11. augustil pidi Haapsalus Evald Okase Majamuuseumis avanema perenäitus Malle, Villu ja Sandra osavõtul „Klassiku varju all‟, mis nüüd on aga saatuse tahtel muutunud ühe legendi lahkumise väljapanekuks. Legendi, kes ei paku varju vaid lähedastele, vaid kelle loomingust oleme me kõik osa saanud.

See näitus on eesti kunsti klassiku Malle Leisi (7.07.1940 – 9.08.2017) tööde näitus, lisatud on mõned tema pereliikmete tööd. Villu Jõgeva eksponeerib oma kineetilisi objekte ning Sandra Jõgeva uut installatsiooni “Softcore”, mis on valminud koostöös fotograaf Jaak Kikase ning graafilise disaineri Teet Raudsepaga.

Malle Leis on 50 aasta jooksul maalinud üle 1000 õli- ja suurema akvarellimaali, kusjuures viimased ei ole ei vähem tõsiseltvõetavad ega isegi väiksema töömahuga mitte. Peale selle on ta trükkinud üle 2000 originaalses siiditrükitehnikas graafilist lehte. Tal on olnud üle 50 personaalnäituse, neist 5 USA-s. Kaks tema maali on müüdud Sotheby oksjonil. Tema tõid on ostetud 14 muuseumi kogudesse, Zimmerli muuseumis Rutgersis USA-s, maailma suurimas N Liidu mitteametliku kunsti kogus on 44 tema tööd. Ta oli 15 aastat Inglismaa Botaanilise Kunsti Ühingu välisliige asutajaliikme õigustes (OVFSBA).
Kõik selle näituse tööd on kogu aeg olnud kunstniku ateljees, nad on olnud kunstnikule tähtsad, nad on mõjutanud tema loomingut, nad on mõjutanud eesti kunsti. Samal ajal on nad vähem tuntud kui tema tuntumad, muuseumide püsiekspositsioondesse kuuluvad tööd näiteks. Nad on jäänud justkui klassika varju, eesti kunsti klassiku Malle Leisi varju. See vari on mõjutanud paratamatult ka meid, tema pere liikmeid ja meie loomingut.
Malle Leis on pea kogu oma loomeelu olnud vabakutseline kunstnik, alates maist 1969. Enne seda oli ta 2 aastat televisioonikunstnik, see oli kohustuslik töölesuunamine peale ERKI lõpetamist. Ta on teinud täpselt 4 riigitellimust ja ehk teist samapalju eratellimusi. Nii et kogu tema looming on vabalooming selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ta on terve elu tegelenud ainult maalimisega ja ta on maalinud nii nagu on õigeks pidanud ja ainult seda, mida ta ise on tähtsaks pidanud. Meie koostöös valminud arvukas graafikatoodang kindlustas vene ajal perekonnale piisava sissetuleku ja Mallele oma aja kohta maksimaalselt võimaliku rahalise sõltumatuse riiklike institutsioonide omavolist.
Tahaksin siinkohal meelde tuletada paari juba ununema kipuvat asja omaaegse sotsialistlikuks nimetatud ühiskonna kohta. Tollane riik pidas kunsti tähtsaks, sellele anti ohtralt raha, aga seda püüti ka igati kontrollida ja suunata. Kuna ka kõigi kodanike igat sammu püüti samuti kontrollida, siis sai igaüks ilma igasuguse kunstiteaduseta väga hästi aru, milline kunst oli vabalt tehtud ja milline ei olnud. Kunstnikud jagunesid täiesti selgelt riigitruudeks ja nendeks teisteks, dissidentideks, mässajateks, vabadusvõitlejateks – heal lapsel on ikka mitu hellitusnime. Ega mitteriigitruu olemine ei tähendanud tingimata pildi sisse riigivaenuliku loosungi või sini-must-valge peitmist. Iga vabalt tehtud kunstitöö tunti ära, sellised tööd toetasid ja innustasid üldrahvalikku vastupanu võõrale võimule ja nende kohalikele teenritele. Selline kunst oli paljudele tähtis, seda tunti ja hinnati.
Malle Leisi põlvkonna noorel kunstnikul oli kaks suurt valiku tegemise kohta. Esimene oli see, et kas lasta ennast rakendada siseriikliku propaganda tegemise hästitasuvale tööle või jääda oma loomingus sellest vabaks. Loomulikult olid see vabadus suhteline, sellel olid omad piirid, väga kindlad ning hästivalvatud piirid, mille ületamisele järgnes karm karistus. Peaaegu iga kunstnik pidas võimalust oma tööd teha tähtsamaks aust nende piiride ületamise eest represseeritud saada, need repressioonid tähendasid ju peale muude ebamugavuste ka loominguvõimaluste kaotamist. Veel veidi edasi ja loovast kunstnikust oleks saanud vaata et elukutseline vabadusvõitleja, kõikvõimalikul viisil tõrjutu ja represseeritu. Siin oligi teine suur valiku tegemise koht. Neid, kes valisid vabadusvõitluse okkalise tee, siiski oli, vähe küll, aga oli. Ka kunstnike hulgas oli üdini ausaid inimesi, kes ei suutnud valele ja vägivallale mitte vastu hakata. Kogu lugupidamise juures on mul kahju, et reeglina jäi neil oma kunst tegemata. Kui räägivad relvad, siis muusad vaikivad. Kui vaikisid metsavendade relvad, siis hakkasid muusad rääkima, ka tollases ENSV-s. Nüüd jällegi on raha rääkima hakanud, muusad on hakanud vait jääma.
Malle Leisist ei saanud elukutselist vabadusvõitlejat. Eesti kunstil on tema looming, mis teeks au iga rahva kultuurile. Kahju ainult, et koos endise ilmakorra tagasitulekuga kadus igasugune nõudlus institutsionaalsetele käskudele ja keeldudele vastuhakkava kunsti järele. Sellega kadus kogu hiigelsuure Ida – Euroopa kunstil justkui pind jalge alt, kadus ju seda kunsti aastakümned toitnud sotsiaalne angazheeritus. Vaatamata Sorose rahadele ei ole Ida- ja Lääne-Euroopa kunst üheks saanud, nii nagu ka Euroopa ise ei ole üheks saanud. Lääne-Euroopa hindab väga kõrgelt oma kunstiklassikat, nii peaksime ka meie siin idas tegema.
Villu Jõgeva

MALLE LEIS  (7.07.1940 – 9.08.2017).
1967 lõpetanud ERKI lavakujunduse eriala
1969. aastast Kunstnike Liidu liige, samast aastast alates vabakutseline kunstnik
Aaastatel 1987 kuni 2003 on olnud Inglise Botaanilise Kunsti Ühingu välisliige asutajaliikme õigustes (OVFSBA).
NÄITUSED
Esinenud näitustel alates 1964. aastast. Üle 50 personaalnäituse kodu- ja välismaal, neist 5 USA-s. Esinenud graafika-, akvarelli- ja maalibienaalidel-trienaalidel kodu- ja välismaal.
TEOSED KOLLEKTSIOONIDES
Pilte on 14 kodu- ja välismaa muuseumides, kõige rohkem on neid peale Eesti muuseumide Zimmerli muuseumis USA-s ja Tretjakovi Galeriis Moskvas.
Töid on müüdud ArtEXPO-del USA-s ja Sotheby`s oksjonil Moskvas 1988. aastal.
AUTASUD
1974 Looduskaitse Seltsi preemia III Tallinna Graafikatriennaal
1977 Raamatuillustratsiooni auhind Riiast
1978 KL maali aastapreemia
1980 Tallinna Graafikatriennaali diplom
1981 KL maali aastapreemia
1983 Tallinna Graafikatriennaali diplom
1984 Põlva Rajooni kunstipreemia
Jaan Jenseni preemia postkaartite eest
1986 Agrotööstuskomitee preemia tallinna Graafikatriennaalilt
2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2002 Kristjan Raua preemia
2014 Kultuurkapitali aastapreemia

VILLU JÕGEVA
Sündinud 29. juunil 1940.a.Võrumaal Navi külas. Õppinud Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikumis, Tallinna Polütehnilises Instituudis ja Moskva Patendiinstituudis. Töötanud lukksepana, klaasipuhujana, elektroonikainsenerina ja patendiametnikuna. Elektroonikal põhinevaid valgus- ja häälekineetilisi objekte ehitanud aastast 1973.
Esimest korda olid kolm taolist objekti näitusel Tallinna Kunstihoones 1976. aastal. Personaalnäitused on olnud 2000.a. Kunstihoone galeriis, 2002.a. ja 2005.a. G-galeriis ning 2004. a Riigikogus.
Neli objekti on omandanud Eesti Riiklik Kunstimuuseum ja kaks Zimmerli muuseum USA-s.

SANDRA JÕGEVA
Sündinud 1976, lõpetanud EKA maalikunsti bakalaureuseõppe ning saanud magistrikraadi sealtsamast interdistsiplinaarsete kunstide erialalt. Eesti Kunstnike Liidu liige 2003. aastast. Peamiselt tegutsenud performance`i- ja intsallatsioonikunstnikuna, osalenud näitustel ja kunstifestivalidel üle maailma. Pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2004 ja Betti Alveri debüüdipreemia novellikogu “Draamapunkt” eest 2009. 2017 leidis aset tema debüüt dokumentaalfilmi rezhissöörina filmiga “Armastus…” (Laterna).
Näitus jääb avatuks kuni 10. septembrini 2017.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Evald Okase Muuseum
Karja 24, Haapsalu
Avatud: T-P 12.00-18.00
www.evaldokasemuuseum.ee