Kirjutasin hiljuti, kuidas kliimaseaduse eelnõu ootus meenutab Godotʼ ootamist.¹ Ma ei aimanud, et see niimoodi lõpeb, Godotʼd teatavasti ei tulnudki, kuid näidendi lõpust märksa üllatavam puänt on, et ka kaua oodatud kliimaseaduse eelnõu ei tulnud. Selle asemel serveeris kliimaminister Kristen Michal fanfaaride saatel hoopis kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kavandit.

Juba siin laiutab hiigelsuur lõhe, kas me räägime kliimast või kliimakindlast majandusest. Piltlikult öeldes on majandusminister, vabandust, see tähendab muidugi kliimaminister Michal sedastanud, et tühja sest kliimamuutusest, keskkonnahoiust, elurikkusest ja eluslooduse liikide kaupa väljasuremisest, tulgu välku ja rahet või veeuputus, peaasi, et majandus vastu peab ja tööstus kasvab.

Teise obaduse saab kavandit lugedes selles väljendatud mõttest, et Eesti taganeb Pariisi leppega võetud kohustusest hoida globaalse temperatuuri tõus tuntavalt alla 2 kraadi ja püüda hoida seda 1,5 kraadi piires. Ministeeriumi kinnituse kohaselt ei ole kliimakindla majanduse seaduse koostamisel 1,5-kraadise temperatuuritõusu piirist lähtutudki. Samuti ei tegeletaks Eestis lähema kuue aasta jooksul (kuni 2030) heitme vähendamisega ja eraldi on välja toodud, et näiteks põlevkiviõli­­heitmed hoopis suurenevad 2030. aastaks 40 protsenti.

Temperatuuritõusuga võitlemine olevat ebarealistlik ja heitmete vähendamiseks polevat tehnoloogiaid. Kuid selle kõrval jäetakse ütlemata, mis juhtub siis, kui kliima jätkuvalt soojeneb. Kas meie viljapõllud lokkavad ja tehased huugavad järjest ekstreemsemate ilmade kiuste? Sellest ei räägita, et kui me praegu heitmeid ei vähenda, lükkab see talumatu surve alla tulevikus tegutsejad, kes seda vastavalt Euroopas kokkulepitule peavad mitte järk-järgult, vaid järskude meetmetega tegema. Või mida tähendab Eesti heitmeid-me-ei-vähenda näiline õitsemine teiste rahvaste arvelt. Ühtegi sõna ei kosta laste ja noorte, tulevikupõlvkondade käekäigu kohta, kellel elamiskõlblik pind jalge alt tõmmatakse.

Kõik fanfaarid, mis kliimakindla majanduse leppe puhul kõlasid, ei hõisanud muidugi võidukat trompetiviisi, keskkonnaühendused ja aktivistid haarasid viimsepäevapasunad² ja seda täiesti õigustatult. Riigikohuski on öelnud, et Eesti riigil on põhiseadusest tulenev kohustus anda oma proportsionaalne panus Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmisse. Muuseas, Pariisi lepingus on olulisel kohal õigluse põhimõte, et kui Eesti leppest taganeb ja heitmeid vähendada ei kavatse, siis saab meie proportsionaalne osa maailma süsinikueelarvest lihtsalt otsa.

Eraldi küsimus on, kas heaolu ja kasv saavad kliimakriisi süvenedes üldse jätkuda. Kui majandusele keskenduda, siis millist kahju toob kliima soojenemine esmatähtsaks seatud pühale majanduskasvule? Eri uuringute kohaselt toob temperatuuri tõus 1°C võrra maailmas kaasa SKT vähenemise 12%, praegusel märksa suurema soojenemise kursil jätkamine 31%. Vaid kolme kliimakiriisi faktorit (keskmise temperatuuri tõus, suurem päevane temperatuuri kõikumine, ekstreemsed sademed) arvesse võttes väheneks maailma SKT 2050. aastaks 20%. Kas on mõeldud sellele, mida tähendab sellises majandussurutises elamine?

Vastupidi, kui riigid vastavalt Pariisi kliimaleppes kokkulepitule pingutaksid, siis võiks see Euroopale 2030. aastaks tuua otsest kasu üle ühe triljoni euro, Eestile 1,5 miljardit. Heaolu on muidugi laiem mõiste kui pelgalt majandus, SKT ja pisike Eesti. Ammu on räägitud, mida toob maailmas kaasa temperatuuri ja veetaseme tõus, prognoositud, kui suur osa rahvastikust kuumuse ja üleujutuste tõttu hirmsasse hätta sattudes liikvele läheb. Mitte ainult nende pärast ei peaks muretsema, vaid pingutama peaks ka järeltulijate pärast. Et nad ei tunneks end teiste ja tuleviku arvelt elavate eellaste tõttu pettunult ja petetuna.

1 Lea Larin, Godotʼd oodates. – Sirp 19. IV 2024.

2 Eesti Keskkonnaühenduste Koja ja Päästame Eesti Metsad MTÜ avalik pöördumine: kliimakindla majanduse seadus kaevab auku loodusele, inimestele ja majandusele.