Nõukogude erapidu tähendas aga otsimist ja ajakulu, enesealandust ja vähemasti suhtevõla teket igale, kes sotsiaalse surve all pidu korraldama paindus. Hoolimata sellest, et mingil ajal (1970ndate lõpp?) seati suuremates linnades juubilaride, nagu ka punaste sõjaveteranide jmt varustamiseks sisse eripoed, kust tõendi alusel sai suuremaid viina- ja vorstikoguseid osta, võib rahulikult arvestada, et iga juubilari eeldatavat eluiga vähendasid juubeli ettevalmistused mitme kuu, kui mitte terve aasta võrra.
Kui üksikult üldisele minna, siis kuidas suhestuvad sünnipäevandusega riigid ja rahvad? Kalendrit on oma huvides ära kasutanud kõik võimuorganisatsioonid, nii usulised kui ilmalikud. Mis tahes ideede, kohustuste ja muu mustuse pähemäärimine käib ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Ka demokraatliku riigi vabadel kodanikel ei õnnestu kalendripäevi riigivõimule korraldamiseks sokutada; palgatöölised seda tänavu iseseisvuspäeval eriti hästi omal nahal tajuvad, sest Eesti valitsus on leidnud ebapõhjamaise võimaluse puhkepäevale langevat riigipüha vaba tööpäevaga mitte kompenseerida. Vastupidine, ülalt alla pähemäärimise häda kipub aga Eesti kodanikkonnaga juhtuma ja paraku süveneva hullusega.
Veel kümme aastat tagasi oli kujuteldamatu nüüdne reaalsus, et peaministri vahetus läheduses tegutseb riigilavastaja koos pidutoimkondadega. Tõsi, praegunegi on Pätsi diktatuuri aja propagandatalitusega võrreldes veel ainult lapsekingad, kuid seeme on külvatud ja areneb-kasvab. Tänavusest iseseisvuspäevast on juba saamas suurejooneline eelmäng centennium’ile viie aasta pärast. Tõusvas joones, propagandafilmide ja miks mitte ka -ooperite, -romaanide ja -näidenditega. Juba viis aastat enne pärispidu hõljub ürituse ümber riiklik-poliitilist higilõhna, mis vaba kodaniku puristama paneb.
Kui riik on tekitanud korralikud kulissid, küllap siis juba keskkond ka kasutamist leiab. Veebruar, tulenevalt riiklikust pühadekalendrist, on patriotismikuu, mil trikoloorsema hoiaku peab avalikus kohas võtma isegi musta südamega rahvavaenlane. Ka üks oma väitel endiselt isamaaline partei ei jäta oma iga-aastaste küünlakuiste reklaamikampaaniatega meile meenutamata, millistele toona puberteedieelsetele poisikestele me iseseisvuse taastamise siiski tegelikult võlgnevat. Mage, et mitte öelda, häbilugu.
Olgu, lapsikusest me aastaga üle ei saa, tee nii vana vaba enesekorraldusega ühiskonnani, et selle algust keegi ei mäleta – mistõttu ei peeta ka sünniaastapäeva – on veel pikk. Sestap ma ei nurisegi ju muu kui selle üle, et riik oma kasvava jõuga aina enam röövib kodanikult vaba valikut ja initsiatiivi rahvariigi piduliku kalendripäeva tähistamisel, ehk töötab vastu kodanikuühiskonna kasvuloogikale. See on arenenud koguni nii kaugele, et EV 95 kodulehte külastades tekib mulje, justkui riigivõimu meelest oleks ka mingi „valentinipäev“ talurahvakalendri muistne ja lahutamatu osa ja seega kõigi eestlaste poolkohustuslik tantsupäev.
Juba aastaid tungib riik eriti oma sünnipäeval nagu keskaegne ülik sõjaretkel oma valitsusametnike, fanfaaride ja lippude kehastuses kodaniku (pärisorja) magamistuppa juba päikesetõusul ega lahku sealt enne südaööd. Neitsid rõõmustagu, isand on saabunud! Vägistab, tähendab armastab! Riiklike toimingute alltekst on rõhutatult see, et kes pole meiega, on meie vastu. Ebapatriootiline on ignoreerida palvet, paraadi ja pidukõnesid, rääkimata siis etnograafilisest kõrgpilotaažist sabatantsu kujul Estonias (mõnikord mujal). Kui sind ei ole kohal, hoia kinni televiisorist, või oled reetur!
Kui kujutleda kodanikke ja nende välja mõeldud riiki ühendatud anumatena, saab selgeks, mida ja kuidas riigivõimu intensiivne pidutsemine/juubeldamine kodanikelt röövib. Selgub, kuidas kodanikest on tehtud statistid, mitte aktiivsed kõrgema võimu jõukohaseid juppe kandvad subjektid. Ja see ei ole ilus.
PS Kõige veidra ja poliitiliselt omakasupüüdliku kõrval teevad riigivõimuasutused ka midagi asendamatut, positiivselt ainulaadset ja olulist, kui tunnustavad neid, kelle tõttu põhiseaduse sissejuhatusel tänaseni tegelik sisu olemas on. Nendele on pühendatud ka tänane Sirp.