Kuid kõigepealt pisut interpreetidest. Viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny (1981) kaalukamate saavutuste hulka kuuluvad Jascha Heifetzi nimelise konkursi (Vilnius) II preemia ja Johannes Brahmsi nimelise konkursi (Austria, mõlemad 2005) II preemia ning muidugi ka kuldmedal Londoni Guildhalli muusika- ja draamakooli lõpetamisel (2006). Viiuldaja esinemispaigad haaravad suurema osa Euroopast, aga ka US A. Märkimisväärseimana tuleb nimetada selliseid Londoni saale kui Barbican ja Wigmore Hall. Meie noorte pianistide üks liidreid Sten Lassmann (1982) leiab kontserttegevuse kõrval ka aega uurimistööks Heino Elleri klaveriloomingu teemal ja on ühtlasi ka muusikaja teatriakadeemia õppejõud. Sama akadeemia õppejõud Henry-David Varema (1969) on Saksamaal baseeruva Petersen Quarteti liikmena kindlasti neist kolmest enim plaadistanud ja maailma näinud interpreet. Igal kolmel juhul on tegemist kõrge rahvusvahelise tasemega oma erialal.
Alfred Schnittke (1934–1998) on eesti informeeritud kuulajale vägagi tuttav autor juba üle 30 aasta, kuid viimasel kümnendil, s.t pärast helilooja surma, on tema teoste esitamine Eestis pigem harukordne. Peaks vist eesti interpreetidele ja kollektiividele meelde tuletama, et Schnittke teoste nimekirjas on üheksa sümfooniat, kuus concerto grosso’t, neli viiulikontserti, kaks tšellokontserti ja vioolakontserti, kolm balletti ja ooperit ning kammermuusikat kõikvõimalikele koosseisudele, sh neli keelpillikvartetti, kolm klaverisonaati ja viiulisonaati ning kaks tšellosonaati. Eraldi teemana tuleks käsitleda tema autorsusega kadentse viiele Mozarti klaverikontserdile ja eriti olulisena kadentsi Beethoveni viiulikontserdile. Üht-teist on meelde tuletada ka tema sidemetest Eestiga ja siin meenuvad esimesena Reekviemi salvestus (1976) ning Concerto Grosso nr 1 esiettekanne 1977 TPI aulas koos Pärdi „Tabula rasa“ esmaettekandega. Ka on Tallinnas esitatud autori Esimene sümfoonia, kuid enim küll kammermuusikat: eelkõige „Süiti vanas stiilis“, Tšellosonaati nr 1 ja „Hümne“. Kõige hilisema loomisaastaga ongi tõenäoliselt Trio klaverile, viiulile ja tšellole (1992) ja siin ei peakski minu arvates lähtuma aastast 1985, mil autor kirjutas Trio viiulile, altviiulile ja tšellole. Viimane on küll klaveritrio algmaterjaliks, kuid autori teoste loendis seisab klaveritrio siiski täiesti omaette, kuigi märkusega, et tegemist on keelpillitrio seadega. Kogu see informatsioon on siin toodud näitamaks valget laiku maailma XX sajandi heliloomingu esitustes Eestis. Võin lisada, et autoriteetsete kriitikute arvamustes seatakse Schnittke kõrvuti Šostakovitšiga ja parima iseloomustuse on tema loomingule andud Gennadi Roždestvenski, öeldes sõna-sõnalt nii: Alfred Schnittke nagu Dmitri Šostakovitški on ajastu kroonikakirjutaja, kes pööras uue lehekülje Venemaa kroonikaraamatus. Veel on ta täpselt iseloomustanud autori helikeelt, öeldes, et ta on maailma muusikaajaloos enim puhast kolmkõla väärtustanud helilooja. Siit ongi õige minna Schnittke Trio juurde, kus viimati osundatu absoluutselt paika peab. Teose kulminatiivsetesse vormiosadesse on nii esimeses (Moderato) kui teises (Adagio) osas paigutatud ansambli tutti’na esitatud puhtad kolmkõla-järgnevused fff dünaamikas, mis on ainult finaali eelviimases akordis määritud bassiga (C fis-moll kolmkõlas). See võte avaldab nii võimsalt muljet, et ületab isegi teose lõpu hääbumise. „Suur Dramaturg” peaks Schnittke nime ette kuuluma. Meil kõlas nimetatud Trio minu mälu järgi teist korda, varem on seda esitanud Uus Tallinna Trio Mederi saali avakontserdil. Mõlema esituse väärtus seisneb eelkõige meisterlikkuses – tekst on keerukas –, kuid süvenema peaks helilooja pakutud tempodesse. Ei ole päris vastuvõetav, et Moderato ja Adagio kulgevad äärmiselt sarnases pulsis ning veelgi enam peaks süvenema tohutu paljudesse tempomuutustesse, et need ka kuulajateni jõuaksid. Eriti Adagio puhul tundsin saalis esitajate pidevat hirmu liigaeglase tempo pärast. Kaugel sellest – seda hirmu ei peaks olema. Schnittke ei ole ega saa olla igav, kui järgida täpselt kõiki esituslikke remarke. Toon siin näite esimesest osast, mille noodist lugesin kokku 10 a tempo’t ja kolm Tempo I, kuid päris kuulda neid ei olnud. Ja veel – keelpillimängijad, sul ponticello’t ei maksa maskeerida ega peita, seda esineb üks kord 13 takti vältel ja Schnittkel on see väljendusvahend väga oluline. Seejuures tuleb öelda, et saalitäis kuulajaid võttis teose väga sõbralikult vastu ja interpreedid olid selle ära teeninud.
Vastukaaluna Schnittke dissonantsidele olid siis interpreedid paigutanud väga-väga konsonantse Felix Mendelssohn Bartholdy Trio op. 49 d-moll (1839), mille kirjutamisest saab tänavu 170 aastat. Mendelssohni mõlemad triod (teine c-moll op. 66, 1845) on kenasti viisirikkad, kuid hästi paljusõnalise klaveripartiiga, mis on ikka sageli probleemiks. Sten Lassmann suutis suurepäraselt, isegi efektiga kogu selle tekstimüraka eksponeerida nii, et vaid paaris paigas soovinuks rohkem kuulda keelpillide tämbrit. Finaali koodas oli pianistil aga üks käik veel tagavaraks ja see oli tõeliselt vaimustav. Kõige selle juures ei unustanud pianist kunagi, et ka klaver laulab (Andante con moto tranquillo) ja laulab hästi kenasti.
Kokkuvõttes tuleks kontserti hinnata väga kõrgelt ja ma asetangi selle 2008. aasta akadeemiliste esituste suveräänsesse tippu.