Otsisin eelmisel aastal taga Nikolai Gogoli mõningaid Peterburiga seotud novelle. Pidin minema külla seal elavatele sugulastele ja mõtlesin, et vaatan üle need paar lugu, mis on otseselt seotud Nevski prospekti ja muu sellise, otseselt gogolliku Peterburiga. Olin arvanud, et Gogoli teoseid on eesti keeles piisavalt avaldatud, aga pidin tõdema, et üks mind eriti huvitanud novell on viimati ilmunud koguni 1948. aastal (!). Pärast päris suuri pingutusi sain kuskilt antikvariaadist Gogoli „Valitud jutustuste“ peaaegu 500-leheküljelise Stalini-aegse tellise kätte ning lugesin lookese „Nevski prospekt“ enne sõitu suure mõnuga ikkagi läbi. Nüüd on kirjastus Tänapäev need Paul Viidingu tõlgitud novellid („Nevski prospekt“, „Nina“, „Portree“ ja „Sinel“) tänuväärselt uuesti välja andnud, lisanud veel juurde ka Peterburist väljaspool aset leidva loo „Kaless“ (tlk Toomas Kall) ning nõukogude ajal millegipärast vist avaldamata jäetud „Hullumeelse päeviku“ (tlk Lilian Vellerand), mida on küll Eesti teatrites mängitud. („Hullumeelse päevikust“ on ilmselt kaks tõlget: Tartu subkultuurilistes mangroovisoodes pidavat leiduma ka hilise Gogoli spetsialisti magister Kaspar Jassa tõlge, mis on ilmunud ajakirjas Vihik.)
Butiikhotellid ja kirjanikurestoranid
Tahtsin Gogoli „Nevski prospekti“ lugeda eelkõige põhjusel, et olin Peterburis broneerinud hotelli Rubinšteini tänavale, mis viib Nevski prospektilt nn kuulsale viie tänava nurgale. Rubinšteini tänav on praeguse Peterburi üks rahvarohkemaid peotänavaid, kus on öö läbi avatud palju hipsterlushõngulisi sööma- ja joomakohti. Kui külastasin Peterburi eelmisel korral, üle 15 aasta tagasi ühe filmifestivali ajal, peatusin Nevskil endises Inturisti hotellis Moskva, kus kogu fuajee oli täis inetuid kurbi prostituute ning vannivesi läbipaistmatu nagu kakao. Moskva hotellibaaris käis tollal kõige ehtsam inimkaubandus: soomlased ostsid laudade vahel jalutavaid topless-naisi lausa üksteist valjuhäälselt üle pakkudes.
Kogu Peterburi hotelliturg jätab vähemalt booking.com-i põhjal ka praegu võrdlemisi anomaalse mulje: linnas on palju suuri ja kalleid hotelle, ka ketihotelle, ning alternatiiv on neile kesklinnas endistest ühiskorteritest ehitatud pisikesed nn butiikhotellid, mille tase näib aga päris tugevasti kõikuvat. Kuuldavasti on hakatud neid ka sundkorras sulgema. Bronnisin toa võrdlemisi uhkeldava nimega hotellis Dünastia, millest vaid paar maja edasi on püstitatud monument Sergei Dovlatovile. Hotell oli pigem lihtne, aga suurepärase asukohaga, sest õhtuti istusid inimesed tõesti peaaegu kogu Rubinšteini ulatuses mõnusasti tänavakohvikutes, küll rohkem juues kui süües, õhkkond oli sõbralik ja vahetu. Järgmisel päeval külastasin ka luksushotelli Astoria, kus tutvusid minu vanemad, ning veendusin, et eelistaksin iga kell kullasäras Astoriale Rubinšteini uulitsa lõbusat melu.
Peterburis on tegelikult kõik kirjandusega seotud. Sellest sain aru kohe, kui üritasin järgmise asjana leida soliidset restorani, kuhu sugulased kutsuda. Tahtsin nimme minna vene restorani ja silma jäi mulle kaks sellist: Igor Severjaninile pühendatu ning Gogoli nime kandev söömakoht. Mõlemad restoranid on Eesti mõistes vägagi ekstra klassist. Ka Peterburi intelligentide hulka kuuluvad sugulased olid üllatunud Severjanini restorani kõrgest tasemest, muu hulgas korraldatakse seal ka ohtralt kirjandusüritusi. Eestis on ju nii kohviku- kui ka restoranikultuur peaaegu kadunud. Vägagi raske on leida restorani, kus on kas või korralikud linad ja klassikalised nõud laual. Ilma naljata. Kikiga kelnerist pole mõtet rääkidagi. Restoranis Gogol olid aga näiteks puurides elus linnud ja hea ajastupärane muusika. Õhtu käigus selgus, et jõukamad venelased armastavad Peterburis tegelikult pigem itaalia restorane.
Peterburi ninade needus
Minevik ja tänapäev ning rahvaste paabel on Peterburis rohkem kohal, kui seda kusagil mujal kohtab. Vägagi gogollik õhustik kandus minuni tegelikult kohe pärast kohalejõudmist, kui tuli uudis, et Venemaa tuntuim Napoleoni-uurija, ajalooliste sõjamängude korraldaja ja õppejõud Oleg Sokolov oli saaginud tükkideks ja visanud Moikasse oma noore sõbratari ning kohe ka vahele jäänud. See lugu vapustas isegi paljunäinud peterburilasi. Eelmisel õhtul oli mõrvar veel korraldanud oma uhkes kanaliäärses ajaloolises korteris peo, laip oli olnud samal ajal kapis. Ma ei imestaks, kui külaliste hulgas oleks viibinud klassik Gogol ise.
Gogolil tundub inimese lõikamine olevat ju läbiv motiiv. See esineb kõigepealt juba novellis „Nevski prospekt“, kus saksa soost meistrimees, tähendusliku nimega Schiller, tahab juua täis peaga endal nina ära lõigata. Ja selle soovi taustaks on lihtsalt saksa kokkuhoid, kuna nina peale kulub liiga palju tubakat! „Kakskümmend rubla nelikümmend kopikat! Mina olen Švaabimaa sakslane; mul on kuningas Saksamaal. Ma ei taha nina! Lõika mul nina maha! Siin on mu nina!“ (lk 36). Klassikavaramusse kuuluvas „Ninas“ on tegu aga sama mõtte juba sügavama käsitlusega ehk huvitavate metamorfoosidega: kord on nina suur ja käitub nagu isik, kannab kullaga tikitud mundrit ja suletutiga kübarat, palvetab Kaasani kirikus. Teisal on ta jälle väike ja politseiniku poolt paberisse keeratud vaikne anatoomiline arusaamatus. Erinevalt endisest omanikust on põgenenud Nina usklik ja elus edasi jõudnud ametnik, riiginõunik, ning põgenenud Ninal on isegi kulmud, mis võiks vihjata nina tegeliku omaniku justkui täielikule vaimsele lagunemisele. Huvitav on ka, et vormis Nina kavatseb sõita postitõllaga Peterburist Riiga (lk 65), seega oleks olnud täiesti võimalik kohata põgenenud Nina mõnes meie nüüdse kodumaa endises postijaamas. Gogoli suurus peitub just detailide märkamises. Ka novell „Nevski prospekt“ algab seal liikuvate habemete, käiste, aroomide – ja ninade meisterlike kirjeldustega.
Peterburi on kuulus ka enesetappude poolest. Gogoli raamatus võtavad endalt elu kunstnikust tegelane Piskarjov (jälle habemenoa läbi) loos „Nevski prospekt“ ja kunstnik Tšartkov „Portrees“. Viimasele saab saatuslikuks merkantiilne ahnus, teine 1830. ja 1840. aastate Peterburis levinud joon. Needuslikku idamaist liiakasuvõtjat kujutava maali prototüübiks on pakutud üht indialasest figuuri, kes patseeris mööda Nevskit tavaliselt mingis rahvuslikus kostüümis. Eri rahvuste kirjeldamisega tuli aga olla ka ettevaatlik. Kuulus on lugu, kuidas „Nevski prospekti“ ohvitseri Pirogovi viskavad majast välja kolm sakslast, kuid tsensuuri nõudel pidi Gogol lisama sinna märkuse, et tegu oli väga tugevate meestega: „Asjata püüdis ta end kaitsta; need kolm käsitöölist olid kõige kõvemad mehed kõigist Peterburi sakslastest“ (lk 42). Tsensorid liikusid tihtipeale ka autoritega samades salongides, mis tegi olukorra eriti jaburaks. Ilmselt mingite selliste seikade parodeerimiseks on Gogol minu arvates ka kirjutanud „Nina“ lõppu metatasandi arutlusnalja loo süžee pihta: „Kuid mis on kõige veidram, kõige arusaamatum, see on – kuidas küll autorid võivad võtta kasutusele sääraseid süžeesid. Pean tunnistama, see on juba täiesti käsitamatu, see on tõesti … ei, ei! Mitte üks raas ei saa aru. Esiteks, kasu isamaale mitte kõige vähematki; teiseks … kuid teiseks pole samuti kasu. Lihtsalt ma ei tea, mis see on …“ (lk 74-75).
Liiga usutav hull
Viimast kogumikku pandud lugu, ühe hullumeelse päevaraamatut, kirjutab inimene, kes arvab, et koerad saadavad üksteisele kirju ja ta ise on Hispaania kuningas. Üldiselt usutakse, et Gogol oli kohtunud kuskil ilmselt ühe arsti või psühhiaatriga ja lasknud endale hullumeelsetest jutustada. „Hullumeelse päevik“ on haleda elu ja psüühilise haiguse väga täpne kokkuvõte, mida juba autori kaasaegne kriitik Vissarion Belinski pidas groteskseks ning millega ka ilmselt oli tsensuuriprobleeme, vähemalt olla Gogol kord nii kurtnud kirjas Aleksandr Puškinile.
Peategelane armub ülemuse tütresse, ei käi tööl, õmbleb endale ise lukustatud toas mundrist kentsaka mantli ja peab kinnivõtjaid lõpuks hispaania rüütlikommete esindajateks … Ilmselt mõjus selline tegelane ka nõukogude ajal siinsetele valikutegijatele liiga harjumatuna, mistõttu novelli ei pandud kogumikesse. Ju siis tundus niisugune tüüp usutavam ja hullem kui üks põgenenud Nina.
Kui lõpuks aga jälle mõelda kallite Peterburi sugulaste peale, keda oli au külastada, siis oli lõbusalt gogollik ka kuulsa Valeri Gergijevi dirigeeritud kontserdi külastamine uues kontserdisaalis nimega Maria II. Nagu ikka, hilines maailmakuulus Gergijev umbes kolmveerand tundi. Kui Amsterdamis või Londonis oleks niisugune asi ehk ennekuulmatu, siis Peterburis suhtus publik hilinemisse rahulikult: kuluaarides selgitati, et suur dirigent ja Putini isiklik sõber tavatseb käia enne kontserti lihtsalt vannis mõnulemas. Inimesed jõid kohvi ja mõned ka põuepudelist konjakit, keegi ei hüsteeritsenud, et ülikallid piletid lähevad nüüd ehk vett vedama. Ma nimetan seda sorti suhtumist väga intelligentseks.
Sama salapärane kui hilinev Gergijev on tegelikult ka Gogol. Miks ta ikka kandis vaarikapunaseid pükse? Kas ta tõesti suri malaariasse? Miks kartis elusalt matmist ja kirjutas ka sellekohase testamendi? Mille leidsid tšekistid, kes ta ümber matsid ja kirstu avasid? Kas suur kirjanik oli tõesti ilma peata ja/või kirst seestpoolt kraabitud? Ega me päris kõike ilmselt kunagi teada saagi. Ja jäägu siinkohal ka arutlemata Gogoli teoste uute ekraniseeringute üle, ütlen vaid, et ei julge siiamaani vaadata nõukogude ajal tehtud „Viid“ selle lendavate kirstudega.
Mõnes mõttes pani lõplikult kõik paika aga viimane päev Peterburis, kui külastasime esivanemate XIX sajandi haudu. Üldmulje Peterburi vanemast kalmistukultuurist meenutab veidi Kudjape aadlikalmistut Saaremaal, ainult tundub, et täielikult on välditud rohu pügamist. See annab viimsele puhkepaigale mõnevõrra romantilisema, ohtlikuma ja peenemalt hooletuma välimuse, kui Eestis üldiselt tavaks. Eks seda kõike Peterburist ja Gogoli teostest otsima ju minnaksegi.
PS
Kohati oleks ehk tahtnud lugeda mõne tundmatu sõna kommentaari või seletust. Nii võib leida 1948. aasta väljaandest sõnaseletuse näiteks, kes on kapeldiiner, uues väljaandes seda ei ole. Seevastu mõningad prantsuskeelsed väljendused on nüüd tänuväärselt ikkagi saanud selgituse, mida on 1948. aasta tõlkes üleliigseks peetud. Loomulikult oleks võinud olla raamatul ka järelsõna Gogoli Peterburi-perioodi elust ja loomingust, kuid igal inimesel on tegelikult ka oma nina niisuguseks puhuks olemas.