Õigupoolest on see üks pikk ja vilets vindumine, mille põhjustas tõelise kodusõja ärajäämine 15 ja enam aastat tagasi. Sõjastsenaarium, iseenesest kaugeltki mitte utoopiline, lihtsalt ei realiseerunud. Ja kuna kord nii, siis pole mõtet ka spekuleerida, kas kodusõja toimumine oleks olnud tegelikkuses juhtunust parem või halvem. Selle ärajäämine on fakt, mis ühtlasi eestlased ka pikaks ajaks vältimatult praegusesse seisu määras. Neisse sisutühjadesse verbaalsetesse pealetungidesse ja taandumistesse, mis täidavad meie poliitilist elu kord kohukeste, kord punaste särkidega garneeritult.

Hea seltskondliku tooni järgi peaks kehtiva olukorra, “ühiskonna polariseerumise” hukka mõistma ja püüdma näidata valgust tunneli lõpus, otsima lepitust. Kuid lepitusakt kui selline pilastati enne eelmisi riigikogu valimisi piisava põhjalikkusega. Ma ei näe kunstlikul leppimisel (ja kui üldse, siis millega leppimisel?) erilist mõtet ja pean selget leeritumist üsna normaalseks. Lõpuks on poolevalimine ju kodanike vaba tahte avaldus ja põhiseaduslik õigus.

Endine, okupatsiooniajast pärit nomenklatuurne seltskond poleks kunagi nomenklatuursetele ametikohtadele pääsenud, kui nende elu juhtivad isikuomadused poleks olnud pugejalikkus, põhimõttelage karjäärihimu ja nahavahetamiskunsti laitmatu valdamine. Ja miks nad ise peaksid nüüd hiljem oma mina maha salgama ja mitte üritama nõksudega, milles nad kõige andekamad, endist olukorda ja ühiskondlikke hierarhiaid säilitada? Kui negatiivseid kangelasi üldse laval poleks, läheks näitemäng ruttu igavaks. Põhimõttekindel nõukogude võimu vastane tundis kakskümmend aastat tagasi selgrootu kollaboratsionisti kaugelt ära ja tunneb nüüdki. Täpselt samamoodi tundis ja tunneb karjerist ära “mõttetult peaga vastu seina jooksja”, kes “ei oska elada”. Nii jääbki.

Sel omamoodi varjupoksil, millega suur hulk vaba ühiskonna liikmeid oma päevi täidab, pole just palju kokkupuuteid ühiskonna arengu põhihoovusega. Kui vastandite heitlusega tegelevad erakonnad, mis määratud kordamööda avalikku võimu teostama, siis nad lihtsalt mängivad end ja sellega kogu kehtiva põhiseadusliku riigikorralduse vähetähtsale äärealale, kui mitte auti. Aasta suurim lahing peeti tühise võimuga ametikoha pärast Kadriorus. Tervelt pool aastat raiskasid erakonnad mõttetule, ent õnneks suhteliselt ohutule tegevusele. Paralleelselt madistati pronksmehe ja sõdurikontide kallal, ent ei midagi sisulist. Vastutama seatud inimesed ei tegelenud oma ametijuhendi järgsete ülesannete täitmisega, mis oli hea, sest mine tea, mis kurja oleks võinud juhtuda, kui nad riigivalitsemisel tõsiselt sarvist oleksid haaranud. Loogiline oleks arvata, et võimule pääsenud juht tahab algatada ja läbi viia mingeid olulisi muutusi. Kui ei, siis järelikult arvab ta, et ühiskond on valmis (valmis, sest tema on võimul ja nii jäägugi). Ja kui nii, siis on võim ehk seda teostavad erakonnad tõestanud oma tarbetust ja ühiskond võib rahumeeli hakata erakondade peielauda katma.

Sellal, kui erakonnad pühendusid ebaolulisele, on õhtumaise elu peavoolus tublisti kosunud kõikvõimalikud mitteparteilised organisatsioonid. Nii mõnigi vabaühendus on ammu oma reaalselt mõjuvõimult ühiskonnas suurem mis tahes erakonnast. Arhitektide ja skulptorite kutseühendus demonstreerisid oma väge sel aastal Tallinnas eriti muljetavaldavalt. Kui nad tahavad, panevad nad avaliku võimu tahtmise ja tehingud seisma, näitavad, et ilma teadjatega dialoogi pidamata edasi ei saa ning ühiskond koosneb eeskätt ideedest ja teadmistest ning alles seejärel neile toetuvatest tehingutest, mitte vastupidi.

Seda džinni enam pudelisse tagasi ei topi. Erakondadele ei pruugi vabaühenduste kaalu kasv meeldida ja märtsis toimuvate valimiste eel võivad nad omasoodu ikka ainult pronksmehest või Sinimägedest jaurata. Aga teine rinne on avatud ning kui endised ja praegused ka sellel rindel tegutsevaid tulevasi mitte märgata püüavad, ei muuda see pidamata sõja lõpptulemust. Tulevaste võit!