Näitus „Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland“ Kumus kuni 8. III 2020. Kuraator Eda Tuulberg ja kujundaja Kadi Estland.

Täna kell 16.30 avatakse Kumu projektiruumis näitus „Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland“. Silvia Jõgeveri (1924–2005) neli-, isegi viiskümmend aastat tagasi loodud teoseid raamistab näitusel nendega põrkuv ja neist tõukuv Kadi Estlandi (1973) poliitiliselt laetud looming. Selle dialoogi kaudu kõnetatakse naise ja ühiskonna dünaamikat puudutavaid teemasid, nagu näiteks naistevastane vägivald, naise ühiskondlik nähtavus, isiklikku elu mõjutavad otsustusvabadus ja (nais)kunstniku roll ühiskonnas. Nii tutvustatakse näitust pressitekstis. Kadi Estland pole ainuke, kes Silvia Jõgeveri loomingut tõlgendab. Avaüritusel astub üles Kaja Kann, tema laulud on saanud inspiratsiooni Jõgeveri mälestustest.

Ka „Peidetud kirjades“ on praegused kultuurimõtestajad – luuletaja ja koreograaf Sveta Grigorjeva, kultuuriloolane, näitleja ja kunstiühingu Pallas esimees Enn Lillemets, kunstnik ja kriitik Tanel Rander, filmirežissöör ja antropoloog Terje Toomistu ning kunstnik Kadi Estland, seekord sõnaliselt, astunud dialoogi Silvia Jõgeveri loominguga.

 

Sveta Grigorjeva,
„Hüpiknukule“ mõeldes:

pastelsete toonide
psühhedeelses varjumaailmas
üks keha on joonistunud välja
eriti selgelt ja
katkiselt
näitab sõrmega üles
(olen seda kuskil juba näinud seda sõrme)
õrn kuju
meenutab meest –
nöörile tõmmatud meelelahutus
millest on osa saama tulnud vaid naised
kelle käe otsas ripuvad lapsed kelle käe otsas ripuvad lelud ja
pehmed
mänguasjad
kelle elu on kaalul?
kus on (ülejäänud) mehed
võiksime küsida
on nad põllul? sõjas? pubis? riiki juhtimas?
mis mängu nad mängivad?
või äkki need pikajuukselised
kontuurid peavad kohut
on tõmmanud vabaõhu maailmalaval
võlla viimase nipernaadi
viimase
elukunstniku?
vaid naised on publikus
naised on pea alati publikuks
see on see mis jääb kummitama

 

Enn Lillemets,
inspireerituna maalist „Käpulikäijad“:

Silvia Jõgeveri „Käpulikäijaid“ pikemalt silmitsedes hakkab korraga millegi­pärast terendama Pariisis Orsay muuseumis pesitsev Jean-François Millet’ suurejooneline maal „Järelnoppijad“ (1857). Järgmisena meenuvad Vene-aegsed kolhoosis käimised, kartulivõtmised poris, vihmas ja päikeses. Kohustuslik šeflus nii koolis, ülikoolis kui ka töö­kohas.

Silvia Jõgeveri maalil sünnib grotesk. Üle ega ümber ei pääse tema 1960. aastate rühmituse mõttekaaslasest, 19 päeva vanemast Ülo Soosterist. Soosteri kõrgejalgsed ja -kontsalised naisolevused muutusid viimaks lausa neljajalgseiks hobuseiks. Tema looming on äratanud Silvia Jõgeveri kujutlusvõime, lisades aeg-ajalt selle poeetilisse sürrealismi tubli tüki teravust. „Käpulikäijate” esiplaanil toimetab libaolevus, rinnad paljad, tagumine jalg üleval ja sabagi taga. Jalad aga kasvavad tugevaiks kontsadeks-kapjadeks. Nood rinnad ja üles pildiserva riputatud kringlikujutis ei välista erootilisi tõlgendusi. (Mõnikord on Silvia Jõgeveri unenäolisisse seadeisse siginenud kõhedust­tekitav peni, üks kuradi kehastusi.)

Käpulikäijate taustal seisab vanapaar korviga. Kui kummalised külalised, alasti libainimesed, kellest töölooma niikuinii ei saa, oma etenduse ära annavad, alles siis saavad vanad tegeliku töö ära teha. Nad vaatavad seda ilmaimet, aga jäävad ja teevad. Poeg nende taga, seljaga vaataja poole, ei tee sedagi, vaid tõstab bravuuriga viinapudeli.

Silvia Jõgeveri nägemuslikud seaded on tegelikult lavastused, ulatudes teravast groteskist romantilise paisutuseni. Tema käpulinoppijad on lausa lavaruumi tõstetud. Lavasügavuse tumeduses eralduvad kõrged avaused. Valgus langeb ette vasemale. Teater paelus kunstnikku tema enda kinnitusel tõeliselt. Aga mitte niivõrd valmis lavastustena, kuivõrd nende valmimise kuluna, prooviprotsessina, kui kõik on veel väga haavatav.

Oranž kiikhobu vasemal ees valgusvihus tasakaalustab groteskset vaatemängu, unenäokujundis ilmutab end lapsepõlv. Väike sinine nokkmüts ühe käpulikäija pääs paneb selle kõlama. Ülev ja madal, ilus ja inetu põrkuvad. Värvi kaudu. Maalil ja alateadvuses. Lavastatud sürrealism, millele on ometigi võimaldatud unenäolist vabakslibisemist.

 

Tanel Rander,
inspireerituna maalist „Teoorjad tulevad põllutöölt koju. Heinalised“:

On üks sõna, mis ühendab meid lahti Euroopast ja seob Euroopa kolooniatega. See sõna on „ori“. Kui me ütleme „ori“, siis miski liigutab end meie sees. Ja me mõtleme oma esivanematele. Valgetel eurooplastel sellist asja ei ole – sõna „ori“ seostub neile kellegi teisega kuskil kaugel. Ma ei ole pädev valgete eurooplaste nimel sõna võtma, ma pole kunagi valge eurooplane olnud. Tahan vaid öelda, et meie siin oleme need teised seal kaugel. Nagu on aafriklased, põlisameeriklased jne. „Ori“, „orjus“ ja „orjandus“ – need on sõnad, mis eesti keeles kirjeldavad nii Aafrika-Ameerika kui ka meie eneste ajalugu. Ei ole ühtegi teist sõna, mis kirjeldaks Läänemere idakaldal elanud inimeste suhet siia saabunud kristlastega XIX sajandi keskpaigani. Kes valdab kirjasõna, see kirjutab ka ajalugu. Ja ajalugu on juba olemas. Dekoloniseerimine ei ole vaid uue ajaloo kirjutamine. See on ka oskus kirjutatud ajalugu lugeda. Kui on kirjutatud „heinalised“, siis me loeme „orjad“. Kõige parem, kui mõlemad sõnad on kõrvuti. Üks sõna jääb ühele, teine sõna teisele. Sest „meie“ tähendab mitut. Nii seda, kes oli heinaline ja sai eurooplaseks, kui ka seda, kes oli ori ega saanud eurooplaseks. Meid kõiki on mitu.

 

Terje Toomistu,
inspireerituna maalist „Näitelaval“:

Teos, mis kannab pealkirja „Näitelaval“ ja kujutab punkvalguses nõtket baleriini, kes ühe jala varvastel tippides hoiab lapsukest, tekitab praegu kahtlemata kiusatust tõlgendada seda ühiskondlike soorollide kriitikana. Valgusorbiit markeerib ootuspärast eneseesitlust elu näitelaval, just nagu neliteist aastat enne teose maalimist teisel pool raudset eesriiet oli sätestanud Ameerika sotsioloog Erving Goffman.* Igapäevaelu on kui teatrilava, kus etendame teatud rolle, jättes aga alati midagi endast lavatagusesse ruumi. Baleriin mitte ainult ei hoia imikut käes, vaid justkui ulataks ta maailmale.

Kompositsiooni on asetatud ka teine inimfiguur: tagurpidi ja narririietuses. Kindlasti pole juhus, et narri jalg on kaetud veskirattaga ning tema nägu pole näha. Kas see on patriarhaadi igikestev veski, mille abil kujundatakse ideaalnaist? Või pigem vihje don-quijotelikule võitlusele kujuteldava vaenlasega – Nõukogude süsteemiga, mis muudkui käiab ja jahvatab, olles korraga kõikjal ja seega nähtamatu. Kümme aastat enne selle teose maalimist koolimajas, kus ta õpetas, mitteametliku avangardistliku näituse korraldanud naisele oli kogu see võimuveski ilmselt üks narrus.

Valdav pind teosest on varjus ja tume, mis lubab arvata, et pealesunnitud näitemäng oli kunstnikule vaid tema omamaailma väike osa. Taamal siniste mägede taga kumav valgus kõneleb justkui kujuteldavatest maailmadest, millest Jõgever palju ei reeda, aga teatavasti võlus ta oma õpilased ära just joonistamise juurde räägitud fantastiliste lugudega kaugetest maadest ja uskumatutest juhtumitest.

Kuigi Jõgeveri rikas, ent salapärane sümbolism jätab ohtralt ruumi mitmesugusteks tõlgendusteks, pakun siiski, et varjus, justkui vaatlejapositsioonil seisev koer – loom, kes ei valda inimkeelt – tähistab kunstniku vaatepunkti, kes jälgib vaikides ühiskondlikku näitemängu, jäädes ise narruslikest soorollidest kõrvale. Autori tausta teadmata pole aga sugugi selge, kuivõrd emaduse etenduse iroonia väljendab ka igatsust ja imetlust.

* Erving Goffman, The presentation of self in everyday life. New York, Doubleday 1990 (1956).

 

Kadi Estland,
inspireerituna maalist „Õngitsejad“:

You can see perverts already, why Im here, too, see some embroideries, my ass, terrible terrible painting, who cares.

peale selle psühhoanalüüsi, olid kunstimessil veel surnud koera topis, mõned keraamilised munnid, palju veidralt riietatud mehi šampanjaklaasidega.

võib olla on see mu hambaauk, kuhu need naised vaatavad. nad on tic ja tac, kes hoolitsevad et õhk, mida me välja hingame, oleks puhas. hygien’istid. nende õnged on hambaniidid, nii et hoidke alt parasiidid.

hambaravi on kallis ja tavaliselt pildivaatajat see ei huvita, kas kunstnikul on hammas verel, kinni või lahti. ta ostab kunsti mingil talle teadaoleval põhjusel. eelistab näiteks valget ja roosat värvi, et ei läheks närvi.

kui kunagi eesti majanduse oleme üles ehitanud, siis hakkame kunsti ostma, ütles kunagi mu ehitusärimehest onu. seda pole siiani juhtunud. nüüd ütleb tema tütar talle, et kui sa oma küproki tarbimist ei vähenda, siis sulle lapselapsi ei sünni. lucifer on üksi, metsad põlevad, head tüdrukud lähevad põrgu, laulab billie eilish, sa oled dead gay.

naised, kes õngitsevad, on väikesed, rätikutega. kas sellepärast, et juuksed ei läheks mustaks? usinad töölisnaised. 1967. ilma nägudeta.

väiksed maalid ei maksa palju. nad istuvad kaevul. ja see vist pole mingi hästi lavastatud insta story.

aga liigume edasi isiklikult tasemelt üldisemale tasemele, alati kellegi asemele! taldrikutel on inimliha pestokastmega, õige küpsusastmega! See ei ole safe place.