Eesti lugejateni jõudnud Venemaa ajalooteoses on käsitletud tsaar Peeter Esimese tegevust. Raamatu autor Boriss Akunin (kodanikunimega Grigol Tšhartišvili) on gruusia-juudi päritolu vene kultuskirjanik, kes elab 2014. aastast peale perega Londonis, Hispaanias või (ja) Prantsusmaal, kuhu oli juba varasemalt soetanud kinnisvara. Akunin on väga edukas laia haardega kirjanik, kelle teoseid (üle 60 romaani ja jutustuse) on avaldatud peale vene keele paljudes keeltes ning mille põhjal on vändatud menukaid filme. Ajaleht Komsomolskaja Pravda tunnistas ta XXI sajandi esimese aastakümne põhjal Venemaa kõige tuntumaks kirjanikuks. Ühtlasi on ta veel ka japanoloog, kirjandusteadlane, tõlkija ja ühiskonnategelane.
Enne välismaale siirdumist oli Akunin lojaalne Venemaal toimetav loovisik ja avaliku elu tegelane, kes kujunes võimukriitiliseks aastaid kestnud protsessi tulemusel. Kõnealune teos, mis on pühendatud Peeter I-le ja tema valitsemisajale, on avaldatud Venemaal 2017. aastal, kui Akunin vältis avalikku ja otsest konflikti kremli valitsejatega. See on viies osa kavandatud Venemaa ajalugu käsitlevast kümneosalisest sarjast, millega Akunin alustas 2013. aastal. Tähelepanuväärsed on eelmiste osade pealkirjad: „Venemaa kui Euroopa osa“, „Venemaa kui Aasia osa“, „Venemaa Aasia ja Euroopa vahel“ ja „Venemaa Euroopa ja Aasia vahel“. Käesoleva, ehk viienda osa pealkiri on „Asiaatlik europiseerimine“. 2022. aastal ilmunud üheksandas osas on käsitletud Nikolai II valitsemisaega. Kuuendast osast alates pole ta enam pannud hinnangulisi pealkirju, viimane osa pidi käsitlema perioodi bolševike võimuletulekust kuni tänapäevani. Asjade praegust seisu arvestades võib juhtuda, et see osa jääbki Venemaal ilmumata.
Peeter I on Venemaa ajaloo suurkuju, keda vene historiograafias on alati peetud üheks olulisemaks Venemaast tsentraliseeritud üliriigi (deržava) tegijaks. Seejuures kubiseb nii tema isiksus kui ka loodud kord lugematutest vastuoludest, mida tuuakse mingitel ajalooperioodidel ametlikus käsitluses esile ja seejärel jälle vaikitakse neist häbelikult. Suurriikliku vaate järgi kuulub ta n-ö tugevate valitsejate sekka (sh koos Ivan Julma, Aleksander I ja Staliniga), kelle võimuloleku ajal on impeeriumi territooriumi hoogsalt laiendatud. Seetõttu pole üldsegi üllatav, et Peeter I kuulub ka president Putini lemmikute hulka ja viimase soov on kindlasti saada tulevikus koht valitsejate parnassil nimelt tugevate hulgas.
Meie siin Eestis näeme Peeter I ja tema aega erinevalt Putinist mõneti teistsuguses valguses ja kindlasti ei rõõmusta selle üle, et tema Euroopasse raiutud aken siinsed alad Euroopast ära lõikas. „Hea Rootsi aeg“ jäi pärast siinsete alade Vene impeeriumiga ühendamist selja taha ning võib öelda, et eestlastele ja üldse soome-ugri rahvastele tõi Peeter I koos eheda asiaatlusega kaasa üksnes häda ja viletsust. Tsivilisatsiooni pööramine tähendas meile enam kui kahesajaks aastaks minekut „ Magna Charta Libertatum’i“(1215) maailmast Tšingis-khaani jassa (1206)1 alla.
Tsaari korraldusel hävitati Põhjasõja ajal Eesti aladel kõik, mis tee peale jäi. Vägede ülemjuhataja kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev kirjutas tsaarile: „Mu isand, pole enam midagi hävitada! Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa. Keda kaasa ei saadud võtta, need pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaad on tühi. Need kohad on vaid kaardil.“2
Just Peetri vallutustega lõhuti nn soome-ugri maismaad pidi kulgenud sild, mis ühendas Soome lahe vastaskallastel asunud sugulasrahvaid. Rootslased rajasid XVII sajandi algupoolel Soome lahe rannikule Nyeni linna (Nyenskansi kindlus), kus oli algselt läänemeresoome asustus. Peeter I vallutas selle linna rootslaste käest 1703. aastal, lammutas ja seejärel rajas uuesti Peterburina, mille muutis hiljem impeeriumi pealinnaks.3 Venelaste arvates polnud enne Peetrit seal kandis üldse mingit tõsisemat inimasustust ning selle seisukohaga ühineb ka Akunin (lk 132).
Pärast Venemaa võitu Põhjasõjas algas siinsetel maadel Vene aeg, mis toimis sümbioosis kohalike baltisakslastega, kes allutasid ennast tsaarile. Koos kapituleerumisega sai siinne aadel eriõigused, mis oli mõlemale poolele kasulik. Vene riiki moderniseeriv ja euroopastav tsaar vajas ustavat euroopalikku kaadrit ning avas baltisakslastele ülisoodsad karjäärivõimalused nii provintsis kui ka riigi keskaparaadis.4
Siinsele maarahvale tähendas Vene krooni alla minek samasugust pärisorjust Venemaa muude piirkondade talupoegadega, sisuliselt täielikku õigusetust kuni XX sajandini. Ei toonud Venemaa territoriaalne laienemine ja sõjalised võidud mingit leevendust ka Venemaal elavale lihtrahvale, pigem vastupidi. Tegelikult just Põhjasõja ajal võttis kuju Venemaa igavene paradoks: kui riik saavutas võite ja juubeldas, läks rahva elujärg ainult hullemaks (lk 207).
Akunin ei räägi üldse Balti erikorrast kui millestki päris uuest Vene impeeriumis ja Peetri reformidega lahutamatult seotust, sest siinmail hakkasid kehtima teistmoodi reeglid kui Vene riigi ülejäänud osades. Sellest sai alguse ka Balti aadli väga oluline mõju tsaari õukonnale, see kestis kuni tsaari-Venemaa lõpuni 1917. aastal. Akunin piirdub lühikese remargiga: „Rootsi kaotas Uusinkaupunki rahulepinguga (1721) enda meretagused kolooniad. Loovutati kõik territooriumid, mida Peeter oli nõudnud: Ingerimaa, Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa, Hiiumaa ja Karjala koos Viiburiga“ (lk 205). Akunin ei paista teadvat, et Saaremaa ja Hiiumaa ei olnud mingid eraldi maad, vaid Eestimaa saared. Ta ütleb (lk 306), et Venemaal polnud Peetri ajal kõrgkoole, välja arvatud saksakeelne Dorpati (ehk Tartu) ülikool. Siin autor eksib, sest 1710. aastal ehk ajal, mil vallutati Eesti- ja Liivimaa, suleti Tartu ülikool kuni 1802. aastani, mil see siis juba saksakeelse keiserliku ülikoolina taasavati.
Üsna kerge on tuvastada, et raamatu autor Boriss Akunin vaatab Peetri ajale eelkõige läbi roosade prillide ja on püüdnud tuua esile selle valitseja tugevad küljed. Akunini kiitus Peetrile meenutab selles mõttes Nõukogude ajal Leninile antud hinnanguid: lisaks bolševike riigi loomisele oli ka „laste ja loomade suur sõber“. Nii näiteks väidab ta, et just Peetri ajal tekkis Venemaal arusaam inimväärikusest ja vähemalt ühe seisuse raames ei käitutud inimestega nagu holoppidega ainult seepärast, et nende seisund või auaste oli madalam (lk 310). Miks Akunini positsioon on just selline, seletub mõningal määral raamatu ilmumisajaga Moskvas – 2017.
Raamatu stiil on belletristlik, puuduvad viited ja registrid. On selge, et tegemist pole ajaloo uurimisega, vaid pigem ilukirjandusega ajalooteemal. Selles mõttes on Akunin jätkanud oma varasemat võtet, proovinud luua pilti mingist perioodist sellal elanud inimeste silmade kaudu. Ise arvab Akunin oma ajalooalasest projektist nii: „Ma kirjutan inimestele, kes tunnevad halvasti Venemaa ajalugu ja soovivad selles saada selgust. Olen ise samasugune.“5 Autor räägib Peeter I ja tema valitsemisaja puudustest ettevaatlikult ja selles raamatus pole Putini ja Moskva kremli suunas tehtud vähimatki kahtlast vihjet.
Raamatus on ära toodud palju huvitavaid üksikfakte, mis ei loo kontseptuaalset tervikut, kuigi nii mõnestki just Peetri ajal külvatud seemnest on praeguses Vene riigis sirgunud viljakas taim. Diplomaatia ja altkäemaksude seostamise traditsioon (lk 289–290) oleks nagu tänapäeva kremli välispoliitikast maha kirjutatud. Kasakatest ja kalmõkkidest ratsanikest loodi Põhjasõja-aegsed tõkestussalgad, kellel kästi tappa kõik, kes tahavad põgeneda lahinguväljalt (lk 390). Ka Stalin kasutas Teise maailmasõja ajal tõkestussalku ja kuuldavasti aidatakse sel viisil ka Ukrainas Vene sõdurite võitlusmoraali kõrgel hoida.
Peeter I jätkas Akunini hinnangul deržava’t luues nn hordilikku arengusuunda, mille nelja peatunnust ta tugevdada üritas: 1) võimu äärmine tsentraliseerimine ja kontsentreerumine valitseja kätte, 2) kõik riigi alamad teenivad riiki, mis on kõrgeim väärtus, 3) isevalitseja on püha ja kõrgemal igasugusest kriitikast, 4) seadused (õigusnormid) on tinglikud, sealjuures kohustuslikud alamale rahvale, kuid mitte kõrgemale võimule (lk 402-403).
Kui võrrelda neid punkte tänapäeva Venemaal toimuvaga, näeb täielikku kokkulangevust. Siit saab ka vastuse küsimusele, miks ebaõnnestus Nõukogude Liidu järgne Venemaa orienteerimine Euroopa suunas (läände). Nagu puudutas Peetri-aegne „akna avamine“ üksnes fassaadi, jättes riigi struktuuri samaks, ei muutunud see Venemaal ka pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist. „Aknast vaadatakse. Uks, läbi mille käiakse, jäi aga suletuks“ (lk 404), nendib ka käesoleva teose autor – ja mitte kurvalt, vaid pigem neutraalselt.
Venemaa valitsejate rida Ivan Julmast Peeter Esimese, Stalini ja sealt edasi Putinini võib käsitleda verisena. Aga küsimus on ikkagi selles, mil määral piirduti oma maa ja rahva kallal vägivallatsemisega ja mil määral ulatus julmus väljapoole Venemaad. Selle raamatu fookus on Peetril kui valitsejal, kes eksperimenteeris Venemaaga ja teistesse suurt ei puutunud. Riigi tugevaks tegemine ja sellele hoopis uuel tasemel rahvusvahelise renomee saavutamine oli lisa riigivõimu kontsentreerumisele.
Akunin on vältinud Peeter I-ga seotud küsitavusi, kui see on vähegi võimalik olnud. Üks temaga seotud tähtsamatest kõmulistest legendidest on testament, mille kurikuulsus on võrreldav Siioni tarkade protokollide omaga. Vähemalt mina ei leidnud raamatust vähimatki viidet Peeter I testamendile, mida üldiselt peetakse küll vormilt võltsinguks, kuid sisu poolest autentseks. Akunin kirjeldab Peetri viimaseid hetki, kuhu kuulus katse dikteerida oma viimset tahet, kellele annab üle võimu. Tsaar kaotas aga enne teadvuse (lk 219). Testamendist endast pole aga sõnagi.
Üldiselt usutakse, et see testament publitseeriti tänu Chevalier d’Eon de Beaumontile, kes sai selle oma valdusesse 1755. aastal, kui ta tegutses Katariina Suure juures.6 Testament võib olla dokumendina ebausaldusväärne, kuid paljud (ka venelased) ei kahtle selle sisu tõesuses. Seal on sedavõrd täpselt kirjeldatud Venemaa riiklikke püüdlusi XVIII sajandi esimesel poolel, mil Peeter I juhtimisel püüti saavutada sisuliselt ülemaailmset domineerimist, et see väärib seetõttu täpsemat analüüsimist.7 Seal rõhutatakse Venemaa ambitsioone nii ida kui ka lääne suunal. Venemaa pidi igati nõrgestama Türgit, hakkama domineerima Lähis-Idas ja jõudma välja India ookeanini. Ka lääne suunal asuvaid naaberriike tuli nõrgestada ja lõpuks need ükshaaval alla neelata.
Peeter I testamendist on hakatud rääkima alati siis, kui teadvustub laiemalt Venemaast lähtuv kasvav oht naabritele ja maailmarahule. Praegu on just selline ajajärk, nagu oli ka XIX sajandil, mil seda testamenti sagedasti tsiteeriti. Teiste hulgas tsiteeris Karl Marx oma kõnes 1867. aastal Peeter Suure testamenti, väites, et „Venemaa poliitika on muutumatu .. tema poliitika Põhjanael, mis ei liigu, on ülemaailmne domineerimine. Peeter Suure hinnangul vajasid moskoviidid maailma vallutamiseks üksnes rohkem tahtekindlaid hingi. Elavdav vaim, mida Venemaa vajab ärkamiseks, imbub venelastesse siis, kui poolakatest saavad Vene riigi alamad“8. Praegugi kõlab tuttavlikult Moskva suunalt jutt Lissabonist Vladivostokini ulatuvast Euraasia Liidust.
„Aasialiku europiseerumise“ näol on tegu oksüümoroniga, kahest vastandist koosneva tervikuga, mida ei saa tegelikult olemas olla. Selle mõiste mitmetähenduslikkus tekitab paljude inimeste ajukeemias aga mõnusa tunde, koos „hermeneutilise segadusega“ isegi omalaadse naudingu. Muu hulgas lubab see hägustada ka personaalset vastutust korda saadetud tegude eest. See on küll läänemaise õigusteadvuse ja -kultuuri tugisammas, kuid Vene traditsioonis vaadatakse sellele kui teisejärgulisele. Peeter I on üks president Putini ajaloo lemmiktegelasi, kelle kõrval parnassil seisaks ta kunagi tulevikus ilmselt meeleldi. Nagu ka Stalin, kes saatis hukka miljoneid venemaalasi ja muud päritolu inimesi, kuid „just nii oli vaja“ Vene impeeriumi tugevnemise ja laienemise huvides. Samamoodi tegutseb Venemaa praegune valitseja Putin, ohverdades lugematul hulgal venemaalasi ikka sellesama ülemaailmse domineerimise nimel.
Akunini hinnangul võib Peetri kohta öelda, et too oli Venemaa kui riigi patrioot, kuid sealjuures paadunud russofoob. Peeter rääkis: „Teiste Euroopa rahvastega saab saavutada eesmärke inimsõbralike meetoditega, aga venelastega ei ole nii: kui ma ei kasutaks rangust, siis ei näeks ma enam ammu Vene riiki ega oleks teinud teda selliseks, nagu see on. Mul on tegemist mitte inimeste, vaid lojustega, kellest tahan teha inimesi“ (lk 44), neid peab „silitama kaikaga“ (lk 43). Nõnda saab rääkida oma alamatest ainult türann ja hirmuvalitseja, kellesuguseid on Venemaa ajalugu pakkunud meile ridamisi kuni tänapäevani.
Peeter Esimene oli muidugi Venemaa moderniseerija, kuid siinkohal tuleb täpsustada, mida see ikkagi tähendas. Akunini hinnangul ei õnnestunud Peetril kogu riiki Euroopaks muuta, kuna ülesanne osutus talle üle jõu käivaks. Kuid Peeter rajas endale euroopaliku pealinna ja selle aadlike-ametnike linna elanikud õppisid usinalt vastama tsaari ideaalile (lk 308). Akunini hinnang on taas liiga leebe ja ettevaatlik, sest euroopalikust Venemaast polnud asja saanud ka XIX sajandiks, nagu tõestavad Astolphe de Custine’i tähelepanekud.9 Ja XX sajandil kirjutas George Kennan de Custine’i teose kohta tabavalt: „Võib-olla ei ole see väga hea raamat Venemaa kohta aastast 1839, aga igatahes on see suurepärane ja ilmselt lausa parim raamat Stalini Venemaast ja sugugi mitte halb raamat Brežnevi ja Kossõgini Venemaast“10. Kõnealune Akunini raamat Venemaast sellesse ritta, kus tuuakse esile midagi uut ja originaalset, paraku ei paigutu.
Lugedes Akunini raamatut Peeter Esimesest, tabasin ennast korduvalt mõttelt, kui võõras ja eemaletõukav on ikkagi meile see naaberriik teisel pool Peipsit. Nagu ka raamatu autor tunnistab, ei olnud Peeter I-l kavas ühe tsivilisatsioonimudeli asendamine teisega, vaid ta oli reformaator, kes püüdis teha oma halvasti funktsioneerivast tsaaririigist ajakohast sõjalist impeeriumi – ja sõna „sõjaline“ on siin võtmetähtsusega (lk 223). Venemaa nagu iga impeeriumi tunnusjoon on „gaasilisus“ ehk püüd haarata enda alla kogu kättesaadav ruum (lk 408). Panuse tegemine muus maailmas hirmu esilekutsumisele põhjustab pikas perspektiivis selle, et muule maailmale meeldib nõrk Venemaa alati rohkem kui tugev. Nii on see olnud Kuldhordi ajast kuni tänapäevani ja pole ette näha, et selles suhtes midagi võiks muutuda.
Lõpetuseks veel raamatu autorist, sest Akunini roll on ajas palju muutunud ja Venemaa kultuskirjanikuna elas ta kindlasti hoopis teistsugust elu kui praegu. Kui varem oli autor Putini tegemiste suhtes n-ö mõõdukalt opositsiooniline, nagu enamik läände ümber asunud venemaiseid liberaale, siis pärast 2022. aasta 24. veebruari valis Akunin poole ja temast sai Moskva kremli lepitamatu vaenlane. Siiski pole Akunin kremli kiidulaulik kunagi olnud ja võib-olla peaks ka raamatut Peetrist lugema n-ö ridade vahelt, nagu suletud ühiskonna puhul kombeks. Kardan aga, et siinsete lugejate oskus ridade vahelt lugeda on vabaduse tingimustes taandarenenud.
Youtube’is koos Jekaterina Šulmaniga esinedes väidab ta juba 2020. aastal tabavalt, et „venemaises mentaalsuses on peidus justkui mingi viirus (à la herpes)“ 11, mis kutsub regulaarselt esile pööraseid enesest joobumise hooge, mis lõpevad kataklüsmiga. Tõenäoliselt ei ole Akunini teosed enam Venemaal turukõlbulikud, kuid ta võiks nüüd vabas maailmas ikkagi kirjutada valmis ka Vene riigi ajaloo kümnenda osa. See oleks ka siinmail lugemiseks kindlasti põnevam kraam kui raamat Peeter Esimesest. Elame, näeme!
1 George Vernadsky, The Scope and Content of Chingis Khan’s Yasa. – Harvard Journal of Asiatic Studies, nr 3, 1938, lk 337–360.
2 Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Tänapäev, lk 206.
3 Rein Taagepera, Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Ilmamaa, 2000, lk 123.
4 Enn Tarvel, Eesti rahva lugu. Varrak, 2018, lk 138-139.
5 https://www.litres.ru/book/boris-akunin/chast-evropy-istoriya-rossiyskogo-gosudarstva-ot-istokov-do-m-6310631/chitat-onlayn/
6 Vt Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/biography/Charles-chevalier-dEon-de-Beaumont
7 Testamendi originaaltekst koosneb 14 reeglist (rules) Vt https://books.google.ee/books?id=wAKSxwEACAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false
8 Karl Marx, 1867. Poland’s European Mission. Poland’s European Mission by Karl Marx 1867 (marxists.org)
9 Vt Astolphe de Custine, Kirjad Venemaalt. Postimehe Kirjastus, 2023.
10 George F. Kennan, The Marquis de Custine and his Russia in 1839. Princeton University Press, 1971, lk 132.
11 Дискуссия «Пункты несогласия» Бориса Акунина и Екатерины Шульман 29 января 2020 года в Лондоне. https://www.youtube.com/watch?v=ihysAfsyOV0