Riigikohus tühistas Rail Balticu planeeringu Lõuna-Pärnumaal, kus raudtee oli kavandatud kulgema läbi

hõreda inimasustusega metsalaama. Seal, kus inimesi on vähe, ei pea muretsema sundvõõrandamise ja kohalike vastuseisu pärast. See-eest vajavad selliste alade elukeskkonda aga paljud teised liigid. Rail Balticu puhul sattusid fookusesse metsised. Inimtegevuse üks ohtlik tagajärg, mida võimendavad ka kliimamuutused, on elupaikade kadu ning sellest tulenev populatsioonide väljasuremine ja elurikkuse vähenemine. Elupaikade hävitamine ja killustamine toob kaasa ettearvamatu häda – ja mitte ainult looduslikele liikidele, vaid ka inimestele, muu hulgas ühelt liigilt teistele levivad taudid. Selliste probleemide tõsidust mõistab nüüdseks juba igaüks. Arendusprojektid – olgu nendeks tuuleparkide, raudteede või tehaste rajamine – on antropotseeni lahutamatu osa. Kui targasti kavandada, võivad need tuua ka keskkonnale laias plaanis kasu. On piisavalt põhjust pidada tuuleenergiat või raudteetransporti alternatiividest keskkonnasõbralikumaks. Arendustegevuse puhul saab asukoha keskkond siiski alati kannatada. Paratamatult jõuame paljude projektide puhul küsimuseni, kas häirida inimeste või teiste liikide elu. Teadvustades, kui suurt südamevalu võib põhjustada kodu kaotus, tuleb tõdeda, et oleme jõudnud ajastusse, kus puutumatuid looduslikke elupaiku tuleb väärtustada kõrgemalt. Inimene on paindlik ja kohanemisvõimeline liik, see ongi meie evolutsioonilise edu saladus. Raudtee alla jääva kodu asemele saab rajada uue, tekkivat kahju saab mingil määral kompenseerida. Metsised seevastu on elupaiga valikul väga pepsid. Neile sobib koduks vaid vana loodusmets, mida raiete ja kuivendamise surve tõttu Eestis enam kuigi palju ei leia. Kui arendustegevuse käigus pole siiski võimalik vältida ohustatud liikide elupaikade lõhkumist, on oluline, et avalikkus teadvustaks, mis on selliste otsuste hind.