Mängufilm „Rocketman“ (Suurbritannia-USA 2019, 121 min), režissöör Dexter Fletcher, stsenarist Lee Hall, operaator George Richmond, helilooja Matthew Margeson. Osades Taron Egerton, Jamie Bell, Bryce Dallas Howard, Richard Madden, Gemma Jones jt.

Oh neid muusikafilmide klišeesid küll: tagasivaade, konflikt, pahur lapsevanem, peadpööritav edu, langemine alkoholi või narkootikumide küüsi, lõplik triumf ja lepitus. Ülesehitus on jäik ja kordub detailideni, nii et tundub uskumatu, kuidas keegi veel üldse viitsib muusika­filmi teha. Vastus sellele küsimusele tundub olevat päevselge algusest peale: laulud, eks ikka laulud.

Ja see toobki mu Elton Johnile keskendatud „Rocketmani“ ainsa tõelise tõmbenumbri, laulude juurde. Neil lauludel on küll lihtne jääda kostüümide varju, mis on nii hullumeelsed, et laulja võib oma sulgedesse lämbuda – jutt on ju mehest, kes riietas end Vabadus­sambaks. On üldse ime, et keegi sealjuures mõnda tema lugu ümiseda mäletab. Eltoni pillav elustiil olla kunagi hoo sisse lükanud kogu Nõukogude luksuskaupade tööstusele pärast seda, kui too toonases NSV Liidus publikul oma kontrollimatu käitumisega pea segi ajas, nimetades tagatipuks Jeesust geiks ja Madonnat laadastrippariks.

Mu enda hetk Elton Johnile õigustus leida saabus suhteliselt hilja filmi „Peaaegu kuulus“¹ ühislaulustseeniga bussis, taustaks „Tiny Dancer“. „Alice ei ela enam siin“² tõi meelde tema mõtliku „Danieli“, ja „Your Song“ vajutas hädavajalikku pausinuppu kiirdistantsil „Moulin Rouge!“.³ Tundub, et selle haruldase linnuga on paljudest tänapäeva popstaaridest täiesti vastupidised lood: selleks et kedagi pisarateni liigutada, tuleb esmalt maha koorida kogu lavameik.

Kui väga keskpärase ja ausalt öelda üsna tobeda „Bohemian Rhapsody“⁴ fenomenaalne edu üldse midagi tõestab, siis seda, et inimeste kinno toomiseks on tänapäeval vaja korralikku spektaaklit. Sellele viitas pressikonverentsil Cannes’is ka Bryce Dallas Howard pärast „Rocketmani“ sädelevat esilinastust: „Me kõik teame, et filmitööstus on kõvasti muutunud, ja me teame, mis rahva kinno meelitab – hiiglaslik vaatemäng,“ ütles ta. „Inimene ei sõida kinno, osta piletit, võta popkorni ja vaata treilereid millegi pärast, mida ta ka kodus näha saab. Kinno minnakse elamust saama ning muusikute lood seda ka pakuvad.“ Naist, kes on just teinud kaks „Jurassic Worldi“⁵ filmi, tasub selles osas ilmselt kuulata.

Kuigi päris tihti kuuleb fraasi „seda filmi peaks tegelikult vaatama kinos, suurelt ekraanilt“ (tavaliselt ütleb seda keegi, kes on teinud järjekordse Bulgaaria dokfilmi mõnest reostatud jõest ja on läbivaatus-DVD väljaandmisel üllatavalt umbusklik), olen jõudnud järelduseni, et ega ikka ei pea küll. Kinokogemus on aga kuidagi eriline küll, kui kõik need kuulsad hitid kostavad igast suunast ja publik lööb rütmi juurde, vahel ise seda teadvustamata, ja mõni julgeb isegi sosinal kaasa laulda, kui keegi ei vaata. „Rocketman“ lüpsab seda ülevat tunnet viimse tilgani. Kuigi, tuleb öelda, et filmi puudujääke see siiski ei varjuta.

Kuigi „Rocketmani“ võrreldi Queeni eluloofilmiga, niipea kui esimesed kaadrid avalikuks tulid, ei peaks see nii olema. Hoolimata sellest, et näitlejast lavastajaks hakanud Dexter Fletcher oli see, kes tegelikult „Bohemian Rhapsody“ lõpetas, kui Bryan Singer poole filmi pealt skandaalselt vallandati. („Kui tulla filmivõttele ja sittuda põrandale, siis on tulemus ikka parem kui selle tüübi töö,“ on iseloomustanud Freddie Mercury osatäitja Rami Malek Singerit Hollywood Reporterile.⁶) Võrdlus on alusetu ka sellepärast, et „Rocketman“ on tegelikult muusikal. Tõeline üle vindi muusikal, kus on kasutatud kõiki Elton Johni suurimaid hitte kujutamaks tema elu murdepunkte.

Ja tänu jumalale, sest väga lõbus on vaadata sellist õndsat eneseunustust: puudu pole ka veealused ülesastumised või terve stseen õhus hõljuvate inimestega, kes kuulavad Elton Johni esinemist Lääne-Hollywoodi legendaarses Trubaduuri klubis. Kui filmist kõrvaldada need täiesti nupust nikastanud episoodid, on lugu ja üheplaanilised rollid nii ettearvatavad, et tegelikult võib silma looja lasta pärast seda, kui Elton John (Taron Egerton) mainib esimest korda vajadust pälvida oma jääkülma isa tunnustus.

Selge see, et ükski terve mõistusega inimene ei eeldagi selliselt filmilt mingit peenekoelisust. Elton ise pole sellist sõna ilmselt kunagi kuulnudki või leiab sellise kontseptsiooni lihtsalt jahmatava olevat. Kui muusika vaibub, on Fletcher valinud võimaluse luua emotsiooni kõige laisemal võimalikul viisil läinud liiga sõnasõnaliseks. Pole mingit vajadust ega soovi näha stseeni, kus täiskasvanud Elton kallistab oma nooremat mina, et mõte vaatajani viia, ega ka tervet galeriid eluloofilmi kohustuslikke pahalasi: võõrandunud isa, kuri ema, ainult kepi peal väljas armuke ja hiljem, kui entusiasm vaibub, põhiliselt raha. Kõik see esitatakse nii puisel moel, et näitemäng muutub juba ligitõmbavaks. Egertoni etteastele pööratakse nii palju tähelepanu, et ülejäänud osatäitjad võiksid sama hästi „Elavates surnutes“⁷ mängida. Erandiks on ehk Jamie Belli Bernie Taupin, Eltoni kauaaegne laulutekstide autor, kelle suhe staariga pole küll romantilist laadi, aga osutub ometi selle filmi südameks ja ehk ka ainsaks süžeeliiniks, millele antakse natuke aega avanemiseks. Ülejäänutel nii hästi ei lähe. Lapsepõlvest alustatakse vaid selleks, et anda selgitus kõigile tulevastele traumadele, ja siis liigutakse rutakalt teismeea juurde. Tegelikult isegi nii rutakalt, et väike häbelik Reggie transformeerub Lady Gagaks Met Gala trepil vaid minutitega, ja olulised sündmused, nagu Eltoni rappaläinud abielu Renate Blaueliga, libisevad mööda nii ruttu, et selle võib korraks kotipõhja kadunud pähklipakki otsides maha magada. Näide otse elust.

Mis puudutab paljusõnaliselt välja reklaamitud pahesid ja kõlvatusi filmis, siis pole „Rocketman“ teab mis „Ratastel Las Vegasesse“⁸ – tõsiasi, mis sai valusa kinnituse siis, kui esilinastus Cannes’i programmis koos selliste filmidega, mis ei kohkunud tagasi ka 15minutisest keele­seksistseenist. Ilmselt tajus „Rocket­mani“ tiim mingil hetkel, et film ei vea ainult omaenda kinematograafilise väärtusega välja, ja filmi hakati promoma kui anti-„Bohemian Rhapsodyt“, viidates ennekõike viimase siivsale ja napisõnalisele Freddie’ seksuaalsuse käsitlemisele. Teatati, et lõppkokkuvõttes räägib „Rocketman“ seksist, narkootikumidest ja platvormkingadest. Tegelikult see nii küll ei ole, sest asi piirdub mõne amelemise ja seksistseeniga, kus kaamera liigub aknale, nagu kõik siivsad kaamerad seda tegema peavadki. Tekib tunne, nagu kuuleks turundaja lõputut sisemonoloogi: „Me näitame kindlasti seda, kuidas ta narkootikume teeb, aga nii, et ikka kõik aru saaksid, kui paha see on.“ Seetõttu on „Rocketman“ mitmes mõttes üllatavalt vanamoeline, nagu oli ka „Bohemian Rhapsody“. Egerton võib küll teha nägu, et „ma panen kõike, mis liigub“, aga meil jääb üle ainult tõdeda, et vähemalt siin filmis ta seda küll ei teinud. Tuline kahju, kui arvesse võtta, et film räägib mehest, kes olla väidetavalt öelnud, et kuigi inimesed peaksid olema oma suhtumises seksi väga vabameelsed, tuleks kitsede juures siiski piir tõmmata.

Loomadest veel. Taron Egerton, kes on Eltoni loominguga juba varasemast tuttav tänu oma rollile animafilmis „Laula“,⁹ kus andis hääle Eltoni lugu „I’m Still Standing“ esitavale gorillale, on „Rocketmanis“ tegelikult väga hea ja suudab auga välja kanda kõik need riski piiril kostüümid ning esitada samal ajal laule iseenda häälega. Kuigi, on keeruline mitte itsitama hakata, kui ta võõrutusravihaigla ustest läbi tuhiseb, riietatuna porgandikarva, ärakäivate sarvedega kuradiks. Ja võib-olla on itsitamine asjakohane, sest see film ju on mõeldudki olema meeldivalt meelelahutuslik elamus, mis ei kaevu liialt sügavale ega esita liiga palju küsimusi. „Elton on küll erakordne inimene, aga ikkagi vaid inimene. Teda ei aja just paljud asjad punastama ja ma võisin temaga rääkida ükskõik, millest. Tõesti – ükskõik, millest,“ ütles Egerton Cannes’is – ja suutis sealjuures kogu isiklikku laadi informatsiooni siiski enda teada jätta. Mõni ime, kui võtta arvesse, et päevakangelane on endiselt vägagi elus ja propageeris „Rocket­mani“ intensiivsusega, mis meenutas ta kokaiinitegemise tippaegu. Ja mis siis? 1950ndatel lõid sädelevad muusikalid särama sõjajärgsed aastad ja praegu tundub olevat meloodiliste seikluste järele sama suur nõudmine, olgu tõenduseks kommertshiiglane „Mamma mia!“¹⁰ või „Lauluässad“,¹¹ mis on samuti juba triloogiani jõudnud. Ja nagu neid filme, peaks iga kaasaümisemishimuline kogema „Rocketmani“ suurel ekraanil. Muidu jäävad silma ainult vead.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Almost Famous“, Cameron Crowe, 2000.

2 „Alice Doesn’t Live Here Anymore“, Martin Scorsese, 1974.

3 „Moulin Rouge!“, Baz Luhrmann, 2001.

4 „Bohemian Rhapsody“, Bryan Singer, 2018.

5 „Jurassic World”, Colin Trevorrow, 2015; „Jurassic World: Fallen Kingdom“, J. A. Bayona, 2018.

6 Rebecca Keegan, Director Dexter Fletcher on Channeling Elton John and Cleaning Up Bryan inger’ „Bohemian Rhapsody“ Mess. – The Hollywood Reporter 9. V 2019.

7 „The Walking Dead“, 2010–…

8 „Fear and Loathing in Las Vegas“, Terry Gilliam, 1998.

9 „Sing“, Garth Jennings, Christophe Lourdelet, 2016.

10 „Mamma mia!“, Phyllida Lloyd, 2008.

11 „Pitch Perfect“, Jason Moore, 2012.