PETER MURDMAA
on filmitegija, filmisündmuste korraldaja ja lühifilmide kuraator ning levitaja.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Sellele küsimusele vastamiseks tuleks meenutada, mis on Eesti kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. Kõik tundub esmapilgul selge ja paigas, kuid üht kirjeldavat lauset, mis võtaks perioodi kultuuripoliitika ühtse eesmärgina kokku, ei leidu. Ainsa õlekõrrena on mainitud säästva arengu riiklikku strateegiat „Säästev Eesti 21“, kus üheks eesmärgiks on seatud siinse kultuuriruumi elujõulisus. Kui teemaga jätkata, siis tuleb mõelda sellele, millisest vaatevinklist kultuuripoliitikat vaadelda. Kui palju tunnetame eesti kultuuri kodumaal ja milline on selle mõju väljapoole?
Kodumaise näitena võib märkimisväärse tulemusena ära tuua Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimise ja sinna koondatud sisu. Mul on tunne, et see objekt jääb hoonena püsima väga pikaks ajaks ja on seega säästlik tulemus. Sisu poolest annab ERM aga põhjaliku ülevaate Eesti kultuuriloost. Minu arvates peaks ERMi külastamine olema igale eestimaalasele kohustuslik. Samuti on tegu ka vaatamisväärsusega, mille pärast juhatatakse väliskülalisi uhkusega Tartusse.
Välismaailma näitena tuleb mainida EV 100 raames toimuvat. Filmikunsti puhul teevad rõõmu mainekate festivalide rohked rõhuasetused Eestile, nt Tampere ja Karlovy Vary filmifestivalil. Juubelitähtpäeva tähistamiseks on meil Eesti kohta valminud või valmimas suur hulk filme. See kõik on suurepärane, kuid pidu saab läbi ja siis on juba iseasi, mida ja kui palju mäletama jäädakse …
Pakun, et tulevane kultuuripoliitika võiks lähtuda Jakob Hurda sõnadest: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt.“