Nagu artikli pealkirjast näha, kõlas kontserdil vägagi erinevat muusikat ning üldsegi mitte kesist maitset ei tule välja lugeda „sentimentaalse” alt. Liigitasin sinna Max Bruchi Kontserdi viiulile ja altviiulile op. 88, mille esitusel  soleerisid Arvo Leibur ja Mihhail Zemtsov. Viimane on meie õnneks päris kodustatud: oleme teda kuulnud juba suvel Järvi festivalil ja ka ERSO avakontserdil, kus ta hiilgavalt esitas Sancho Panza rolli Richard Straussi „Fantastilistes variatsioonides rüütellikule teemale” pealkirjaga „Don Quijote”. Eelkõige on Zemtsov mees, kes võlub altviiulist välja imeliselt pehmeid värve ükskõik millises registris ning jääb seejuures selgelt kuuldavaks: need omadused  ei käi alati kaasas ka selle instrumendi vägagi meisterlike valdajatega. Bruchi Topeltkontserdist on kaks versiooni: algselt klarnetile ja altviiulile ning siis viiulile ja altviiulile. Teost on siin varem esitanud Marie-Helen Rannat (viiul) ja Anne Ilves (altviiul) koos EM TA sümfooniaorkestriga Toomas Kapteni juhatusel. Heakõlalisel teosel, millel on hästi meeldejäävad viisid, on viimasel ajal sümfooniaorkestrite kavades taas läbilööki. Leibur ja Zemtsov on suurepäraselt  teineteist võimendavad partnerid, sarnase, pisut kõrvalt vaatleva, kuid ausameelse ja irooniata ilumeelele toetuva suhtega Bruchi teosesse. Eriline on nende kõlameele sobivus ja selle demonstreerimine. Tundub, et nii peabki Bruchi muusikasse tänapäeval suhtuma. Nii mõistis esitust ka publik, kes kviteeris sündmust tormilise aplausiga. 

Pidulik ja sentimentaalne kontserdi osa sai läbi ning teise poole täitis Tšaikovski VI sümfoonia „Pateetiline” e „programmiline” e „traagiline” – viimane siiski sisuliselt õigeim määratlus. Tšaikovski Kuuenda esitus on alati sündmus ühe orkestri eluloos, ükskõik kui palju kordi seda ka poleks kavalehel kohanud. 

See on sündmus nendegi vene orkestrite biograafias, kes on võimelised teost peast esitama, nii et dirigendile jääb vaid „baleriini” roll. Teos on ilmselt kõigi endast lugupidavate dirigentide ja orkestrite raudrepertuaaris ja üks esitatuim maailmas. Ja ikka minnakse seda kuulama teatava ärevusega, kas esitus on perfektne ja interpretatsioon isikupäraselt põnev. Saan oma kogemusest lisada, et kuulda võib väga igavat interpretatsiooni kaasnemas perfektse esitusega  ja ka vastupidi. Teos on esituslikult täis nii kive kui kände, aga suurepärasel esitusel nagu ei märkagi teisi. Selleks peab küll iga artist laval valdama materjali ja olema võimeline endast 110% andma ilma tagasilöökideta. On olemas ainult mõned sellised suured sümfooniad ka teistelt autoritelt – ei hakka tüli tegema ja neid siin loetlema.       

  Et Nikolai Aleksejev on suurte sümfooniate meister, seda on ta ER SO ees tõestanud korduvalt ja kuhjaga. Tema käe all ja tänu sellele repertuaarile hakkaski ERSO kõlama uues kvaliteedis. Tšaikovski on nende hulgas Aleksejevi repertuaaris aukohal ja kuidas see teisiti saakski olla. Pealtnäha on dirigendi (Aleksejevi) tegevus lihtne. Tuleb täpselt süveneda partituuri ja eksponeerida seda ja ainult seda, maksimaalse  täpsusega – ei ühtegi üleliigset laiendust, kiirendust ega eputamist detailidega. Lihtne, aga tehke järele ja saate tapva igavuse! Aleksejevi fraas kulgeb, näeb perspektiivi, aga ei maabu kunagi silmapiirile. See muusika elab ja on põnev, kuigi igiomaselt tuttav ja tsiteeritav kus ja kunas tahes. Ka ei liialda Aleksejev kunagi dünaamikaga selle maksimaalses osas: tema kulminatsioonid on targalt ette valmistatud ja seda mõjuvamad oma rikastes värvides.  ER SO esituses prevaleeris Aleksejevi esituslik kontseptsioon, kuid orkestri võimekus jäi võimalikust palju kahvatumaks. Probleeme esines pea igas valdkonnas, alates keelpillide ansamblist, puupillide häälestusest ja vaselegi on üht-teist ansamblis ette heita. Kunagi pole nii, et kõik on halvasti või vastupidi. Väga head olid fagotid, flööt, trompetid, tuuba, keelpillide üldine mahlakas kõlavärv jne – need elemendid ületasid lati, aga lati alla jäi natuke palju  materjali. Kas ER SO aur pole veel töötasandile jõudnud? Jääme lootma, et jätkub hagu, mida ahju ajada.