Põrgupalavus, vaktsiinikaos ja jalka EM ei jäta muudele teemadele eriti ruumi. Kuid võiks. Alla kahe kuu on jäänud aega ametliku presidendikandidaatide esitamise ajani, mis algab 26. augustil ja lõpeb 28. augustil, ning juba 30. augustiks on riigikogu esimees Jüri Ratas kutsunud kokku riigikogu erakorralise istungjärgu, mille päevakorras on Eesti presidendi valimine.

Kellest aga eriti kuulda ei ole, on presidendikandidaadid. Justkui ei leiduks Eesti vabariigi kodanikke, kelle silmaring, kogemused ja pühendumus annaksid aluse öelda, et soovitakse teenida riiki presidendiametis. Peaaegu ainsana andis Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere varakult, juba märtsis, märku, et on valmis vabariigi presidendiks kandideerima, kui talle selline ettepanek tehtaks ja teda kandidaadina üles seataks.¹ Valimisliit „Roheline Saku Vald“ ongi valmis akad Soomere kandidaadina üles seadma, aga esialgu sellest ei piisa, kuna nii riigikogus kui ka valimiskogus on kandidaadi üles seadmise õigus 21 liikmel.

Kes siis veel? Praegune president Kersti Kaljulaid on öelnud, et tema oma riigile „ei“ ei ütle.² Jüri Rattaga läks nii, nagu läks. Ainsa erakonnana on oma kandidaadi Henn Põlluaasa nimetanud ja teda avalikult esitlenud EKRE.

Kas ongi kõik? Ajakirjandus on teemat nõrgalt fookuses hoidnud (vaata avalauset). Eelmised presidendivalimised, kus kandidaadid laialdaselt kampaaniat tegid, ennast ja oma seisukohti tutvustasid ja seejärel kõik põrusid, on teinud poliitikud ettevaatlikuks. Peaminister Kaja Kallas on öelnud lausa nii, et kuna Eesti seadused ütlevad, et presidendikandidaat peab olema registreeritud neli tööpäeva enne valimiste algust, siis „täpselt sinnamaani ju tegelikult on ka aega“.³

Kas ikka on? See oleks küll võõrandumise poliittehnoloogiline meistriklass, kui õhus hõljuks arvestatavaid kandidaate ja erakondadevahelisi kokkuleppevariante ning kellegi nimi seda varasemalt välja ütlemata riigikogus üles seataks ja seejärel ära valitaks. Sähke, sööge, matsirahvas, piisab teile paarist päevast küll, et „oma“ uut presidenti seedida.

Me ei pea kusagilt põõsast presidenti taga otsima.

Kui kandidaadi või kandidaatide laiema esitlemise peamine vastuväide on ikka ja jälle leierdatud tees, et presidendi võim me parlamentaarses vabariigis on ornamentaalne, siis ei, ka see asjaolu ei anna õigust nurga taga plaani pidada. Ühtlasi heitkem pilk ajalukku ja senistele presidentidele, kes igaüks on omal moel üritanud rahva ema või isa rolli täita, kelle kõnede amplituud on kõikunud ettevaatlikult lohutavast patsutusest ja paist ägedate hurjutuste ja diatriibideni.

Ei maksa inimesi lolliks pidada: me ei ole lambakari, kellel on suva, kes meile Kadriorust naeratab, meie kallal näägutab ja poliitikutele näppu viibutab. Kes tunneb, et võiks olla Eesti vabariigi president, sel peaks olema ka niipalju julgust, et oma kandideerimine avalikult välja öelda. Varjudes hiiliv peitusemäng ei anna moraalset õigust nimetada end hiljem rahvus­kehandi ühendajaks ja poliitiliste jõudude tasakaalustajaks, moraalilugemisest rääkimata.

Praeguses olukorras oleks kõige kehvem, mis võiks juhtuda, puhtalt poliitiline kandidaat, kelle erakonnad omavahel, avalikkusele esitlemata, kokku lepivad. Usun, et seda mõistavad ehk erakonnadki. Parim variant oleks ausalt ja selgelt välja öelda mõne kandidaadi nimed, kelle vahel kaalutakse, et nad saaksid ennast ja oma vaateid avalikult tutvustada. Veel parem, kui mõni kandidaat oleks apoliitiline, senistest tehingutest määrdumata puhas leht, kelle puhul võiks loota siiruse taas­tulekule. Või kui teisi kandidaate ei leidu, oleks aus, kui erakonnad ütleksid välja oma seisukohad seni teada oleva kolme kandidaadi suhtes. Lõppude lõpuks – me ei pea kusagilt põõsast presidenti taga otsima.

1 Toomas Sildam, Eesti presidendiks on valmis kandideerima akadeemik Tarmo Soomere. – ERR 18. III 2021.

2 Malle-Liisa Raigla, President Kersti Kaljulaid: ma ei tee plaane. – Lääne Elu 15. V 2021.

3 Kallas presidendivalimistest: üritame vältida eelmise korra vigu. – ERR 27. V 2021.