?Peiarite õhtunäitus? muutuvatel taustadel

2 minutit

Kõik see kõlab kui üks tüüpiline success story. Kas ?Peiarid? oli siis kindla peale minek,  elava klassiku staatusesse tõusnud kirjaniku riskivaba tõlgendus juba leitud re?ii- ja mänguvõtmes, jõuliselt Kõivu-kaanonit kehtestav sündmus? Või alustas-avastas ta Kõivu-teatris midagi päris uut?  Kui vaadata ?Peiareid? oma aja taustsüsteemis, siis on selge, et lavastaja seisis koos noore näitetrupiga raske ülesande ees, kus äraproovitud lahendustest ei saanud palju kasu olla. ?Peiarite? tekst sarnaneb pigem ?Küüni täitmisega?, mille lähikonda see kirjutamisaja poolest kuulub (ja mis oli sel ajal veel lavastamata), kui menuka ?Tagasitulekuga isa juurde? (1993) või ?Filosoofipäevaga? (1994). See on rühmanäidend eraldi esile tõusvate rollideta, kus mängitakse läbi  eksistentsiaalseid teemasid ning punktiirset lugu juhivad fataalsed jõud: armastus ja iha, surmatung, joobumus mängust. ?Hullus kahes vaatuses?, nagu ütleb ?anrimäärang. ?Peiarid? ei haaku sel määral rahvusliku ja sotsiaalse kontekstiga nagu ?Tagasitulek? või ?Kokkusaamine?, ei ahvatle vaatajat aktuaalsusega. Küll aga tuleb tekstis teravalt esile Kõivu eripärane esteetika ja poeetika, mis püstitab kunstilisi probleeme. Kõivu tekst on komponeeritud nagu keerukas muusikateos. Muusikalisus avaras mõttes oli ka Pedajase lavastuse üks märksõnu, hõlmates ka visuaalseid rütme ja liikumismustreid: tüdrukute sujuvad ringlemised, poiste puhangulised sööstud, keerlemised tantsudes, laulud ja lavaõhustikku sulanduv taustamuusika, dialoogide-monoloogide kõnerütmid jne. Ansamblilisus on teine märksõna, kuid näitlejate individuaalne panus ei läinud sugugi kaduma. Ain Lutsepa ja Andrus Vaariku mängulõbust särtsuv duett niikuinii, ning mõnedki XVIII lennu näitlejad kerkivad mäluekraanile kõigepealt ?Peiarite? rollides. Millist vaeva nõudis Kõivu ?hulluse? esteetiline taltsutamine, struktuuridesse surumine, seda võib vaid oletada; küllap oli abi Alveri ?Lugu valgest varesest? juures tehtud tööst. Tulemus oli ehk mahedam, vähem painav kui Kõivu teksti lugemismuljes, ent kahtlemata mõjuv. Kui nüüd veel kord vaatepunkti nihutada ja asetada ?Peiarid? Kõivu-teatri taustalt Pedajase-teatri taustale, siis paistab see ühe sammuna teel, mis viis edasi niisuguste lavastusteni nagu ?Mao tee kalju peal? või, et jõuda otsustavalt tänasesse päeva, sellelgi suvel etendatud ?Nipernaadi(mänguni)?.  

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp