olemas eelkõige ?nii hea kui ka kurjana? (ning mitte niivõrd ?sealpool head ja kurja?). Kolmandaks on meil ju olemas Emil Tode (eestikeelselt Tõnu Õnnepalu, sündinud 1962) romaan ?Piiririik? (1993), kus nii ?piir? kui ka ?riik? on kokku viidud moodustiseks, mida kirjanik ise määratleb nii: ?Ükskord ma lugesin lehest sõna ?piiririik?. Nii nimetati seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt.? (lk 181). Niisiis: piiri ei ole näha! Piiripealsetki (kirjanikku? Emil Todet?) pole näha! Okastraat on kadunud ja sellega koos, paraku, ka Eesti kui piiririik. Emil Tode häda on muidugi selles, et ta hävitab Eesti nii riigi kui ka piirina. Mispärast? Mispärast küll?
Ent läheneme nüüd piirifenomenile ajaloolisemalt. Vaatame näiteks, kui liigutavalt kirjutas ?piirist? üks meie olulisemaid ärkamislaulikuid, Juhan Kunder (1852 ? 1888) juba aastal 1876 luuletuses ?Munamäel?: ?Kui siit pilve piirilt alla vaatan / üle õitsva Eestimaa, / rõõmulaulu siis maailma saadan, / hüüan valju häälega: / Siin on ilus elada!? Eriliselt tõstab Kunder seejuures esile just lääne-suunda: ?Lääne piiril mürab mere lagi, / viskab vahtu pilve pool?, / läbi lille? hoovab hõbejõgi, / lainetelles laulu lool: / Siin on ilus elada!? Seega piiritles Kunder meie ilusa isamaa esiteks ?pilve? ja teiseks ?lääne? piiriga. Vähemalt nendes piirides oli siis Kunderi sõnul ?ilus elada?. Kurikuulus idasuund jäi Kunderi sule poolt, paraku, piiritlemata. Ent selle piiri määratles aastal 1957 oma luuletuses ?Sünniaasta? Ralf Parve, kes sündis juba kodanlikku Eestisse ja kelle jaoks eesti kodanlus oli n-ö idasuuna, ?teise maailma?, s.t. Nõukogude Liidu juba eelpool mainitud okastraadi abil kinni pannud: ?Aga kui ma kord nägijaks sain, / rippusid okastraatkardinad / läbipaistmatult tolle teise maailma ees, / ning kui ma tahtsin selle taha pilku heita, / ulatati mulle tumedad prillid. ? Seega. Nii Emil Tode, Kunderi kui ka Parve piirikontseptsioon on seotud silmadega, vaatamise, nägemise, nägijakssaamise ja tumedate prillidega. Piiri peab nägema! Kas ei ole siin mitte tegemist ?silmapiiriga?? Mis lähenedes alati kaugeneb, mis jääb kohaks, paigaks, jooneks, kuhu mitte kunagi, iialgi ei jõuta! Või on siin tegemist elementaarse lahku-kirjutamisega ? ?silma piir?? Milline oli kadunud Kunderi ?silmapiir?? Milline tema ?silma piir?? Kuidas suhestus see tema munamäeliku ?pilve piiriga?? Ent meil on ju veel olemas Ado Grenzstein (eestikeelselt A. Piirikivi, 1849 ? 1916), kes oma lastelaulus ?Viisk, põis ja õlekõrs? räägib väga konkreetselt ka piiri võimalikust ületamisest. Selles luuletuses räägitakse teatavasti minemisest Tartust Viljandisse, mispuhul n-ö piiri funktsiooni omandab Emajõgi. Kusjuures see piiriületamine lõpeb kurvalt isegi põiele: ?Põnnadi, põnnadi hüppas põis, / naeris, mis ta naerda võis, / tõmbas ennast õhku täis ? / ja karplauhti! lõhki käis.? Siit ka ootuspärane küsimus: milline oli/on Piirikivi sõnum? Mida see tähendab? Aga loomulikult seda, et ?piir? ei ole naljategemise koht. Seda ka siis, kui seda ?piiri? parasjagu ei rikuta. Piir oli/on tõsine probleem isegi põiele, eestlasest siis rääkimata.