„Nende poeg“, EMTA lavakunstikooli magistrandi Eduard Tee lavastus, autor Eduard Vilde, lavastuses kõlavad ka tekstid evangeeliumist ning Fjodor Dostojevski „Vendadest Karamazovitest“, kunstnik Ksenia Kharkmaa. Mängivad Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Riho Rosberg ja Piret Simson, lavastuses teevad kaasa duo Paulina&Miia (Muba), vokaalansambel Rejoice (dirigent Sergei Mironov), Grete Alavere, Karmen Parijõgi ja Olga Malkina. Esietendus 27. V teatri- ja muusikamuuseumis.
EMTA lavakunstikooli magistriõppe kursuse 2022–2024 teema on lavastaja töö näitleja ja tekstiga. Lühike mänguperiood kuulub õppelavastuse juurde, „Nende poega“ mängiti kõigest neli korda, nii sisu kui ka osaliste ansamblimängu poolest väärinuks see süvenemise aega ja pikemat eluiga.
Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga. Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda. Kogutud teoste eessõnas (XIX anne, 1934) nendib Vilde lühidalt: „Kolmest novelletist („Viimne öö“, „Nende poeg“, „Äi“) hõngab Konstantin Päts’i noore „Teataja“ ründamisõhin.“ Autor lisab, et „Nende poeg“ ja „Viimne öö“ ilmusid saksa keelde tõlgituna ajakirjas Die Neue Welt. Vilde kolme lugu ühendab vanade inimeste kurb-terav üksilduse ja kõrvalejäetuse teema, edukam ja jõukamal järjel noorem põlvkond häbeneb vanemaid. Muide, traagilise finaaliga „Viimne öö“ peegeldub Urmas Lennuki algupärandis „Ääremaa“.
Veel suurem üllatus on Tee lavastuse publikut kaasav vorm. Pileti ostja pidi valima, kas saada osa pereõhtust või jääda vaikseks jälgijaks. Tekkis kiusatus vaadata lavastust kaks korda: esmalt osaleja, seejärel vaatlejana, vastupidises järjekorras kaoks üllatusmoment. Nägin siiski ainsa korra, jälgijana. Mõlemad variandid on kaasakiskuvad.
Etendus teatri- ja muusikamuuseumi Peeter Süda nimelises saalis algabki publiku liigitamisega. Lahkesti suunatakse osalejad kaetud lauda, mis paikneb saali keskel lavapoodiumi ees; publik ümbritseb lauda kolmest küljest. Põlevad küünlad lisavad pidulikkust, ent haakuvad vargsi ka peielauaga … Kandlemängijate duo loob meeleolu. Ontlikud teenijatüdrukud serveerivad jooke. Viimaks istuvad lauda ka võõrustajad: pisut ehk ebaleva olekuga piduperemees Johannes (Karl Robert Saaremäe) ja tema veetlev abikaasa (Getter Meresmaa), kes külalistega ladusalt suhtleb ning kõike paindlikult korraldab. Esietendusel jäi laua ääres juhtumisi (?!) kaks tooli tühjaks, loo hilisemas arengus mõjus see iseäranis valusalt.
Ligi pool tundi kestab see näiliselt sissejuhatav osa ehk sulnis vestlus laua ääres. Külalised esitlevad endid. Põnev oli jälgida, kuis enamasti öeldi oma õige nimi ja amet. Oleks ju olnud võimalik valida väljamõeldud rollinimi, hoopis teine elukutse, mida iganes. Aga no mis viga seda kõrvalt soovitada! Tutvumistseremooniale järgneb seltskondlik mäng: palutakse ette lugeda ja mõtestada taldrikute alla peidetud sõnumeid, mis pärit evangeeliumist. Läbivateks märksõnadeks häbi, häbenemine, andestamine … Iga sõna hoolega kuulatades ja mõtestades liigutakse loo tuumale lähemale.
Ühtäkki saabub hetk, mil Johannes loeb ette lihtsa ning tähendusküllase sõnumi: „Austa oma isa ja ema.“ Hetkega muutub mängu olemus. Võinuks öelda, et algab päristeater, kuigi see väide on petlik, sest kõik on juba alanud.
Saalis kustub valgus, üksnes küünlaleegid hubisevad. Pikkamisi avaneb eesriie. Laval näeme Johannese ema Mari ja isa Mihklit, kes on võtnud ette pikema teekonna, et kuulata poja jutlust. Piret Simson ja Riho Rosberg mängivad täpse tasase väärikuse ja napi huumoriga abielurahva harjumuspäraseid nägelusi, ühtehoidmist, lootusrikast elevust, et nad saavad esimest korda oma poega kirikukantslist kuulda-näha ja üksiti pojale külaskäiguga „teadmata rõõmu“ teha.
Veel kord teiseneb õhustik, kui toolid laua ümbert kirikupinkideks paigutatakse. Mihklil-Maril on oma pink ühes võetud. Nüüd ollakse kirikus, kus kõlab kaunis laul (vokaalansambel Rejoice). Lava saab valgustatud nõnda heledasti, et lausa pimestab. See prožektorite võimsus isegi häirib, jutluse ajal ei näe õpetajahärra silmi, ehkki seegi võib olla taotluslik.
Küll aga torkab silma, et kaasavas lavastuses osalejad jäävad kõik nagu kokkulepitult meieisapalve ajaks istuma, õpetaja sõnade peale tõusevad püsti üksnes Mari ja Mihkel kui ehedad kirikulised. Ilmselt tunnevad osalejad end üha mugavas külalise positsioonis, keeldudes koguduseliikme rollist? Selline mõttekäik teeb meele kurvaks, samal ajal võimendab loo sõnumit: sõnade ja tegude vastuolu, austamise ja häbenemise vaekaalusid. Ja küsimus pole siin vaatleja kõrkuses ega lahmivas hukkamõistus, vastupidi, mõtlen häbiga pooleks, kuidas ma ise antud olukorras talitaksin. Süda käsib tõusta, aga kas söandaksin …?
Aegamisi ja pöördumatult süveneb arusaam, et publiku kaasamise idee ei ole Eduard Teel niisama efektne nipp, see just muudabki osaduse sündmustega vahetuks, toob lavaloo hingele ligidale, sunnib oma südametunnistust läbi katsuma. Avardab samastumist, olgu siis kaetud laua ääres või seda poolkohmetult nautlevat laudkonda õige ligidalt jälgides. Kui Vilde jutustus lähtub vanade vaatepunktist, jälgib Mari ja Mihkli teekonda, lisades distantsiteravust leidliku pealkirjaga „Nende poeg“, siis lavastuses jääb sisemine vastutus ja süütunne meie, publiku kanda. Hajub piir vaatlejate ja osalejate, nende ja meie, tema ja minu vahelt.
Karl Robert Saaremäe mängib poeg Johannest, kel ristinimeks kodusem Jaan, hinnanguvabalt, üsnagi sümpaatsena. Tema sisemised heitlused võiksid keerukamad või läbipaistvamad olla, ent lavastaja eesmärk pole „ründamisõhin“, just neutraalse sõbraliku oleku kaudu muutub poja kõnelus vanematega leebelt ükskõikseks. Nagu ka minia enesekindel veendumus, et külainimesed ei kõlba tähtsate peovõõraste sekka. Võib mõelda ka niipidi, et kogu Mari ja Mihkli külaskäik taastub poja kujutluses kahetseva mälupildina. Siis muutub hoopis teisiti kõnekaks ka koguduse hoolimatus.
Jutlusejärgne stseen, mil lava aheneb kitsukeseks teenijatoaks, kus vanemad nõutult ootamas ning viimaks ometi nälga kustutamas, on Rosbergil ja Simsonil mängitud mõjusa lihtsuse ja hingevaluga. Nagu ka üksmeelne otsus jälle koduteele asuda, kuna siin öömaja ei pakuta.
Kodutee tuisuilma aimuses vilksatab korraks üks Vilde kuulsamaid ja meisterlikumaid jutte „Kupja-Kaarli adjustaadid“, kus asjata tööd otsinud vana mees lumehanges surnuks külmub. Kas Kaarlil ka poeg oli, sellest Vilde vaikib.