1. VI avati Haagis eespool kirjeldatud sarja tunnustele igati vastav pretensioonika pealkirjaga näitus ?Breaktrough: Perspectives on Art from the Ten New EU Member States?. Hollandlastele tuleb muidugi au anda täpse ajastuse eest, et värske eesistujamaa väärika staatuse saavutanuna kiirelt hoolealuste kultuuri asub tutvustama. Ka kohalekutsutute nimekiri on igati esinduslik, lisaks Eestit esindavatele Kai Kaljole, Ene-Liis Semperile, Mare Trallale, Jaan Toomikule on võimalus osa saada mitmete siinmailgi tuntud kunstnike loomingust, nimetagem leedulasi Egle Rakauskaitet, Laura Stasiulytet, poolakaid Artur Zmijewskit ja Zbigniew Rogalskit ning t?ehhi Kristof Kinterat.
Tuleb tõdeda, et Eesti on paratamatult oma geograafilisest ja poliitilisest staatusest lähtuvalt ääremaa, tegemist on pea maailma otsaga, meist tagapool on sümboolselt veel ainult igav liiv ja tühi väli. Mikroriigi Eesti peaaegu et olematu pooleteise miljoni inimese sõna ei maksa maailma mastaabis tuhkagi, mida kaalukat me ka ei üritaks väita. Eesti kunstki veel suisa verisulis, ei ole meil kogukat kultuuritaaka, millele toetuda, ega väärikaid elutarku esivanemaid, kellelt nõu küsida. Ja mis kaunitele kunstidele keskendumisest ning ande arendamisest saabki rääkida, kui maalapp, millel elad ja hingad on alatasa sajandite kaupa väljastpoolt ligihiilivate poliitiliste ning kultuuriliste kolonisaatorite mänguplats.
Tagavaraks olemise tunne tagab aga ärksamatele kogukonna liikmetele elutähtsa oskuse suhtuda suure maailma lainetamistesse elutervelt ja mõõduka irooniaga. On ju karastunud ja tugevale ning põhjani läbitunnetatud identiteedile igasugune kultuurivahetus raputava ning ergastava toimega, kui ka külakostiks pakutava ühisosa vajalikkus ja selle mõistmine ei ole ideoloogiliselt vastuvõetav. Õnneks on kõrgkultuur omapäi olekut väärtustada oskav pinnakiht, sest sotsiokultuurilisest taustapildist lähtuvalt on Eestis läbilöögivõimeline kultuuriosa keskendunud just eneserefleksioonile, individuaalsusele ja orienteeritud teatud mõttes teraapilisusele. Ja ravi kestab. Kuid elutunnetusest teeb kultuuri ennekõike indiviidi võime välja kujundada ainuomane maailmatunnetus, mille tarbeks tasub väljastpoolt luuravat endaga kohandada vaid niipalju, kui parasjagu tarvilikuks osutub.
Kuid pärast suhteliselt kaootilise ühisnäituse külastamist võib siiski tõdeda, et mingisugust murdepunkti otsida Eesti kunstnikel küll nüüd enam otsest tarvidust ei ole. Videokunst toetas varba siinsele maakamarale läänemaailmast küll kümnendi jagu hiljem ja justkui kogemata, aga puhta lehena hiline ärkamine andis arengule topeltkiirenduse, meediumi rahvusvaheline loetavus ja kiirem kommunikatsioonivõime kui mis tahes teisel kunstivaldkonnal teeb sellest omamoodi visiitkaardi, mille päisesse on kirjutatud just pioneeridena läbimurdjaiks komandeeritud nelja kunstniku nimi. Olles küll erinevad ja seistes eraldi ülejäänud kunstisootsiumist, on nad väärikad esindama siiajääjaid.
Etteantud näituseformaadi puhul tasub aga loota, et mingil ajahetkel leiab aset ehk teatud rahunemine ning seda enne, kui kogu ürituste jada muundub ülevaatenäituste rutiiniks, kus küsitavate eesmärkide nimel kannatavad eelkõige autorid ning nende teosed.
Vaata ka http://www.grotekerkdenhaag.nl/