Silvi Lepparu näitus „Maaljakivi“ Jaani kiriku galeriis kuni 7. V ja Piret Smagari graafikanäitus Kaja kultuurikeskuses kuni 30. IV.
Silvi Lepparu üllatab kunstimaailma sellega, et kujutab piiblitemaatikat, ja ka usklikke, kellele näitab, et usu teemal võib teha nüüdisaegseid pilte. Tundlikult maalitud Maarja kohtub ootamatult ingliga, kes annab teada, et ta on armu leidnud. Kahe figuuriga kompositsiooni keskmes avaneb pildisügavusse renessansipärane nišš, tõstes esile Püha Vaimu valge tuvi. Silvi Lepparu on sündinud kolorist. Soe hõõgumine, mis kuldab üllatunud Maarja kontuure, paneb südame põksuma.
Kui kogenud kunstnik tahab rääkida tõsistest asjadest, siis ta teab, et sissejuhatuseks on mõistlik pakkuda midagi südamlikku, nagu on Kristuse eostamise teema. Rohkem on näitusel aga juttu sellest, mis kõigil sel kevadel südamel on. Kunstnik on nimetanud aastat 1986 ja kohe mõeldakse Tšornobõli katastroofi peale ning aimamisi ehk ka sellele, et tollest sündmusest sai justkui alguse Ukraina rahva kannatuste rada.
Silvi Lepparu õppis tookord kunstiinstituudis ja maalis kooliülesandena Kristuse ristilöömist. „1986“ on üles ehitatud ikoonisarnaselt: kesksele osale – Ristilöödule – on lisatud väiksemad pildid, ristikandmine ja Kristuse piinamine. Ristipuu kujutist katab läbikumavana viimse õhtusöömaaja teema: maastiku taustal on markeeritud Kristus, kes istub laua ääres ning õnnistab leiba ja veini. Tumedal pildil eraldab silm vaevalt jüngreid, kes sulavad ühte vasakul kasvavate puudega. Piiblilegendide sisu kipub teadvuses hägustuma lugematute süžeede taustal, mida pakuvad kirjandus ja filmikunst.
35 aastat hiljem maalitud „Neljapäevas“ on kunstnik jätkanud viimse õhtusöömaaja teemat kõneka kujundi – valge linaga kaetud lauaga. Üks pool pildist on tavaline: lihtne, ilus ja puhas, teine aga on kuldne. Kui leib ja vein pühitsetud, täitub ruum särava, väreleva valgusega: „Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille Sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks.“ (Johannese 17:22)
Piltidel „1986“, „Karikas“ ja „Pichtendahl I“ esineb kummulikeeratud ehk viimase tilgani tühjendatud karika motiiv, kannatuse sõõm, mille Jeesus võttis enda peale suurel reedel.
Tegelikult on see karikas Pihtla mõisa vaas, mis seisis veel kümmekond aastat tagasi ühe Saaremaa vanima mõisa juures, kuid mida kahjuks enam ei ole. See hävis koos tiibhoonetega, nagu ka ümberkaudsed aastasadade vanused tammemetsad. Kuigi see pole siinse artikli eesmärk – nagu „kõik teed viivad Rooma“ –, on praegusel ajal oht isegi kunstist kirjutades Eesti metsade ja muinsuste kurva saatuse juurde jõuda. Kunagi oli talupoegadel ütlus: mõisa köis, las lohiseb! Eestlaste sidet oma minevikuga väljendab mõnikord hoolimatus mõisaarhitektuuri vastu.
Näituse nimiteos „Maaljakivi“ kujutab looduslikku ohvrialtarit maa-aldjatele, maa-alustele ehk maahaldjatele, kelle heakskiitu loodusrahvad igal sammul taotlesid. Ohvrikivid asusid kodu juures või hiies. Nende peale toodi kõike, mida tarbiti: putru, leiba, käkki, liha, kala, kohupiima, vilja, jahu, piima, kalja, õlut, viina, villa, ka näputööd.
„Maaljakivi“ (ehk maalikunstniku kivi) on abstraktne pilt, aga selles mõttes tõetruu, et kivid paistavadki maastikul kehvasti kätte, sest on ju heina sisse kasvanud. Unustatud, iseenda hoolde jäetud kivide juures ei käida enam ohverdamas ega haldjatelt nõu või abi küsimas. Sinine laik pildil näitab siiski, et on ohvrikivi, sest „iga kivi, millele vihmavesi koguneb, on ravikivi“. Selgel veepinnal peegeldub taevas, mis on suvisel ajal äratuntavalt helesinine.
Silvi Lepparu tööde põhikoloriit, pruuni ja tumesinise omapärane kooskõla, mõjub korraga hellalt ja nukralt. Pildid nagu näiteks „Pesapäevad“, „Seitse päeva“, „101 vaatajat“ on seisundimaalid, mis väljendavad tunnete järkjärgulist settimist, korrastumist, aeglast vajumist armastavale maapinnale, mis lõpuks oma rahustava energiaga kõike tasakaalustab.
Piret Smagari väljapanek metsotinto- ja kuivnõelatehnikas töödest käsitleb inimest ja loodust. Graafik on veetnud palju aega Väike-Maarja kandis metsade rüpes, kus võib linnulaulu kuulata ja aknast välja vaadates näha metssigu, karu ja teisi metsaelanikke.
Sigu võib vaadata suure tamme all, mis laiutab toekalt selle näituse kõige suuremal tööl. Kunstnik on kasutanud metsotintot, vahel ka värvidega. Siis on tegemist puhaste, erksate toonidega, mis mõjuvad nagu pildile langenud päikeselaigud. Selles raskes tehnikas tehtud tihkeid kujundeid teoste südames ümbritsevad raamina kerge käega graveeritud heledad kuivnõelapinnad.
Illustratsioonid Merike Õimu luulekogule „Kõiksuse jälg“ arendavad sümbolistlikult edasi luuletaja leitud unenäolisi kujundeid. Toreda fantaasiaga leitud nägemus on raamatu kaanel: õrn profiil, põsele teeb keegi pai. Endasse süvenenud jumalannalikud tegelased on ametis harfimänguga; nad tantsivad või suunavad otsustavalt kusagile oma vibu täpse noole. Looriga mõrsja ohverdab jõevoogudele neitsipärja.
Peale graafika on Piret Smagaril veel üks võrdlemisi töömahukas hobi: skulptuur, kuid mitte tavaline. Põhja-Eesti kõige kõrgema tipu, Emumäe jalamil seisab puujuurtest tehtud skulptuuride allee, milles juures ta on abilise, aga ka autorina, olnud ametis koos Hando Kuntroga. Kändudest hobune meenutab esimesel pilgul futuristide töid, kelle maalidel algosadeks analüüsitud kehaosad tekitavad kiire liikumise illusiooni. Selline assotsiatsioon on siiski juhuslik – loodus ise on oma materjaliga neid vorme inspireerinud. Vana hea loodus, kes kingib meile kõike – tema on ka nende skulptorite õpetaja.