Muusikute lavaletoomist ja justkui tantsuetenduse osaks liitmist on välja reklaaminud mitmed. Allakirjutanu kaasa arvatud. Tegelikult on muusikud laval ikkagi veidi eraldi jäänud: mänginud oma lugusid ja suhelnud tantsijatega muusika keeles. Otsese kontaktini pole ikkagi jõutud. Et Madis Metsamart tagus samas saalis veidi aega tagasi koos tantsijatega rütmi või ammusel “Jazzkaarel” tegi džässpianist enne mängima hakkamist klaveri ümber paar väänlev-tantsivat liigutust, pole võrreldav Ruusmaa poolt pianistile seatud läbikomponeeritud liikumisega.
Anu Ruusmaa lavastuses riietus pianist Anu Randma lahti(semaks), jooksis koos tantsijatega, etendas terve stseeni, kuidas klaveri najal magada, vahetas kostüüme ja muidugi mängis klaverit. Esitas nii soololugusid (Sumera “Pardon, Frederyk”) ja improvisatsioone kui ka mängis kaasa lindilt tulevale muusikale. Muidugi on sellise mitmekülgselt võimeka ja julge muusiku leidmine omaette saavutus. Arvan, et neid on väga vähe. Lavastus käsitles filosoofilis-sotsiaalsete teemade ringi: eksistents kui selline, kiirustamine, elukeskkonna mitte-väärtustamine jne. Ruusmaa, kes pole kunagi räige, šokeeriv ega liialt otseütlev tegi seda talle omase delikaatse mõttetihedusega. Tal on ka alati midagi vaatajale jutustada, midagi öelda. Väikese nihkega, kerge huumoriga, naiselikult, elegantselt.
Mitmekihiline lavastus
Videole ilmusid Eesti Energia või Hobby Halli arveblankettidele ja ümbrikele kritseldatud laused: kas mind polegi olemas? miks ma käin kodus ainult magamas? miks mul on alati kiire? Neid teemasid ei lahatud eksistentsialistlikult, vaid leebe huumoriga. võib-olla isegi liiga neutraalselt. Lavastuses oli mitmeid kihte: videopilt joonistatud konksudega ja linnaruumis tegutsevate olenditega, kirjapilti kandev video kodukootud filosoofi mõtteteradega, muusika, tants, rääkimine-häälitsemine. Tõepoolest, – tantsu egiidi all on kõige rohkem kunstivaldkondi ühendavaid etendusi antud. Kas on tantsuinimesed kõige avatumad? Ja muidugi on Priit Raua asutatud Kanuti gildi saal sellistele projektidele tõeline kasvulava.
Mängutoosilt kostva Brahmsi “Hällilaulu” saatel uinuvad-riietuvad trupiliikmed olid tegelikult üsna igavad vaadata. Aga see oli vaid taust klaveri taga erinevaid uinumispoose otsivale, võtvale ja suikuvale pianistile, kes oli seal muide koos kaisuloomaga. Tõesti enneolematu. Sellega, et tantsijatest maksimaalne välja pigistatakse, oleme juba harjunud – justkui polegi enam kuskile minna. Ka kaasaegse tantsukeele liikumismõtlemises hakkavad silma klišeed ja korduvad motiivid. Meie lavadel on tantsijad tekitanud hääli oma kehaõõnsustega, näidanud hinge ja keha inetust, mänginud riideesemetega jne. Maailmalavadel on jõutud loomapiinamise ja menstruatsioonini. Küll on hea, et Ruusmaal oli midagi muud öelda ja milleski muus uudsust leida.
Harrastustrupist välja kasvanud teater koosnes küllalt erineva tantsuoskusega inimestest. Suveräänne oma kehavaldamiselt oli üks meesballetitantsijaid, Estonia teatrist vabakutseliseks läinud, lavastaja ja koreograaf Dmitri Hartšenko. Ega selline ülesastumine olegi balletitrupi klassikaline lavastus, kus kordeballeti jalad tõusevad millimeetri täpsusega ühekõrgusele. Siin loeb idee. Ja ideid oli lavastuses piisavalt.