VIII Eesti pianistide konkurss 20. – 28. XI Tallinnas
Konkursist võttis osa 28 mängijat, enamasti vanuses 23–25 aastat. Esinejad olid EMTA üliõpilaste või magistrantide seast, õige mitu neist õpib paralleelselt mõnes välisriigis (Itaalias, Inglismaal, Saksamaal).
Või vastupidi, oli ka osavõtjaid, kes olid saabunud siia õppima välisriigist (Hispaaniast, Hiinast, Lõuna-Koreast, Leedust).
Žürii (esimees Vanessa Latarche Londonist, Juris Kalnciems Läti muusikaakadeemiast, Mats Widlund Rootsi kuninglikust muusikakõrgkoolist ning EMTA professor Marje Lohuaru ja pianist Mihkel Poll) lubas konkursi II vooru 14 mängijat ning kolmandasse neist kuus.
Konkursi võidu, I preemia ja terve rea eriauhindu saavutas Sten Heinoja, II koha võitis Johan Randvere ja kolmanda Miguel Carcelén Caballero. Diplomi said Karl Peterson, Kristiina Rokaševitš ja Mindaugas Neverovas.
Miks peaks üks muusik võistlema? Kas pianistid tahavad olla võrdväärsed sportlastega, saada medaleid ja karikaid, saavutada meedias kuulsust? Aga kuidas seda neile välja mõõdetakse? Kus on see mõõtkava, need sentimeetrid, sekundid ja grammid, millega võitja täpselt kindlaks teha? Kui määravaks saab pidada žürii professionaalsuse, kõrva, maitse ja meeleolu usaldamist?
Konkurss pole meelelahutus. See on püha ettevõtmine, mis nõuab osavõtjalt jäägitut süvenemist ja kuulajalt suurt tahet sellest aru saada. Ma olen niimoodi juba kusagil ütelnud ega pea ülearuseks seda ikka ja jälle korrata. Klaverikauge inimene kipub enamasti arvama nii, nagu seda on väljendanud tuntud muusik ja pianist Arkadi Volodoss: „Kuulajad arvavad, et muusika esmane raskus seisneb tehnikas, suure hulga nootide kiires äramängimises. Küsimus pole mitte rohkes harjutamises, vaid kuulmises. Ma loon oma mõttes kuuldekujundi ja projitseerin selle oma mängu …” Ja mida ütleb Arthur Rubinstein? „Klaverit harjutatakse rohkem peas kui sõrmedega”.
Jah, meie peas on terve maailm. Kuidas meie mõttemaailm toimib? Millise tähendusega sõnumi lähetab teele pianist oma ettekujutuse põhjal? Pianisti huvitava, pika, juurdlemist, katsetamisi ja otsinguid täis elutee valivad paljud, seda jätkavad vähesed, aga parima tulemuseni jõuavad üksikud! Kahju, et meie aeg eriti ei soosi tõsist muusikalist süvenemist armastavat pianisti. Igapäevaelus tajume, kuis esiplaanil on poliitilised ja majanduslikud probleemid närida ja süvamuusikasse suhtutakse pigem kui ajaviitesse. Vaataks siis nüüd selle artikli pealkirja! See võib tunduda solvangu, iroonia või ehk huumorina, kuid paraku see pole nii, sest kuigi veidi utreeritult, on selle pealkirja taga reaalsed inimesed. Kui noor inimene on oma suure tööga saavutatud elukutses pettunud, kui ta sellest ära ei ela, on ta sunnitud ümber orienteeruma. Kas te teate, kui paljud noored on katkestanud oma muusikutee ja siirdunud tööle panka, ärisse, ehitusele? Muusikaga jääb seotuks vaid see, kes tunneb, et teisiti ei saa, sest ta armastab muusikat, oma muusikutööd ja -vaeva. See on suur ja lootusetu armastus! Kes seda on tundnud, see mõistab, millest on jutt. Siin kajastub vähetasuva elukutse valiku kestev dilemma. See paneb mõtlema, millal on õige aeg teha oma valik, ja igaühel on ka võimalus muusikale truuks jääda.
Konkursi kohta on vastakaid ütlemisi: 1) Kui lähed võistlema, pead seadma enesele kõrgeima eesmärgi – tulla võitjaks, 2) pelgalt osavõtt on juba võit. Kuidas suhtuda? Kas minna võistlusele juba enne alla andes? Olla rõõmus, kui oled tulemuste pingereas kuskil keskel või isegi lõpus? Iga osavõtja soovib ju anda oma parima. Hea, kui võistleja mõistab oma positsiooni, oma tegelikke võimeid. Neid minnaksegi testima auväärse žürii ja armastatud publiku ees, et saada kogemusi ja inspiratsiooni edaspidiseks. Laval sünnivad ootamatudki õnnestumised ja ilmnevad selgemalt problemaatilisemad kitsaskohad. Räägime nendest.
Konkursi kavad on nõudlikud ja ulatuslikud. Saime kuulda, kes oli osanud hinnata oma võimeid ja suutnud haarata kõigi kolme vooru materjali, kes aga kahe või koguni vaid ühe oma. Kui I vooru kava struktuur oli kindlaks määratud, siis edasi jäi osaleja otsustada, millised teosed ja millises järjekorras ta lubatud tunni jooksul esitada soovib, kuidas oma kava üles ehitab. Sellest võib oleneda väga palju. Keegi ei sundinud kavva võtma üle jõu käivaid teoseid. Aga nii mõnelgi juhtus, et aeg süvenemiseks ja viimistlemiseks oli ootamatult otsa saanud. Sellest ka võrdlemisi kirju üldpilt. Kõik olid küll tublid ja täis indu, kuid nii mõnigi tulemus piirdus õpilasliku püüdlikkusega.
Avavoor on teadagi sõel: kellele oli pidupäev, kellele hirmutav ettevõtmine. Helendama lõid nimed Sten Heinoja, Kristiina Rokaševitš, Auli Lonks, Johan Randvere, Miguel Carcelén Caballero, Priidik Purga. II voorus avanesid uued kvaliteedid. Isikupärase lähenemise ja loominguliste lahenduste poolest olime juba I voorus imetlenud Heinoja Mozarti nõtke ja tundliku puudutuse võlu ning Liszti „Õhtuste harmooniate” lummust. Nüüd lisandusid elamuste ritta Beethoveni d-moll sonaat, eriti selle Adagio sügavus ja mõtestatus ning Chopini f-moll ballaadi mitmetasandiliselt värvirikkad kujundid. Siin oli kirglikke rõhuasetusi, iseasi, kas see teos vajab nii palju mõttepeatusi. Heinojal on erakordne võime kuulajat haarata, panna endaga kaasa mõtlema. Seosed tema esitatavas muusikas sageli üllatavad, kuid on alati väga loogilised.
Ereda mõtete ja teostuse kontsentratsiooniga avaldas end Johan Randvere, eriti kujukalt Tüüri ja Hindemithi sonaadis. Tema esinemist iseloomustasid hästi läbi viidud faktuurilised eripärasused, julge arendus ja sisemine veenvus. Kantileenide võlu Liszti ballaadis jäi pisut ettevaatlikuks. Kristiina Rokaševitši esitus vajab kiitust suurepärase enesedistsipliini, oskusliku materjalivaldamise ja põhjaliku muusikasse süvenemise eest, eriti eredad olid siin Bach ja Bartók. Heal oskuslikul tasemel mängitud Liszti Dante-sonaadis jäi puudu vajalikust sugestiivsusest. Caballero esinemise põhirõhk asetus Schumanni C-duur fantaasiale. Sellele suurteosele antud omanäoline kaalukas lahendus oli läbi viidud perfektselt. Et Caballero oskab väga hästi klaverit mängida ja on väga temperamentne, seda kuulsime Albénize palas tsüklist „Ibeeria”. Karl Petersoni mängus kostus vilumus, üleolek, aktiivsus ja terviku valdamine. Tekkis aga küsimus, kas ta ei lähene Brahmsile ja Prokofjevile mitte liiga ühesuguse mõõdupuuga? Üllatajaks oli Grete Jädal oma mastaapse ja suure elaaniga mängitud Skrjabini ja Rahmaninovi sonaatidega. Üliraske ülesanne kippus mängijast üle olema, kuid tunda oli suurt potentsiaali.
Üks tähelepanek jäi vaevama ja tahab väljaütlemist: suured pausid süitide ja sonaatide osade vahel. Kas pole siis nii, et osade vahed kuuluvad terviku sisse? Neid vahesid ei tohiks nii sageli suvaliselt pikaks venitada kas puhkuseks või lakkevaatamiseks. Kodutöö peaks selles mõttes tehtud olema, et teada, mis tähendus ja pikkus on nendel pausidel, et see ei katkestaks vormi terviklikkuse pinget.
Klaverikontserdid ERSOga konkursi lõppvoorus kinnitasid juba eelmistes voorudes kujunenud muljeid. Heinoja pani järjekordselt kõlama oma võluvõimed kõnetada kuulajaid, nagu oleks tal jutustada huvitav lugu. Ta nagu rääkis Beethoveni III, c-moll kontserdi abil meiega oma arvamusest ja tunnetest ning pani meid põnevusega jälgima ja uskuma just niisugust Beethovenit. Orkester Mihhail Gertsi juhatusel tuli Heinoja mõtetega kaasa. Selgeks sai, et meil on Heinoja näol esile kerkinud uus täht! Randvere esines pakkuda tahtvalt ja veendunult, oma isikliku mätta otsast Šostakovitšile (I kontsert) julgelt otsa vaadates, heas ansamblis trompetiga. Caballero mängis järjekordselt enesestmõistetava üleolekuga, artistlikult, säraga, tuues esile kogu ülluse, saatanlikkuse ja pahelisuse, nagu see Liszti I, Es-duur kontserdi loomuses on.
Võistumängimine, muusikaline jõukatsumine on nüüd lõppenud. Õnne kõigile! Mida on nüüd rahvale öelda meie verivärskelt sündinud uutel laureaatidel? Nende elutööks saab muusika kaudu sisendada meie inimestele, meie valitsustegelastele, meie poliitika ja majanduse asjameestele usku ja tahet, entusiasmi ja lootust, et muusika rikastab nende mõttemaailma ja aitab sellega sündida uutel progressiivsetel ideedel.