Eesti nõukogude mineviku mõtestamises on vähehaaval võimust võtnud uus etapp. Peale teadusliku ajalookirjutuse mõjutab see ka fiktsionaalseid või poolfiktsionaalseid lugusid, võib-olla isegi vastupidises suunas. Pikka aega on selliste žanride puhul kõnevoor olnud nende käes, kelle kaudu on tahetud ennekõike ligi pääseda varem keelatud ajaloolisele tõele; domineerinud on isiklikud mälestused. Nüüd on käes aeg edasi liikuda järgmiste vormide juurde: nõukogude aeg on vaba võtmiseks ja kunstiliseks kasutamiseks, „loolikumate“ lugude jutustamiseks, allegooriate maalimiseks.
Perspektiivide segunemine
Vahest kõige selgemini paistavad uued lood välja filmikunstis, sest kinofilm on suuržanr, mis nõuab pikka valmimisaega, suurt eeltööd ja detailseid plaane – ning õnnestumise korral saab ka laialdaselt tuntuks. 2014. aastal tuli välja „Risttuules“ (Martti Helde), 2015. aastal „Vehkleja“ (soome režissööri Klaus Härö film populaarse eesti näitleja Märt Avandiga peaosas), 2018. aastal „Seltsimees laps“ (Moonika Siimets). Kuid sama on toimunud kirjanduses. Võimsa avapaugu andis välisvaatleja: soome kirjanik Sofi Oksanen romaaniga „Puhastus“ (2008), millele järgnes „Kui tuvid kadusid“ (2012). Kodumaised tegijad alustasid hiljem: Kai Aareleiu „Linnade põletamine“ ilmus 2016. aastal, Vahur Afanasjevi eriti suurejooneline „Serafima ja Bogdan“ 2017. aastal.
Need uued lood on jutustatud põnevusloo või muinasjutu võtmes, nad stiliseerivad ja annavad edasi selget sõnumit, pooled on valitud ja pole kahtlust, kes on head, kes halvad. Olulised on pilkupüüdvad kulissid, pilt „nõukogude ajast“, ning inimeste lood on ennekõike selle teenistuses. Igatahes on tegu ka jutustajale enesele eksootilise maailmaga. Nii polegi imestada, kui säherdust muinasjuttu jutustab välisvaatleja – kui mitte mujalt pärit inimene, siis niisugune, keda kirjeldatavatest sündmustest lahutab ajaline distants.
Välis- ja sisevaade ei ole aga päris puhtad jaotused. Filmižanr on ka selles mõttes hea näide, et hõlmab paljusid tegijaid. Hiljutise „Seltsimees lapse“ puhul tekib ilmselt Leelo Tungla kuulsuse tõttu tugev kaksikautorsus: temale kui filmi aluseks olnud raamatute autorile on tegemist üsna konkreetselt autobiograafiaga, lapsepõlvelooga; seevastu 1980. aastal sündinud režissöör on 1950. aastate suhtes kindlasti välisvaatleja – rääkimata lapspeaosatäitjast Helena Maria Reisnerist. Niisiis perspektiivid segunevad. 1977. aastal sündinud Oksaneni rahvusvahelisele bestsellerile lisas teatavat tõsiseltvõetavust, et kirjanik oli lapsena eksootilises Nõukogude Eestis korduvalt külas käinud, ning 1972. aastal sündinud Aareleid ja 1979. aastal sündinud Afanasjev on selles riigis koguni elanud. Sünniaastatest hakkab välja paistma teatav põlvkondlik muster. Olgugi et nii film kui ka nimetatud romaanid käsitlevad (ka) varasemat, Stalini perioodi, annaks kokkupuude hilisnõukogude tegelikkusega just nagu sellegi aja paremaks mõistmiseks ja jutustamiseks volituse kätte.
Nõukogude piim
Perspektiivide segunemise mõttes põnev juhtum on ka läti kirjanik Nora Ikstena ja tema viimane romaan „Emapiim“ – nõukogude ema ja tütre lugu. Eelmises lõigus mainitud autoritest on Ikstena veidi vanem: ta on sündinud 1969. aasta 15. oktoobril ja vähe sellest, seda sünnikuupäeva jagab temaga romaanis kujutatud tütar. Niisiis on tekstil ühelt poolt selgesti olemas autobiograafiline mõõde, mitte üksnes juhuslikul, vaid ka selgesti lugejale signaliseeritud kujul. Teiselt poolt on see hoolikalt ja teadlikult kujundatud eksootiliseks „looks nõukogude ajast“, mis justkui ei olegi argipäev, vaid pidev võitlus võimu ja inimeste vahel. Tütre ja ema vahelduvates monoloogides lahti keerduv suhe on raske, tänapäeva mõistes küllap koguni düsfunktsionaalne, kuna ema kannatab mõnikord märatsushoogude all, enamasti kapseldub enesesse, teeb ka suitsiidikatse; ning selle esmase põhjusena pakub end romaanis välja nõukogude riigi hoolimatu mäng inimestega.
Eriti kriipsutab poliitilise eksootika mõõdet alla romaani pealkirja (autoriseeritud) ingliskeelne tõlge: Soviet Milk ehk „Nõukogude piim“ (algupärand räägib ikka emapiimast nagu eestinduski). Seda enam võtavad inglise tõlke lugejad, kaugem publik, teksti vastu just niisuguses võtmes. Narratiiv ja kujundikeel peegeldavad arvustajate jaoks „nii Läti füüsilist seisundit Nõukogude võimu all kui ka peategelaste vaimset seisundit“1 ja piimast saab „metafoor ideoloogiale, mida lätlasi tarbima sunnitakse ja mida mõlemal naisel on raske alla neelata“.2 Küll aga valmistas teatavat hämmeldust, et samast tõlgendusmallist on nurisemata lähtunud mitmed eesti kriitikud. Siinkandis on leitud, et romaan „annab ühe poliitilise ajastu sisemisele geograafiale sõnad ja pildi, vabastab mõtlemiskontrolli all olnud vaikuse“, „avab need tundmatud jõud ja need seismilised masendavad seisundid, millega inimestel tuli II maailmasõja ja okupatsioonide ajal silmitsi seista“;3 „teoses esitatud inimsaatused ja olustikukirjeldused on täiesti nostalgiavaba kriitika nõukogude ühiskonnale“.4
See pole muidugi päriselt vale. Nagu öeldud, Ikstena romaanil on täiesti selgesti olemas selline suunitlus, teoses tahetakse kujutada nõukogude aja spetsiifikat, elu surutise all – mitte väga peeni vihjeid sellele on täis kogu tekst. Kohati kisub asi koguni nõukakitšiks, eriti teose raamistuses, see tähendab alguses ja lõpus, kuigi niisugune liin jookseb punase niidina läbi kogu raamatu. Näiteks kirjeldused sellest, kuidas „kommunismi suunas koju või tööle [kiirustasid] mingid teised, noruspäised inimesed – võrkkottidega, millest tungisid läbi saiapätsid ja erkroheliste korkidega keefiripudelid, ning halli paberisse mähitud pesupakkidega, mis olid kinni seotud pruuni peenikese nööriga“ (lk 13) või kuidas „[k]uskil lähemal elas keegi alternatiivset elu – luges samizdat’i trükiseid, jõi ja unistas vabast Läänest, mis hõljus raudse eesriide taga illusioonina õhus“ (lk 16) on mõnusalt loetavad, aga ikkagi nagu välistarbija jaoks natuke liiga ilusasse kinkepakki pandud. Esmapilgul jõuliselt didaktiline allegooria on ka mõistulugu oma poegi söövast hamstrist, kelle teguviis tundub lapsele perversne, kuid keda ema õigustab mõru väitega, et loom sõi oma pojad ära igatsusest vabaduse järele.
Emakohv
Aga nagu mõistulugudes ikka, jääb hamstri moraalne staatus kahetiseks – ja veelgi enam, ka keskne piima-metafoor ei tööta kokkuvõttes päris puhtalt ja ühemõtteliselt. Kogu eelkirjeldatud teemaseadet arvesse võttes peaks romaan jutustama, kuidas nõukogude võim, kes tükkis kõige kallale, mis inimesele püha, on võikalt väärastanud isegi ema ja lapse suhte. Vist on aga lugu olnud Ikstenale nii isiklik, et seda pole olnud võimalik päris nõnda plakatlikult lahti kirjutada.
Kõigepealt on ema ise kui kibeda mürgipiima tootja ja samal ajal sellest keelduja ühtaegu nõukogude võimu kehastaja ning selle ohver. Ühelt poolt näeme, kuidas äsjasünnitanud naine tunneb end režiimi kuritegudest niivõrd määrituna, et ei tihka vastsündinut imetada ega suuda lapsega sidet luua. Teiselt poolt on selles, kui ema ei pühendu jäägitult väikelapsele, midagi ühist nõukogude võimu naisemantsipatsiooni retoorikaga. Ka on tegelase hullusel muid põhjusi kui üksnes võim, näiteks vallandab ühe episoodi nõme surmajuhtum haiglas, mis ei ole ju kuidagi vahetult seotud riigikorraga.5 Liiatigi jätab ta küll tütre tänapäeva mõistes üsna jõhkralt hooletusse, kuid kirjanik ei lase sel aspektil domineerida: nende vahekorda iseloomustab lõpuks pigem soojus kui kibedus. Õieti ütleb ema oma monoloogis selgelt välja, et tema emotsioonid ei moodusta loogiliselt koherentset süsteemi: „[S]ünnitamine, lapse ilmale toomine sellel ajal ja selles kohas tundus mulle sama mõttetu nagu kõik ümberringi toimuv. [—] Kuid ma ei olnud oma mõtetes konsekventne, sest kes siis veel kui mitte just minu tütar tõi sellese unisesse eksistentsi mingi tähenduse valgusekiire“ (lk 90).
See kõik on liiga eluline ja ebajärjepidev, et toimida selge õpikuloona ühe konkreetse poliitilise süsteemi kohta. Lõppude lõpuks on kirglik (nais)günekoloog, kes tunneb vastumeelsust sünnitamise ja imetamise vastu, piisavalt kandev paradoks ükskõik missuguses ajas ja kohas.
Kõige põnevam ja sümpaatsem ongi teoses ema karakter oma tegelikult väga mitmekesiste motivatsioonide, tõugete ja tõmmetega. Ta on psühholoogiliselt ebastabiilne, andekas, lugemishuviline, jäägitult tööle pühendunud ahelsuitsetajast naistearst – ja ta ei ole üksi, selliseid on hulganisti. Ta kirjeldab Peterburi instituudi venelannadest kolleege, „kes elasid kohvist, sigarettidest, kofeiinist ja keedetud peedist, kandsid pakse karedaid kampsuneid ja laiu pükse ja poisipead ja olid haaratud mõttest, et peavad dešifreerima viljakuse ja viljatuse müsteeriumi“ (lk 40). Teisal: „Me olime suurepärane seltskond – need arstiteadlased, paadunud vanatüdrukud, keda huvitasid üksnes katseklaasid, rakkude reebused mikroskoobis, keerulised teooriad, kohv, sigaretid, kofeiin ja piiritus, keda ei kottinud abielu ja lastekasvatamine, kes pühendasid ennast teadusele, nagu oleks pidanud pühenduma oma meestele [—]“ (lk 47).
Rohkem kui olematu piim – mida on romaanis metafoorina ehk tõesti üle kasutatud, nagu arvab Alvar Loog –, määratlebki ema karakterit must kohv, mille tasse tütar hiljukesi tema toast koristab. Kuid mulle tundub, et ei fiktsionaalne tütar ega ka raamatu autor pane seda talle pahaks.
Naised ja ajastu
Sellise nõukogude naise kuju ei ole muide retrospektiivis sugugi populaarne. Tagakiusatud ja hullumeelse vene intellektuaali kuju iseenesest on vägagi olemas ja tuttav, kuid see pole üldiselt naiselik arhetüüp. Meile on räägitud võõrast ja väheusutavast nõukogude naisest, reipast kosmonaudist või traktoristist. Meile on räägitud kalossides ja kitlis harimatust nõukogude naisest, kelle saatus ennast kadestama ei pane. Meile on räägitud leidlikust nõukogude naisest, kes õmbles Silueti lõikelehtede järgi rõivaid ja värvis alumiiniumlusika varrest riivitud pulbriga silmalauge, et ometi natuke lääne moodi ilus olla. Aga niisugusest nõukogude naisest ei ole meile räägitud. Ammu oli aeg!
Tegelase ameti kaudu avaneb Ikstenal ka võimalus kirjutada nõukogude naise „naisteasjadest“. See on omamoodi kurikuulus valdkond, millest ringlevad rahvasuus üksikud motiivid: menstruatsiooni ajal kanti püksis vatti, mida oli raske hankida; seksuaalharidust andis jabur raamat „Tütarlapsest sirgub naine“; ainsa rasestumisvastase vahendina oli kasutusel abort. Suhteliselt võika sissevaate nõukogude günekoloogiasse on Eestis andnud mõned toonased tegevarstid.6 Eesti ilukirjanduses pole sellest aga justkui päris avatud kaartidega juttu olnud, omal ajal mõistetavatel põhjustel, retrospektiivis kes teab, miks.
Ikstena raamatus tõuseb neist motiividest esile abordipaine. Raseduse katkestamine on tugevasti laetud teema veel tänapäevalgi – abordiõigust peetakse naise isikuvabaduste oluliseks alustalaks, mille eest tasub võidelda, kuid samal ajal ei tähenda see, et otsus oleks isiklikus plaanis tingimata kerge. „Emapiima“ reaalsuses moodustuvad ooteruumi ukse taga vastasnaiskonnad viljatutest ja aborditegijatest, arst tunneb tahtmatust protseduuri läbi viia, kogu vastutus langeb ebaõiglaselt naistele. „Ja et seda teevad kaks naist – mõlemad teadlikult. Ja et tihti mees ei tea sellest midagi või ei taha teada, sest need on naiste asjad, see on naiste maailm. / Naiste maailm, kus elu ja surma kaaluti kogu aeg nagu täpsel apteegikaalul, mida pidi hoidma tasakaalus, aga ei võinud kunagi teada, kummale poole see vajub“ (lk 122).
Just sellisel günekoloogilisel taustal sugenebki raamatusse religioosne liin, mis niiviisi mõjub ootamatult veenvalt ja õigustatult. Ka kirikusse juhatab arsti patsient, kes rinnavähiga tema juurde tuleb; messiaks saab vastuvõtule tulnud hermafrodiit, keda teised arstid pole soostunud läbigi vaatama. Usk ongi siin raamatus muide puhtalt naiste usk, mees osutub ka jumalast rääkides reeturiks – vana juudi professor, kes küsib jumala uskumise kohta ja hiljem vastuse julgeolekule ette kannab.
Taas tahaks väita, et see kõik osutab pigem sisemistele kui välistele deemonitele, kuigi kes neilgi lõpuni vahet teeb. Igatahes ühendab autor siin tavapärasest nõukakitšist veenvamalt üldinimliku plaani ajastu spetsiifikaga – ja niisuguseid kohti on raamatus tegelikult palju. See teeb Ikstena romaanist kokkuvõttes märksa mahlakama, lihakama ja tuumakama teose kui plakatliku nõukogude-allegooria, millena see kohati mõjub ja millisena seda kiputakse serveerima ka meediakajastustes.
1 Catherine Venner, Soviet Milk by Nora Ikstena. – World Literature Today, 2018, mai. https://www.worldliteraturetoday.org/2018/may/soviet-milk-nora-ikstena
2 Tony’s Reading List, 5. III 2018. https://tonysreadinglist.wordpress.com/2018/03/05/soviet-milk-by-nora-ikstena-review/
3 Imbi Paju, Arvustus. Läti kirjaniku romaan „Emapiim“ valgustab läbi alateadvuse. – ERRi kultuuriportaal, 9. V 2018. https://kultuur.err.ee/829845/arvustus-lati-kirjaniku-romaan-emapiim-valgustab-labi-alateadvuse
4 Alvar Loog, Ema on lapse funktsioon? – Postimees 7. V 2018.
5 Samu aspekte rõhutab Iida Ligi blogis Kirjakoi. https://kirjakoi.wordpress.com/2018/06/21/nora-ikstena-emapiim/
6 Kiur Mölder, Naistearst meenutab I. Elmatar, 1997; Kiur Mölder, Naistearst meenutab II. Lambri Raamat, 2001; Ain Särg, Riivatud jutud. 1998.